Maailm

Üksik kontsking ja kasutatud teekotid: kuidas katastroofipiirkonna inimesi MITTE aidata (2)

Toimetas Greete Kõrvits, 4. september 2017, 20:31
Maavärinast pääsenud naine annetatud riiete hunnikus Reuters / Scanpix
Praegu laastavad Bangladeshi üleujutused, USA lõunaosa orkaan Harvey, paljudes maailma piirkondades on näljahäda, kliimamuutused toovad kaasa lõpmata palju looduskatastroofe... Kuidagi tahaksid head ja lahked inimesed, kellel endal on kõik olemas, anda midagi neile, kes on kaotanud kõik. Millal saab aga lahkest annetusest mõttetu rämps, mille ainus kasu on annetaja ego upitamine? Katastroofi üle elanud inimesed ei vaja kleite, parukaid või kostüüme, vaid ellujäämiseks vajalikke põhitarbeid.

CBS News saatis reporteri rääkima rahuvsvahelise abi organisatsioonide esindajatega, kes kirjeldasid seda, kuidas headest soovidest võib nende jaoks saada täielik õudusunenägu. „Üldiselt on nii, et pärast mingit suurt katastroofi annetavad parimate kavatsustega inimesed esemeid, mida ei saa katastroofi leevendamiseks kuidagi kasutada, ning mis võivad tegelikult kahju teha,“ räägib Juanita Rilling, kes kunagi töötas Rahvusvahelise Katastroofiinfo Keskuse juhatajana. „Ja ega neil pole sellest aimu ka.“ See on juba nii sage ja tavaline nähtus, et kriisipiirkondades töötavad inimesed kutsuvad kasutuid annetusi „teiseks katastroofiks“.

Samal teemal

1998. aastal, kui orkaan Mitch laastas Hondurast, sai Juanita keset ööd telefonikõne. „Üks meie logistikaülem ütles, et meie abisaadetise lennuk ei saa maanduda, sest maandumisrajal on riided. Kastide ja pakkide viisi riideid. Hunnikud võtavad meetrite kaupa maad enda alla. Eemaldada neid niipea ei õnnestu. Ma küsin siis vastu, et kelle riided need sellised on. Ta vastab: „Ega ma ei tea, kelle omad, aga ma leidsin siit ühe kõrge kontsaga kinga ja paki talvemantleid.“ Mina mõtlesin, talvemantlid? Hondurasel on suvi!“

Näiteid on veelgi. 2004. aastal, pärast India ookeani tsunamit, oli üks Indoneesia rannaäär täis kasutatud riideid, mis jäidki rannale vettima ja mädanema.„Asi läks ruttu väga mürgiseks,“ räägib Juanita. „Niisiis võtsidki kohalikud politseinikud kätte, kallasid riided bensiiniga üle ja pistsid tule otsa. Tuha lükkasid merre.“ Kui see tundub esmapilgul raiskamisena, siis tasub mõelda, et kriisipiirkonnas töötajatel on palju tähtsamaid ja pakilisemaid ülesandeid, kui vanade kaltsude sorteerimine ja pesemine. 

Imestunud reporter küsib, et kas tõesti läksid annetusena saadetud rõivad tuleroaks. „Nii oli,“ kinnitab Juanita ja selgitab: „Mõeldakse nii, et need inimesed on kõik kaotanud, järelikult vajavadki nad kõike. Inimesed on saatnud kooli lõpuballi kleite, parukaid, tiigri- ja kõrvitsakostüüme, Rwandasse saadeti ükskord külmakahjustuse kreemi, isegi kasutatud teekotte! Selle põhjendusega, et kasutatud teekotikesest saab ju uuesti teed teha.“

Isegi veepudelite saatmine pole kuigi mõttekas tegevus, sest abiorganisatsioonid kasutavad veefiltreid ja muid puhastusvahendeid, mis toodavad sama palju vett, kuid sadades tuhandetes eurodes väiksema hinnaga.

Humanitaarabiekspert Rebecca Gustafson, kes on töötanud mitmes katastroofipiirkonnas, räägib kurvalt sellest, kuidas sooja südamega ameeriklannad tahtsid pärast 2010. aasta Haiti maavärinat saata riiki oma rinnapiima. „Paberil kõlab see toredalt, aga keset tohutut kriisi kulutab selline ettevõtmine meeletult ressursse. Rinnapiim ei püsi kuigi kaua värske. Ja siis annad seda aegunud piima imikule, kes jääb haigeks?“ Ongi tekkinud eelmisest veelgi hullem olukord.

Kuid heatahtlikud inimesed ei tee mõtlematuid annetusi vaid looduskatastroofide ohvritele. Kui 2012. aasta detsembris lasi relvastatud noormees Sandy Hooki algkoolis maha 20 last ja 6 täiskasvanut, hakkasid Newtowni linna kohe saabuma ka annetused.

„Kui mitu kaisukaru Newtowni saadeti?“ küsib ajakirjanik. „Minu meelest umbes 67 000,“ vastab Chris Kelsey, kes linna heaks töötas. „Pidime mõmmide jaoks eraldi laohoone üürima.“ „Läks neid karusid ka vaja?“ „Küllap oli see kena žest,“ kehitab Chris õlgu. „Saadeti ka tuhandeid kaste koolitarvete, mänguasjade, jalgrateste, kelkude, riietega.“ Kuid Newtownis toimus tulistamine, mitte ei käinud linnast üle tornaado või tsunami. Chris räägib: „Ma arvan, et need asjad, mille lattu panime, eks need olid ikka rohkem nende inimeste meeleheaks, kes neid saatsid, kui Newtowni inimeste jaoks. Lõpus oli tõesti seline tunne.“

Iga laps Newtowni linnas sai omale paar karukest. Ülejäänud mänguasjad saadeti mujale.

Pärast orkaan Sandyt New Yorgis: tohutu hulk riideid lebab lihtsalt ühes parklas.  Reuters / Scanpix

Kõik asjatundjad kinnitavad, et parim annetus on rahaline, mõnele heategevuslikule organisatsioonile, kes teab, milleks seda vaja läheb. Kõik nad saavad aga ka aru, miks rahaline annetus vastumeelne tundub. Esiteks ei tundu see piisavalt personaalne ja südamlik. Kas pole nunnu mõelda, et õnnetu lapsuke kaisutab sinu saadetud ja sulle endale kuulunud mõmmikut? Samuti on igasugused rahalised tehingud kahtlustäratavad. Kuid raha eest ostavad paljud abiorganisatsioonid tarbeid kohalikelt tootjatelt ja müüjatelt. Tõsise katastroofi üle elanud piirkonnad vajavad hädasti midagi, mis nende kohalikku majandust turgutaks. Kui nende poodidest või müüjatelt-tootjatelt midagi ei osteta, võivad annetuste hunnikud kriisiolukorda pikendada.

Millegipärast on inimesed veendunud, et füüsilised asjad pole mitte ainult paremad kingitused, vaid jõuavad ka kindlasti abivajajani. Kuid nagu näha, võivad nad lõpetada hoopis kusagil laohoones või põlevas hunnikus.

2 KOMMENTAARI

n
Nojah 5. september 2017, 06:48
Tegelikkuses ei suuda kohalikud võimud riideabi koormaid lennuväljalt abivajajateni toimetada. Nii kuhjatakse abisaadetiste tonnid kus aga saadakse. Kohalikud ronivad selle hunniku otsas ja tallavad kõik jalge alla. Nii tallatakse ka uued, laost saadetud riided kasutamiskõlbmatuks.
k
4. september 2017, 23:34
kõige parem on üldse mitte abistada,mida rohkem abistad,seda rohkem inimesed sigivad ja varsti on meid siin maamunal 20 miljardit!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee