GALERII | Kirikuõpetaja esimene koolipäev koolijuhina: „Võtke mind ka kampa!“ (47)

 „Kas teil on kõigil laululehed olemas?“ hüüab mustas ülikonnas mees ruuporist Juuru vallamaja ette kogunenud lastesummale. Tema on Juuru kooli uus direktor Kalle Kõiv. Temast õhkab ühtaegu elutarga mehe hetkes elamise rahu ja rõõmu kui ka koolijütsilikku õhinat ja indu.

On 1. september ja Raplamaal asuva Juuru kooli kauaaegne traditsioon näeb ette, et kogu koolipere kõnnib sel päeval rongkäigus vallamaja juurest koolini, hobuvanker esimesse klassi astujatega kõige ees. See on nii ka sel aastal. Tõsi küll, kuna koolimajas on remont, peetakse aktus seekord rahvamaja õuel. Laululehed on siiski midagi täiesti uut. Laulud on aga kõigile teada-tuntud koolilood ning kui rongkäik muusikaautos mängiva laulu saatel liikuma hakkab, laulavad lapsed ja õpetajad rõõmsalt kaasa.

„Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled, mul on valmis juba pliiatsid ja suled…,“ kõlab teiste seas ka värske koolijuhi hääl. Ka tema ju alustab.

„Hoolimises peitub võti.“

Pastoraadist möödudes peatavad rongkäigu koguduseliikmed, et jagada lastele inglikujulisi helkureid.

„Need inglid seisid öö läbi altaril ja kui te neid kannate, olete kaitstud ja hoitud,“ ütleb Kõiv ja juhib seejärel rongkäigu rahvamaja õuele.

Põhikooli lõpuklassi õpilased koos kooliteed alustava üheksa juntsuga istuvad lavale aukohtadele nagu see on vast igas koolis. Lilled, aabitsad – nagu igas koolis. Päike tuleb korraks pilve tagant välja samuti nagu täna paljudel teistel aktustel. Aga kaugeltki mitte igas koolis ei pea koolijuhina kõnet kirikuõpetaja. Üsna tõenäoliselt on see täna ainuke põhikool Eestis, kus midagi sellist sünnib.

„Kallid lapsed ja lapsevanemad, õpetajad, austatud vallavanem ja vallarahvas – tervitan teid kõiki rahvusvahelise teadmistepäeva puhul, mida iganes see sõna ei tähenda, aga kindlasti ka uue algava õppeaasta puhul. Muide, võib-olla kõik ei tea, et n-ö Bütsantsi traditsiooni järgi algas 1. septembril 7525 aastat tagasi maailma loomine. Ka meie kõik, kui me lähme kooli uusi teadmisi hankima, loome oma maailma ja avardame seda,“ alustab koolijuht oma kõnet. Ta räägib palju hoolimisest. Päriselt hoolimisest. Sest vaid nii saab teha head koostööd. Ka koolis.

„Mis on see, mis aitab üksteisest hoolida? See on teadmine, et igas inimeses, igas lapses, igas kooliões ja koolivennas, aga ka igas õpetajas on peidus midagi väga erilist, midagi, mis on imetlemist väärt. Meie kui kooli ülesanne on see üles leida ja esile tuua,“ räägib Kõiv, et just seepärast vahetatakse välja kooli autahvlid. Uus autahvel saab olema täpselt nii suur, et sinna mahuvad eranditult kõikide õpilaste fotod.

„Sest me tunneme rõõmu teie kõigi üle ja oleme uhked teie kõigi üle. Teie olete meie kooli lapsed!“

1.q klassi „poisil“ on oma kabinet

Kui kõik esimese klassi lapsed on juba oma lillesülemid kätte saanud, teatab õppealajuhataja, et ka uus koolijuht on avaldanud soovi nende sekka tulla. Nii saab ka „õpilane“ Kalle Kõiv lillekimbu ja aabitsa ning istub väikeste poiste juurde, kel jalad veel toolilt maha ei ulatu.

„Esimese klassi suhtes on mul eriline vastutus, sest nemad on see klass, kellega koos ma alustan siin oma kooliteed. Seepärast on nad mulle eriliselt armsad. Nad ongi mulle justkui klassivennad- ja õed. Mul on plaanis kord nädalas nendega koos tunnis olla ja lisaks direktori ametile olla neile ka suureks klassivennaks. Neil on nüüd jah, oma poiss juhtkonnas,“ muheleb koolidirektor.

Kui aktus lõppenud, sammub ta koos teiste koolijütsidega lõpuklassi õpilaste käekõrval esimesse klassijuhataja tundi, kirjutab koos „klassikaaslastega“ tahvlile oma nime, istub siis viimasesse pinki ja kirjutab koos teistega paberile esmaspäevase tunniplaani.

„Kas meie klassil on mingi täht ka?“ küsib "õpilane" Kalle viimasest pingist kätt tõstes.

Kõik koos lepivad nad kokku, et kuigi paralleelklassi ei ole ja seepärast ka tähte vaja pole, võivad nad ikkagi endale puhtalt lusti pärast ühe tähe võtta ja saagu selleks näiteks selline põnev täht nagu Q.

„Tšau, esmaspäeval näeme!“ viipab 1.q klassi poiss Kalle klassikaaslastele. Nemad lähevad ema-isaga koju, tema aga läheb oma kabinetti. Üsna kindlasti on ta ainus esimese klassi õpilane, kel on koolis päris oma tuba. Tema toa uks on aga kõigile avatud. Nii ta ütleb. Ja ütleb ka seda, et kui tema kabinetti peaksid korraga sisse jooksma tõsise konfliktiga õpetaja ja õpilane, kuulab ta kõigepealt ära õpilase ja alles siis õpetaja. Ja siis leitakse koos lahendus.

„Sest me ei tohi unustada, et ükski kool ei ole loodud mitte kellegi teise kui õpilaste jaoks. Kui õpilasel läheb hästi, tunnustame kõiki osapooli ja kui õpilasel läheb halvasti, vaatame samuti võrdselt kõigi osapoolte poole.“

Usk jääb kirikusse

Kumb tunne on praegu tugevam – koolijütsi või koolijuhi oma?

„Ikka koolijuhi tunne. Aga ma arvan, et koolijuhi tunne peabki endas kätkema ka osakest esimesse klassi mineja tunnet,“ ütleb koolidirektor Kalle oma laua taga istudes.

Koolipoisist koolijuhiks ümberkehastumine ja vastupidi ei ole tema jaoks keeruline, sest ta on omal ajal lõpetanud teatrirezii eriala ning  kaks viimast aastat juhendanud koolis näiteringi, kellega on Rapla kooliteatrite festivalilt toodud esikoht ja üle-eestilisel festivalil saadud laureaadiks. Ühe aasta on ta õpetanud ka poistele lavalist võitlust. Mõlema tegevusega jätkab ta ka oma koolidirektori ametis.

Seda, et usk kiviviske kaugusel asuvast kirikust koos uue ametiga ka koolimaja igapäevaellu valgub, ei tarvitse kooliperel ega lapsevanematel peljata.

„Usk jääb ikkagi kirikusse. Ma muidugi ei varja kunagi, et olen vaimulik. Kui lapsed teavad, et olen ka kirikus õpetaja, siis sellest piisab,“ ütleb Kõiv, et inimlikul pinnal ei ole mingit erinevust koguduse õpetajal ja koolidirektoril.

„Inimlik pool ongi kõige peamisem. Kui seda ei ole, siis nagu pühakirigi ütleb –  sul võib olla tarkust mägedena, aga kui ei ole armastust, siis see on kõik üks tühi töö, mida sa teed.“

Nii kirikuõpetajana kui ka koolijuhina usub ta hoolimisse kui parimasse ravimisse kõige jaoks.

„Kui tunned, et keegi sinust hoolib, siis sa ei taha talle halba teha, vaid tahad samaga vastata. Mina usun sellesse. Karistamisega kasvatamine võib küll lühiajaliselt toimida, aga pikemas perspektiivis ei ole see tulemuslik,“ räägib Kõiv. Tema sooviks on, et õppimise õhin ja ind, mis on lastele looduse poolt kaasa antud, ei väsiks. Ja seda ei saa saavutada käskude ja keeldudega, vaid hoolides ja teed juhatades.

Ta tajubki end ka koolidirektorina mitte kui juht, vaid ikka kui karjane.

„Karjane on see, kes käib ees, juhib karja ohtudest mööda parematele karjamaadele. Seesama ees käimine ja eeskuju toimib ka koolis. Et oleks rõõmu kolleegidest ja lastest. Kui laps ei taha koolis käia, tuleb vaadata otsa kooli juhtkonnale. Siis ei ole järelikult lapse jaoks koolis seda meie-tunnet,“ rõhutab Kõiv, et õppimine on tiimitöö ja kõrgeid tippe saab vallutada üksnes heas koostöös.

"Õppetöös ei saa iial läbi kukkuda, võib vaid olla tagasilööke. Aga alati saab minna sealt edasi."