Eesti uudised

Narva-Jõesuu koeraomanik: „Muidugi oleme ise süüdi, et koer jooksu pani. Aga miks peab tapma?“ (8)

Kristin Aasma, 15. september 2017, 00:01
SÕBER SURMANI: „Detsembris oleks Amadeus saanud kaheksa-aastaseks, ta võinuks elada veel viis kuni seitse aastat,“ räägib Alexander. „Matsin koera maha. Muidu kogu aeg mõtlesin, et kuidas ta seal lebab ja on. Sellest hakkas nagu kergem. Tegin talle hea haua, panin sinna lauad, et muld talle peale ei suruks. Seal on tal hea puhata.“Foto: Erakogu / Alexander Seregin
„Ta oli rahulik koer, kedagi ei puutunud ega rünnanud. Kui keegi meie õue tuli, siis ainult nuusutas ja kõik. Ka tänaval ei ole ta kunagi kedagi rünnanud,“ räägib Narva-Jõesuu elanik Alexander, kes esmaspäeval mattis koduõue lumivalge kohevakarvalise iluduse Amadeuse. Pererahvas leidis oma samojeedi tõugu lemmiku kodu lähedalt tänavanurgalt surnuna. Teda oli pussitatud  otse tuiksoonde. „Koer kaotas palju verd ja koduni ta ei jõudnud,“ ütleb  koera peremees.

Juba aastaid koeri pidanud Alexandri perekonnas oli Amadeus väga hoitud. Alexander saatis Õhtulehele terve galerii südantsoojendavaid pilte, mis tunnistavad, et koer oli perele väga armas. Ei jää kahtlustki, et loomal oli hea ja õnnelik elu, mis lõppes kahjuks traagiliselt.

Alexander ja tema naine usuvad, et teavad, kes koerale surmava haava lõi. Kohast, kust pere oma neljajalgse sõbra elutuna leidis, viis vererada nende kodust mõnesaja meetri kaugusel Mäe tänaval asuva eramuni. Tolle krundi väraval avastasid nad verejälgi ja oma koera valgeid karvu. „Sellest on näha, et koer tuli väravast välja verisena. Seepärast võin ma kindlalt öelda, kes ta tappis.“

Koeraomanikud on tapjas kindlad

Alexander räägib, et tolles Mäe tänava eramus on segavereline emane koer. „Ja seal nad kohtusid – minu poiss ja tema tüdruk.“ Alexandri sõnul kuulsid Mäe tänava elanikud, kuidas koera rünnati. „Tunnistajad kuulsid koera valju kiljatust. Ja siis ta jooksis minema.“

Alexander arvab, et sellised võisid olla tema pulma läinud koera elu viimased traagilised hetked. Tema sõnul ehitatakse parasjagu tolle maja ümber aeda. Ka teised koerad pidid sinna õue emase lõhna peale kokku jooksma.

„Muidugi oleme ise süüdi, et ta jooksu pani,“ tunnistab Alexander, kellele ei mahu aga pähe, kuidas võib üks koeraomanik teise koera tappa. „Sul on ju endal koer ja kui sa armastad oma koera, siis armastad ka teisi koeri! Ma lihtsalt ei saa aru, ei mõista!“ 

Foto: Erakogu / Alexander Seregin

Alexander ütleb, et tema lumivalget sõbralikku kutsut tunti kogu Narva-Jõesuus. „Koer oli ilus ja kui meie juurest mööda mindi, siis peatuti ja tehti isegi pilti.“

„Hea küll, lööd koera luuaga või mingi harjaga,“ ei anna mõtted talle rahu. „Aga me elame ju lähestikku, umbes 300 või 400 meetri kaugusel. Tule meile ja ütle, et teie koer häirib mind, viige ta minema! Me oleksime vabandust palunud ja koera ära viinud,“ räägib Alexander. „Aga nüüd on kriminaaluurimine…“ 

Politsei on alustanud uurimist kriminaalseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb looma julma kohtlemist.

Alexander loodab, et süüdlane leitakse ja ta saab karistada. Samas kahtleb ta, et võib-olla ei piisa siiski tõendusmaterjali. Keegi ju ei näinud, kuidas koera rünnati.

Ajas koera ära vaid käsi plaksutades

Amadeuse omaniku poolt kahtlustatava Mäe tänava maja elanikud ütlevad, et on valget koera oma aias näinud küll, aga midagi kurja nad talle teinud ei ole.

„See koer jooksis sageli tänaval ja nüüd oli ka meie õues, aga me ei teinud talle midagi halba,“  räägib majaelanik Angelina murelikult. „Ma ei tea üldse, miks nad nii räägivad! Meil endal on kaks kassi ja koer, oleme looduse- ja loomasõbrad ning me ei tee midagi halba ei kassidele ega koertele. Meil ei ole mingit süüd!“

Foto: Erakogu / Alexander Seregin

Angelina ütleb, et pole tapetud koera omanikega rääkinud. „Nad tulid õhtul meile ja rääkisid minu õepojaga,“ ütleb Angelina, kes ise sai koera surmast teada lähedal elavalt vanaproualt.

Amadeuse omanikega kohtunud õepoeg Andrei ütleb, et ei oska isegi mitte oletada, kuidas koer surma sai. „Koera omanikud on mind süüdistanud, aga mitte midagi sellist ma koerale ei ole teinud. Plaksutasin käsi ja ütlesin, et mine minema,“ räägib Andrei.

ELU JÄRSK LÕPP: Surmahoop on tabanud koera otse tuiksoonde.Foto: Erakogu / Alexander Seregin

„Ma nägin seda koera, ta jooksis meie õuest välja, aga mis temaga juhtus, ei ole kursis. Meie sõitsime pärast kodunt minema ja kui me tagasi tulime, nägime politseid, ning siis tulid meile ärritunud omanikud ja ütlesid, et meie tapsime. Siis läksin internetti ja nägin, et ka seal oli see kirjas,“ kirjeldab Andrei. Ta selgitab, et nende juures veedab vanaduspäevi emane koer, kelle pärast neljajalgsed kosilased ajuti tema õuele kogunevad. „Koer ei ole meie oma. Ta elas sugulaste juures, kes surid. Koerast hakkas kahju – ta on juba vana ja me võtsime ta endale.“

Mehe sõnul on koera jaoks tehtud ajutine aed, sest krunti ümbritseval aial on augud, mille kaudu koerad sisse ja välja pääsevad. Vahel on õues kolm-neli võõrast koera.

„Aga pühapäeval oli – no ma ei tea – algul tuli üks koer, siis tuli valge, siis tuli must. Ja nad lasevad vabalt ringi. See ei olnud esimest korda. Need koerad tulevad sageli. Me ise kartsime nende juurde minna – paljugi, mis võib juhtuda,“ räägib Andrei ja lisab, et kuigi nende emane on juba 12aastane, õnnestub temalgi aeg-ajalt plehku panna.

Foto: Erakogu / Alexander Seregin

„Ei tahaks, et meie koer ringi jookseb, ning ei tahaks ka, et võõrad koerad meile tuleksid. Nad muutuvad agressiivseteks ja ka vigastavad üksteist. Ja kui nad koos on ning hauguvad ja käratsevad, siis nendele ligi minna ei julge,“ lahkab ta olukorda.

„Oli ebameeldiv, kui peremehed tulid ja hakkasid süüdistama. Ma saan aru, et sealt leiti verejälgi. Kuid süüdistajaist võib aru saada – emotsioonid on kõrgel, ikkagi selline kaotus,“ räägib Andrei, kelle sõnul politseinikud teda praeguseks [kolmapäeval] küsitlenud ei ole.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee