RASKE SUHELDA: Liivari nägemine jääb iga päevaga üha halvemaks, seetõttu on tal raske saada aru isegi tõlgi edastatavast infost.Foto: Aldo Luud
Kristiina Tilk 6. september 2017 00:03
„Erivajaduse tõttu on mul äärmiselt raske teiste inimestega suhteid luua. Ma tunnen, et minuga läbikäimist häbenetakse,“ usub pimekurt mees olevat põhjuseks, miks nii omad kui ka võõrad teda tõrjuvad.

„Erivajaduse tõttu on mul äärmiselt raske teiste inimestega suhteid luua. Ma tunnen, et minuga läbikäimist häbenetakse,“ usub pimekurt mees olevat põhjuseks, miks nii omad kui ka võõrad teda tõrjuvad.

Kohtumine Liivariga on kokku lepitud Tartus Vabaduse pargis. Teadlikult või mitte, kuid Liivar seisab mind oodates täpselt samas asendis nagu langenud sõduritele pühendatud Kalevipoja mälestusmärk tema selja taga. Ainult mõõga asemel on valge kepp ja pilk nukker.

Liivar ei kuule ja on peaaegu pime, tema emakeeleks on viipekeel. Meil kahel aitab omavahel suhelda tõlk. Enne, kui tervituseks mehe käe haaran, palun tõlgil talle enda saabumisest märku anda. Jälgin imetlusega tõlgi lumivalgete kinnastega kaetud käsi, mille sees olevad sõrmed vilunud nobedusega info Liivarile edasi annavad.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad