Maailm

SERGEI TKATŠ: maailma julmemaid saritapjaid abiellus ja sai tütre (51)

Allan Espenberg , 1. september 2017, 18:46
SARIMÕRVAR JA TEMA NOOR NAINE: Sergei ja Jelena Tkatš. YouTube
Ukraina ajakirjandus teatas hiljuti šokeerivast juhtumist. Noor, 24aastane venelanna abiellus Ukraina vanglas eluaegset karistust kandva jõhkra sarimõrtsuka ja halastamatu pedofiiliga, kes vägistas ja tappis paarikümne aasta jooksul üle saja noore tüdruku. Kõigele lisaks sünnitas vastne abielunaine kurjategijale lapse.

Sergei Tkatš on suuremaid ja võikamaid saritapjaid mitte ainult Venemaal või Ukrainas, vaid kogu maailmas. Isegi Nõukogude Liidu kõige kuulsam sarimõrvar Andrei Tšikatilo ei saa Tkatšile lähedalegi – tema kontol on teadaolevalt umbes 60 tapmist.

Tänavu 15. septembril 65aastaseks saav venelane Sergei Tkatš on sündinud Kemerovo oblastis Kisseljovski linnas. Lapsena raviti teda psühhoneuroloogiadispanseris, mistõttu läks ta kooli aasta hiljem kui teised lapsed. Ta oli perekonna neljas laps, mistõttu talle polevat jagunud piisavalt tähelepanu. Nii kasvas ta omapäi ning muutus kinniseks, salalikuks ja julmaks. Teda huvitas aga sport ja peamiselt tegeles ta raskejõustikuga, tulles mitu korda isegi tšempioniks.

Pärast armeeteenistust suunati ta tööle Kemerovo miilitsasse, kus ta aga jäi vahele ametialase võltsimisega, mispärast ta pidi töölt lahkuma. Edaspidi vahetas ta töökohti nagu sokke: ta töötas kaevandustes, tehastes, vabrikutes, kolhoosides. Mitte keegi saritapja lähedastest ega kolleegidest polevat arugi saanud, milline jõle koletis on Sergei Tkatš tegelikult. Alustanud oma töömeheteed Venemaal, jõudis ta lõpuks välja Ukrainasse, kuhu jäigi pidama ja kus ta sooritas enamiku oma kuritegudest. Eluaegset karistustki kannab ta Žõtomõri vanglas nr 8.

Tapmistega alustas Tkatš 1980. aastal ja tema pikk karjäär kestis 2005. aastani, kui ta kinni nabiti. Tema „tööpiirkondadeks” olid Krimmi poolsaar, Zaporižžja, Dnipropetrovski ja Harkivi oblastid. Kui nooruses oli ta hüüdnimi Artjom, siis tapatööde tõttu hakati teda ajakirjanduses kutsuma Pologi maniakiks ja Pavlogradi maniakiks – linnade järgi, kus ta elas ja tappis.

Tema ohvriteks olid enamasti 8- kuni 17aastased tüdrukud ja neiud, harva sattus talle ette ka mõni vanem naine. „Esimese naise tapsin siis, kui mu abikaasa koos lapsega minu juurest jalga laskis,” rääkis Tkatš. „Lihtsalt vägistasin ja siis tapsin.” Veel rääkis ta, et helistas ise tol korral miilitsasse ja teatas, et tappis äsja naise ja ütles, kus asub surnukeha. Hiljem selgitas Tkatš, et ta tahtis oma endisi miilitsakolleege abistada laiba leidmisel. Viimasena enne vahelekukkumist tappis Tkatš üheksa-aastase Pologi linna tüdruku Katja.

Kreml võttis juurdluse oma kontrolli alla

Tkatši eksabikaasad rääkisid, et mehel oli maagiline mõju naistele: ta võis iga naise sekunditega ära rääkida ja karismast tal puudu ei olnud. See oligi üks põhjustest, miks tal õnnestus tüdrukute ja neidudega kergesti suhteid sisse seada ja nende usaldus võita.

Tkatšil oli kuritegusid toime pannes seksuaalne motiiv, sest kõiki ohvreid ta vägistas või rahuldas nende peal oma sugukirge mingil muul moel. Enne tapmisjahile minekut oli tal kombeks ära juua klaas viina koos dimedrooliga. Oma ohvrid ta enamasti kägistas surnuks või uputas. Olles tuttav miilitsatöö praktikaga, ei jätnud Tkatš oma ohvrite surnukehadele ühtki jälge ja hävitas kõik asitõendid. Ta ei jätnud kuritöökohtadesse maha suitsukonisid ega süljelärakaid, eemaldas spermajäljed. Tapmispaikadest lahkus Tkatš mööda raudteeliipreid, sest sealt polnud miilitsakoerad võimelised jälge üles võtma.

Tkatšil oli õigus, kui ta nimetas end võimsaks ja tabamatuks, sest tema kuritegusid peeti nii olulisteks, et nendega hakkas tegelema koguni Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee. Kuid isegi see ei aidanud ja tapjat ei saadud nõukaajal kätte.

Ukraina elanikud arvavad, et Tkatši ei saadud pikka aega kätte mitte sellepärast, et ta oleks olnud väga tark ja osav, vaid seepärast, et ta oli endine miilits. On kuuldusi, et Tkatš töötas miilitsas mittekoosseisulise agendina edasi ja aitas maniakki (st iseennast) otsida.

2005. aasta suvel otsis maniakki taga juba enam kui 600 miilitsat. Üks ohvritest oli jäänud ellu ja aitas koostada fotorobotipilti, kuid sellest polnud kasu. Kõigele vaatamata jäi ta pärast 25aastast tapjakarjääri lõpuks siiski vahele.

„Ma ootasin teid 25 aastat!”

Tkatši viimane ohver Katja aitas juba pärast oma surma kaasa saritapja tabamisele. Mingil põhjusel saabus Tkatš tüdruku matustele, kus tapetu sõbrannad ja Katja kaks mängusõpra-poissi ta ära tundsid. Hiljem rääkis Tkatš ülekuulamisel: „Oleksin pidanud nad ära uputama. Ilmaaegu haletsesin.” Ta võeti kinni 5. augustil 2005 oma kodus Pologi linnas. Tema korterist leiti seljakott tapetud tüdrukute isiklike asjadega.

Nähes miilitsaid, hüüatas Tkatš: „Lõpuks ometi! Ma ootasin teid 25 aastat!” Uurijad rõhutasid, et Tkatšil on fotograafiline mälu: kui ta oma ohvrite laipade asukohti kirjeldas, siis eksis ta vaid mõne meetriga. Veel suutis ta jutustada, mis oli ohvritel tapmise ajal seljas ja milliseid ohvrite esemeid ta endale mälestuseks kaasa võttis.

Kohtus suudeti tõestada Tkatši osalus 37 tapmises, kusjuures kõik olid seotud ka vägistamise või sugukire rahuldamisega perverssel kujul.

Tkatš tunnistas, et on tunduvalt rohkem inimesi tapnud kui juurdlus kindlaks tegi – nii võib tema käe läbi hukkunuid olla 72, 80 või isegi 107 isikut. Kohtus teatas Tkatš: „Mind tuleb hukata! Maha lasta või saata elektritoolile!” Veel on ta pakkunud ennast arstidele uurimiseks.

Saritapja abikaasa: “Ema, ma armastan maniakki.”

Ajakirjanduse teatel olevat Jaroslavli oblasti neiu Jelena armunud sarimõrvarisse juba 16aastasena, kui ta nägi tema kohtuprotsessi telerist. Ta olevat seitse aastat meest taga otsinud, kirjutanud järelepärimisi erinevatesse ametiasutustesse ja lõpuks talle teatatigi Tkatši asukoht.

Alguses olid nad olnud kirjavahetuses. Seejärel toimus esimene kohtumine, kui armunutel lubati suhelda vaid telefonitsi. Teine kohtumine oli juba intiimsemat laadi ja selleks anti nende käsutusse tuba. Sellest korrast piisas rasedaks jäämiseks. Mees on naisest 40 aastat vanem.

Peatselt abiellusid nad ametlikult. Pulmad peeti koloonia aktusesaalis. Peigmees oli vanglarõivastes, pruut tagasihoidlikus tavakleidis, et mehe kõrval mitte eriti silma paista. Polnud ei loori, pulmakimpu ega külalisi. Ei lubatud juua šampanjat ega isegi limonaadi, kuid see-eest anti võimalus intiimseks kohtumiseks videokaamerateta ruumis.

 Jelenat ei häiri oma abikaasa juures miski. Ei see, et ta oli olnud enne teda mitu korda abielus ja tal on juba viis last ega seegi, et ta on sooritanud nii palju mõrvu ja vägistanud väikseid lapsi. „Need ei olnud ju minu lapsed,” teatas Jelena.

Jelena elab oma vanemate ja pooleaastase tütre Jelizavetaga Jaroslavli oblasti rajoonilinnas. Pisitüdruku vanaema ja vanaisa pidavat lapselast kogu südamest armastama, kuid Jelenat Ukrainasse ei taha lubada. Jelena kavatsevat aga oma pereõnne nimel võidelda. Ta loodab, et erinevatel andmetel kolm kuni viis eluaegset vanglakaristust saanud Sergei pääseb siiski kunagi vabadusse, nad kolivad elama Kaug-Itta ja neil sünnib veel mitu last. Tkatš loodab, et suudab Jelena rasestada juba üsna peatselt, sest ta tahaks teist tütart veel.

Juuli lõpus andis Jelena Tkatš intervjuu telekanalile 2+2, milles rääkis oma mõtetest ja tunnetest ning paljastas ka intiimelu üksikasju. Ta teatas, et on väga armukade ja nõustus intervjuud andma ainult selleks, et hoiatada teisi naisi tema mehele mitte lähenema. „Ma ei luba kedagi isegi kilomeetri kaugusele oma armastatud mehest,” rõhutas Jelena, lisades: „Väga hea, et naised teda kardavad. See vähendab konkurentide arvu. See on minu jaoks peamine.”

Kui ajakirjanik küsis, kas Jelena on suhelnud saritapja eelmiste abikaasadega, tuli järsk vastus: „Kui ma oleksin nendega kontakteerunud, siis ei oleks neid enam olemas.”

Naine tunnistas, et ta oleks hea meelega olnud Tkatši kaasosaline ja aidanud tal laipu peita, kui ta oleks temaga varem kohtunud. Voodis pidi aga sarimõrvar hea olema ja naine on kõigega rahul.

Miks noor naine sidus end sarimõrtsukaga?

Ajakirjandust huvitas selle looga seoses kõige rohkem see, miks ikkagi otsustas noor naine ennast siduda sellise julmuriga. Miks Jelena abiellus sarimõrtsukaga ja lubas tal endale koguni lapse teha?

Psühholoog Tatjana Irhina esitas ajalehes Argumentõ i Faktõ mitu versiooni, miks nii juhtus. Esiteks võis see olla naise protest oma vanemate autoritaarsete kasvatamismeetodite vastu. Teda õpetati vahetpidamata, kuidas oleks õigem elada. Võimalik, et vanematele ei meeldinud naise eelmine noormees ja nad olid kategooriliselt nende suhete vastu. Ja nii astus Jelena vanemate kiuste ebatavalise sammu.

Teise võimalusena oletas Irhina, et noor naine võis karta tegelikke peresuhteid. Mõistes, et selle mehega ei hakka ta mitte kunagi koos elama, valiski ta sellise lahenduse, tekitades abielulaadse olukorra.

Ka kaastunde ja härduse faktorit ei saavat välistada, sest seegi võis etendada olulist rolli. See asendab õigustamatult armastust. Naisele tundub, et ta armastab seda meest ja tahab teda päästa. Ta võtab endale jumala funktsiooni, tunnetades, et tema võimuses on absoluutselt kõik.

Psühholoog Irhina arvates ei saa Tkatši ja Jelena suhteid mitte kuidagi nimetada abieluks, see polevat isegi külalisabielu, vaid lihtsalt üliharvad kohtumised. Seetõttu pole muud võimalust, kui last hakkab üksinda kasvatama Jelena. Milliseks kujuneb saritapja lapse edasine käekäik, võib sõltuda esijoones tema kasvatamisest. Kui Tkatšist sai vägistaja ja tapja psühholoogiliste eripärade mõjul ning tema kuri loomus ei ole edasipärandatav, siis on lapsel võimalus saada normaalseks inimeseks. Aga loomulikult ainult juhul, kui teda kasvatatakse õigesti ja talle õpetatakse õigeid väärtusi.

Psühholoog Ljudmõla Gridkovets aga oletab, et põhjused, miks Jelena käitub nii, nagu ta on käitunud, võivad peituda tema lapsepõlves. Teise võimalusena võivad tal endal olla teatud kalduvused ja ta võib saada rahuldust vägivallast ja nautida olukorda, kui tema kõrval on inimene, kes on suuteline vägivallatsema.

Psühholoog Juri Kalašnikovi arvates on Jelena mõnes mõttes misjonär. „Kõik on tema mehe vastu, aga tema toetab teda. Ainult tema suudab teda mõista ja muuta. Sadomasohhismi tunnuseid on siin ka,” rääkis teadlane.

Venemaa ühe kuulsama psühhiaatriakriminalisti Mihhail Vinogradovi kinnitusel eksisteerib teatud kategooria naisi, kes sihikindlalt otsivad endale abikaasaks maniakke. Nad tudeerivad põhjalikult oma kangelase elulugu, peavad silma peal kohtuprotsessil, jälitavad tapjat kuni vanglani, jäävad vanglaga samasse linna elama, kirjutavad kurjategijale kirju ja nõuavad kokkusaamist, selgitas Vinogradov, kelle sõnutsi on nende käitumine mõnes mõttes isegi arusaadav. „Nad unistavad populaarsusest, tahavad supelda maniaki kuulsuses. Pealegi on sellisest suhtlemisest võimalik raha teenida,” märkis Vinogradov.

Muide, Jelena eelmine kallim oli samuti kurjategija, kes istus Venemaa koloonias tapmise ja vägistamise eest, kuid sellest suhtest asja ei saanud. Eks näha, kas Jelena abielu saritapja Tkatšiga jääb püsima või mitte.

Tkatši tapatööd viisid hulga mehi süütutena vangi

Sergei Tkatš tõi suurt muret ka paljudele teistele meestele, sest tema kuritegude eest mõisteti süüdi ja topiti vanglasse paarkümmend süütut inimest. Võib-olla nad täiesti süütud ei olnudki ja olid ka midagi paha teinud, kuid Tkatši tapmised määriti neile küll ebaõiglaselt pähe. Seejuures lasti mõni Tkatši kuritöö eest süüdi mõistetud inimene kohtuotsusel koguni maha, mõni tegi trellide taga enesetapu, mõni sai kolooniast eluaegse invaliidsuse, mõni paigutati vaimuhaiglasse. Need, kes veel elus olid ja süütuks tunnistati, vabastati viimase kümne aasta jooksul vanglast.

Kõige noorem süütult vangi saadetu oli 8. klassi poiss Jakiv Popovõtš, kes mõisteti 2002. aastal oma nõbu tapmise eest 15 aastaks vangi. Istunud kaheksa aastat mitte millegi eest vangis, pääses ta vabadusse alles 2010. aastal, kuigi Tkatš võeti juba viis aastat varem kinni. Popovõtš jutustas, et tal on raske harjuda uuesti vabadusega, mis oli temalt ebaõiglaselt ära võetud. „Vanglast väljudes sõin kõigepealt ära suure hunniku komme,” tunnistas Jakiv.

13 aastaks vangi mõistetud Maksõm Dmõtrenko aga tunnistas end 17aastase tüdruku tapmises ja vägistamises süüdi, kuigi Tkatš võttis sellegi tapatöö enda nimele. Seejuures toimus see umbes pool aastat pärast Dmõtrenko kohtuotsust, kuid süütut meest vangist välja ei lastud. Dmõtrenko rääkis, et ülestunnistus saadi temalt kätte piinamiste ja peksmistega, kuna ta lihtsalt ei suutnud enam valu välja kannatada. Ta vabanes vanglast alles 2012. aastal, olles võõra kuritöö eest ära istunud ligi kaheksa aastat. Kuid vabadust ei saanud Dmõtrenko kuigi kaua nautida, sest vähem kui kolm aastat hiljem läks ta õue pingile istuma ja suitsetama, kuid varises kokku ja suri silmapilkselt. Surma põhjuseks oli alkoholismist tingitud infarkt.

Värdjale pole rõõme ja õnne vaja

Sergei Tkatši elutingimused vanglas ärritasid väga Zaporižžja oblasti elanikke, kes kirjutasid sel puhul koguni petitsiooni. „Selgub, et vangidel on teler, raamatukogu, peaaegu koduköök, kohtumised naisega neli korda kuus või kaks ööpäeva kolme kuu jooksul. Lisaks nad ka ei tööta!” kirjutasid vihased inimesed, kelle arvates saritapja naudib elu trellide taga ja kõik see toimub maksumaksjate arvel.

Tkatši tingimusi paluti karmistada ja talle soodustusi mitte teha. „Sundida teda tööle, võtta ära kohtumisõigus, jätta ilma mugavustest. Ta pole inimene, ta on võtnud kümneid elusid ja talle piisab piiratud inimõigustest,” nõudsid rahulolematud kodanikud.

51 KOMMENTAARI

j
JUSS 3. september 2017, 20:03
Ei saa sellisest naisest aru. Mis romantilist ning veetlevat võib olla sellises ebainimlikus, pealaest jalatallani verega määritud tüübis? Ja mõelgu l...
(loe edasi)
T
!!! 3. september 2017, 19:53
Tal vedas, et ta varem kinni ei kukkunud. Siis kui sarimõrvareid veel s.na pilpa peal ei hoitud vaid neile karistuseks ikka kõrgeim määr määrati. Seina äärde.
Loe kõiki (51)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee