2
fotot
PANI ENDAGI LAULU SISSE: „See lavalugu oli hea võimalus näidata, et tegelikult on kirjanikud ka inimesed,“ ütleb kirjanik ja lavastaja Urmas Lennuk. „Mingis ideaalettekujutuses võib ju arvata, et kirjanikud söövad vaid paberit ja joovad tinti peale, aga tegelikult tunnevad ka nemad külma ja peavad aeg-ajalt kempsus käima.“ (Aldo Luud)

„Inimesed ikka kukuvad mõnikord kildudeks, aga siis on aeg need killud uuesti kokku kleepida,“ tõdeb vastne Rakvere teatri dramaturg-lavastaja Urmas Lennuk, kes neli aastat tagasi Vanemuises läbipõlenuna teatriukse enda taga kindla käeliigutusega sulges. „Tore on end natuke aega haletseda, aga kui seda igavesti tegema jääda, siis võib endaga ikka pöördumatult tülli minna.“

Lavastaja, näitekirjanik ja stsenarist Lennuk (45) nimetas end Tartu teatrist lahkudes otsesõnu läbikukkunuks ning keskendus muudele töödele, mis  riivamisi teatrit puudutasid. Kirjutas sekka stsenaariumeile näiteks lavalood „Vargamäe perenaine“ ning „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita“. „Lihtsalt ühel päeval tundus, et stsenaristitöö oli minu jaoks end ammendanud ja kuhu sa siis ikka tagasi pöördud, kui mitte teatri poole,“ põhjendab ta, miks ta lõpuks otsustas tagasi pöörduda Rakvere teatrisse, kus aastail 2001–2011 lavastaja ja kirjandusala juhatajana töötas.

„Teater on nagu krooniline reuma – kui ta sul juba on, siis lahti enam ei saa,“ tunnistab ta, kerge muie suunurgas. „Samas – teatri plussiks on see, et lisaks valule teeb ta ka palju rõõmu. Selles nende suur vahe ongi. Reuma ainult valutab, aga teater teeb ka rõõmu.“

„Eesti klassikute naistegelased on mulle nagu mingi needus!“

Ehkki võiks arvata, et vastne dramaturg lohistab juba praegu, teatrihooaja alguses, enda järel kopsakat kohvrit, mis läbitöötatud näitemänge triiki täis, siis päris nii see siiski ei ole. „Ma ütlesin teatris kohe enne tööle tulekut, et pole sugugi enam vormis,“ naerab Lennuk. „Viimastel aastatel pole näitemänge enam lugenud. Aga see töö on nagu rattasõit. Nüüdseks olen jälle lugema õppinud ja meeskonnas on mõnus: keegi poetab mõtte, keegi arendab ja hakkabki midagi juba ka enda peas liikuma... Olin juba unustama hakanud, kui mõnus on mõtteid arendada teistega koostöös, aga teater on selle jälle meelde tuletanud.“

Nii vormis on Lennuk aga ometigi, et hooaja avalavaastusse „Ükssarvikute farm“ kirjutas ta rahumeeli sisse nii Raja Teele, Tammsaare Tiina kui ka Mäeküla Mari ning pistis nood naised ülbelt elama kappi. „Eesti klassikute naistegelased on mulle nagu mingi needus juba, ma ei saa neist aru,“ muheleb Lennuk. „Ja ma ei saa aru ka Vildest, Tammsaarest ega Lutsust. No kas neil oli kahju siis natuke oma naistegelastele liha luudele kasvatada!? Ma saan aru, et neid huvitasid elus naised rohkem kui kirjutatud, aga minu arust on meeskirjanikud naistegelastega tavaliselt ikkagi kaunis saamatud. Mitte et ma ise parem oleks, aga ma vähemalt püüan. Mingi kana on siin veel sel sajandil möödunud sajandiga kitkuda küll.“

„Kindlaim viis kellestki lahti saada, on temaga tegeleda.“

Vägisi jääb mulje, et Lennuki enda kodus oleks riidekapid kirjandustegelaste vaime täis ning need teda alatasa kiusamas käivad. Sinnapoole näib kiskuvat küll. „Kui mingid tüübid ikka tulevad raamatust välja ja hakkavad sind kummitama, kui kaua sa siis vastu sõtkud?“ naerab Lennuk. „Eriti veel, kui need kummitajad on Eesti kirjanduse naistegelased möödunud sajandi algusest? Kõige kindlam viis, kellestki lahti saada, on temaga tegeleda.“

Kiusajaist kangelannad lavalukku pannud Lennuk, on tegelaste seltskonda suurendanud kirjanik-stsenarist Helduri võrra. „Heldur, kes inimese ja isana ei pruugi alati hästi hakkama saada, aga see ei tähenda, et ta siis rahulikult magada saab, kui ümberringi üks Tammsaare, Vilde ja Lutsu disko käib,“ räägib Lennuk ja tunnistab, et eks ses tegelases ole teda ennast üsna palju. „Samas oli see hea võimalus näidata, et tegelikult on kirjanikud ka inimesed. Mingis ideaalettekujutuses võib ju arvata, et kirjanikud söövad vaid paberit ja joovad tinti peale, aga tegelikult tunnevad ka nemad külma ja peavad aeg-ajalt kempsus käima. Inimesed oleme me kõik.“

„Ma olen alati natuke eluvõõras ja naiivne olnud.“

Näitemängu lennukas pealkiri „Ükssarvikute farm“ on nii mõnelgi korral Lennukile endalegi nalja teinud. „Olen korra kuulnud inimest küsimas: „Ükssarvikud? Kas see on lastetükk?”. Olen kuulnud ka nimevarianti – „Ninasarvikute farm”.  See oli päris lõbus,“ lausub ta. „Aga tegelikult on lavastuse nimi „Ükssarvikute farm”. Miks? Ma olen alati natuke eluvõõras ja naiivne olnud. Ühel hetkel lihtsalt tekib julgus ja enam ei häbene seda. Mis siis, kui inimesed saavad teada, kui rumal ma olen. Hulga hullem on seda varjata. Iseennast häbeneda on üks tobedamaid asju, mida me elus teha saame. Mind võlus selle pealkirja juures vastuolu – ükssarvik on haruldane tegelane, aga pidada neid farmis? See on sama hea, kui unistusi konserveerida.“

Liiatigi sobis olematu tegelase mängutoomine lukku, kus asjatavad kirjanduskangelannad, ideaalselt. „Samas kannab ta ka allteksti: kes need tegelased seal siis veel on, kui mitte olematud olendid?“ mõtiskleb Lennuk. „Kõlab keskealise mehe suust küll kohtlaselt, aga mina olen endiselt unistuste ja lootuste usku. Ja ma ei kavatsegi sellest loobuda.“

***

Jõulised kangelannad Mäeküla Mari (Anneli Rahkema), Raja Teele (Silja Miks) ja Tammsaare Tiina (Liisa Aibel) ei anna kirjanikust Heldurile (Peeter Rästas) kuidagi rahu. (Aldo Luud)

Rakvere teater flirdib klassikutega

Rakvere teatri 78. hooaja avalavastuses „Ükssarvikute farm“ ei saa peategelane Heldur jälle oma eluga hakkama. Ta naine pakib talle märja pesu kaasa ning viskab mehe jälle kodust välja. Nii satubki Heldur jälle vanaema juurde. Kuid vanaema juures pole asjad kunagi päris nii nagu tavalises elus. Heldur kohtab seal kolme naist, kes panevad ta mõtlema selle üle, et elu ei algagi homme.

Samas on see ka lugu kolmest naisest, kes kirjanduslukku kinni jäänud: Raja Teelest, Tammsaare Tiinast ja Mäeküla Marist. Kolm naist, kes Lutsu, Tammsaare ja Vilde poolt raamatukaante vahele vangi pandud, otsustavad ühel hetkel kirjandusloost varvast visata. Lisaks sellele elavad need kolm – üllatus-üllatus – Helduri vanaema juures.

Autor ja lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Liisa Soolepp. Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Silja Miks, Anneli Rahkema ja Peeter Rästas.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis