Elu

Vitraažikunstnik Dolores Hoffmann: lapsena oli vaesus nii suur, et kunstitarvetest võisin vaid und näha (4)

Külli Reinup, 1. september 2017, 00:01
ENDISELT TEGUS: "Muidugi kavandan ma jätkuvasti suurima rõõmuga riputatavaid vitraaže," kinnitab Dolores Hoffmann. Külli Reinup
„Minu lapsepõlv oli kunstist väga kaugel,“ meenutab täna 80. sünnipäeva tähistav Eesti vitraažikunsti grand old lady Dolores Hoffmann. Tema isa mõrvati ja ema saadeti vangilaagrisse, väike Dolores sattus sõja ajal lastekodusse. „Lastekodulapsed sõid nälja leevendamiseks kõike, mis vähegi süüa kõlbas. Meil ei olnud ühtegi mänguasja, värvipliiatsitest-paberist ei osanud unistadagi.“

Keeruliste tingimuste kiuste sai Dolores Hoffmannist kunstiinstituudi tudeng, seejärel õppejõud ja kunstnik, kes pühendanud viimased 44 aastat oma elust täielikult vitraažile. Eesti kunstnikest esimesena hakkas ta looma klassikalisi tinavitraaže. Tema tuntuim vitraaž meie avalikus ruumis, „Televisioon – aken maailma“ (1980) asub Tallinna teletornis. Hoffmanni töid leiab aga ka mitmelt poolt mujalt maailmast.

Samal teemal

Kõneleme kunstniku juubeli puhul tähtsündmustest tema elukaarel.

Olete sündinud 1937. aasta sügisel, teie lapsepõlv jäi sõja- ja noorus sõjajärgsesse aega. Kust pärinevad alged kunstiga tegelemiseks?

Minu lapsepõlv oli kunstist väga kaugel. Sakslasest isa ja eestlannast ema kohtusid Leningradis, seal sündisin ka mina. Ma polnud pooleaastanegi, kui isa mõrvati. Vaid mõni kuu hiljem määrati ema – rahvavaenlase abikaasa, koos väikese lapsega –vangilaagrisse. Sellele lapsukesele saatis aga ingel kopsupõletiku. Kui tumedasse riietatud mehed öö hakul tillukesse korterisse marssisid, oli sealt võtta vaid ema. Üht imikut ei hakanud segastel aegadel keegi mööda haiglaid taga otsima.

Kui kopsupõletik kord taandus, ei olnud mulle kedagi järele tulemas. Mind anti Leningradi lastekodusse, mis evakueerus hiljem, rinde lähenedes, sisemaale Kostroma oblastisse.

Sõjaaegne ja -järgne vaesus oli nii suur, et sellest ajast mäletangi peamiselt nälga ja külma. Me, lastekodulapsed, sõime nälja leevendamiseks kõike, mis vähegi süüa kõlbas. Meil ei olnud ühtegi mänguasja, värvipliiatsitest-paberist ei osanud unistadagi.

ENDISELT TEGUS: "Muidugi kavandan ma jätkuvasti suurima rõõmuga riputatavaid vitraaže," kinnitab Dolores Hoffmann. Külli Reinup

Aga eks vormu ju kunstnik läbi oma elukaare. Looming on kõige selle, mida ta kogeb, näeb ja tunnetab, tulem. Küllap mu isepäisuse, ka kunstnikuna üksiolemise juured on just sealsamas, elu esimeses kümnendis. Lastekodus sain väga varakult aru, et olen suhetes ümbritseva maailmaga täiesti üksi. Nägin, kui habras, ja seeläbi väärtuslik, on elu, ning õppisin elama loodusega ühes rütmis – pimedas talvehommikus, lumehanged üle pea, piki jõekaldale tallatud rada külasse, koolimaja poole rühkides, või siis varakevadise päikese vabastavat ja elu andvat väge enda sisse talletades.

Märksa otsesemalt tulevaga seonduv on mu elu teine kümnend, mil ema oli laagrist vabanenud, mu üles otsinud ja Eestisse toonud. Ema säilitas püsiva kontakti oma tädiga Leningradis, sõitsime sinna üsna tihti. Lootus sureb viimasena, mu isa saatusest puudus emal ju vähimgi teave. Vanatädi toakese asukoht Nevski prospekti läheduses ja õpilaste tasuta sissepääs muuseumidesse tõid kaasa selle, et endassetõmbunud, füüsiliselt nõrgale teismelisele said koduseks klassikalise kunsti lõputud saalid Ermitaažis. Usun, et nendel paljudel kahekesioldud tundidel maailma kunstiajaloo tippudega kujunes välja minu „silmaseade“ – arusaam ilust ja harmooniast.

Iseenesestmõistetav see kindlasti polnud. Elasime emaga vaeselt. Kunstniku elukutse polnud tollal kuigi prestiižikas. Kunstnik tähendas ju pühendunud veidrikku, mitte austatud ja suhteliselt hästi teenivat töölisklassi. Ema ei kiitnud heaks minu kiindumust kunsti, kuid laita samuti ei söandanud. Ta oli murtud inimene. Otsustama pidin ise.

Õppisin Tallinna II Keskkoolis, nüüdses reaalkoolis, ja saavutasin tunnustust õigupoolest ainult matemaatikas ja bioloogias. Kuid joonistada mulle meeldis ja kunstitundides tundsin end hästi. Võib-olla tähendas pildiloome minu jaoks eneseväljendust, milleks mul sõnades puudus võimekus, osalt ka võimalus. Ema väheste eestlastest tuttavate või ühiskorteri-naabritega kokku puutudes kartsin suud lahti teha oma viletsa keeleoskuse pärast, venekeelses klassis olin tõrjutud hääldamatu nime ja sobimatu tausta, ilmselt ka vaesuse tõttu. Õppis ju reaalkooli venekeelses klassis hulganisti parteilaste, ohvitseride, arstide jt lugupeetud ametite esindajate lapsi.

Olen lõpmatult tänulik oma joonistus- ja joonestusõpetajale, kes soovitas mul kunstiinstituudi ettevalmistuskursustele minna. Millegipärast tundis see tsaariaegne, „valgetest“ venelastest pärinev proua minu vastu sümpaatiat. Mäletan, et olen tema kutsel tema koduski käinud, kunstiraamatuid vaatamas.

TUNTUIMA LOOMETÖÖGA: Dolores Hoffmann ja tema pannoo "Televisioon – aken maailma" Tallinna teletornis. "Seda palangut, kirge vitraaži kavandamise ja valmistamise ajal ning lõpuks ikka üllatust, otse rabatust valmis töö ees seistes ei ole võimalik unustada," meenutab kunstnik meistritöö sündi. Külli Reinup

Astusin kunstiinstituuti klaasikunsti erialale, täiendava kunstiõppeta maali kandideerida polnud kuigi mõistlik. Lisaks oli maali erialal vaja sisseastumistöödena esitada õlimaale, õlivärvide ja lõuendi hankimiseks polnud minul aga raha. Teisel kursusel läksin maali üle ja lõpetasingi instituudi maalikunsti erialal.

Instituudi lõpetamise järel tulid esinemised näitustel, mõned maalid soetasid oma kogudesse nii Tallinna kui ka Tartu kunstimuuseum. Maalijat teist siiski ei saanud, sai hoopis monumentaalkunstnik.

Esmalt peab kunstnik sõjaka kõne sõna „monumentaalkunst“ vastu, õige olevat „kunst arhitektuuris“. 

Mis mind arhitektuuris paiknevas kunstis veel võlub, on üldistamine, peamise esiletoomine. Laed-aknad-seinad on osa ehituskunstist, neil midagi kujutades on esmatähtsad rütmid, detailidega tegelemine on alles teisejärguline. Arhitektuuris töötaval kunstnikul peab olema selgroogu, võimet mõista ja esile tuua olulist.

1993. aastal valminud vitraažaken "Apokalüpsis" Tallinna Pühavaimu kirikus. Külli Reinup

Kunst arhitektuuris eeldab autorilt sügavat lugupidamist hoone valdaja vastu, hoone kasutuseesmärgiga arvestamist ning väga head arhitektuuri tunnetamist. Need on kolm vaala, millel see kunstiliik seisab. Kunst arhitektuuris peab mõjuma ümbritsevas keskkonnas loomuliku ja orgaanilisena, mitte võõrkehana, tegelasena, kellel on eesmärk omaette või kes ligiduses viibiva inimese üle domineerida tahab.

Ilmselt poleks ma saanud vitraažiga sedavõrd süvitsi minna, kui instituudis poleks päevakorda tõusnud monumentaalmaali kateedri avamine. Sain kohe lõpetamise järel tööd instituudis õppemeistrina ning paar aastat hiljem õppejõuna. Uurisin väga palju raamatuid, katsetasin tehnikatega, mul õnnestus stažeerida nõukogude ajal Leedus ja Venemaal, hiljem Prantsusmaal.

Andsite instituudis klassikalist kunstiharidust 30 aastat. Kas tänapäeval on üldse võimalik eristada head ja halba kunsti?

Mina liigitan kunsti elavaks või surnuks. Surnud kunst on ennekõike tuim, mehaaniline, nagu palju arvuti abil tehtavat, aga ka üleolev, vaatajat tahtlikult segadusse ajav või otseselt vaataja üle irvitav. Naiivse asjaarmastaja siiras püüe midagi väljendada on kordades liigutavam kui teise üleolev teravmeelsus, mis kunstilises mõttes on tihti sama küündimatu. Kunsti eesmärk inimest puudutades on teda ülendada, mitte alandada.

Üks Saaremaa Valjala kiriku 16 aknast, mille vitraaži on loonud Dolores Hoffmann. Artur Palu

Elav, elu jaatav ja elavale kummardust tegev kunst puudutab vaatajat mitte niivõrd mõistuslikul kuivõrd tunnetuslikul tasandil. Ta kutsub sind enda poole, muudab ka sinu elavamaks, pulseerib-vibreerib ja hingab. Tema rütmid on harmoonilised, samal ajal pingestatud. Elavas kunstis tunneme me alateadlikult ära meisse kodeeritud kuldlõike, leiame üles meie sisemise janu harmoonia, tasakaalu ja täiuslikkuse järele. Elavas kunstis sisaldub kõike, mida igapäevaeluski, sealhulgas vastuolusid ja süngust aga tema looja näeb tunneli lõpus valgust. Hea kunst juhib vaatajat tunnetusliku selguse poole.

Olete loonud sadu vitraaže, ütleme siis klaasist maale, arhitektuursetesse objektidesse. Milliseid tahaksite täna esile tõsta?

Elavalt on mul meeles kõige esimesed vitraažitellimused 80ndate teises pooles, muidugi arhitektuuris, riputatavaid vitraaže tegime koos abikaasaga, kes oli mulle meistriks, toona pigem tehniliste ja kunstiliste võtete katsetamiseks. Eesti ornamendid Kirovi kalurikolhoosi raamatukogus Viimsis, stiliseeritud maastikud kolhoosikeskuses Raikkülas, Põhjala rütmidega „vööd“ Keskkonnaministeeriumis, pannoo "Televisioon – aken maailma" Tallinna teletornis. Seda palangut, kirge vitraaži kavandamise ja valmistamise ajal ning lõpuks ikka üllatust, otse rabatust valmis töö ees seistes ei ole võimalik unustada.

Fragment Dolores Hoffmanni teletornis asuvast pannoost "Televisioon – aken maailma". Külli Reinup
Fragment Dolores Hoffmanni teletornis asuvast pannoost "Televisioon – aken maailma". Külli Reinup

Teiseks, loomine pühakodade jaoks. Kuigi akendel kujutatu teemavaliku teeb enamasti kogudus koos õpetajaga, kaasneb iga sellise tellimusega periood, mil süüvin pühakirjatekstidesse, püüan konkreetseid kirjakohti lahti mõtestada. Ja tulemust siis visualiseerida. Jumal on valgus – sellest postulaadist saab alguse vitraažikunst. Vitraažikunst on ju kunstiliik, mis sündinud koos ristiusu kirikute-katedraalidega. Inimesed tulevad kirikusse ajama oma kõige isiklikumaid, sügavamaid asju, palvetama ja mediteerima. Värvilised vitraažaknad viibivad kõrval, isoleerivad ruumi välisilmast, ühtlasi häälestavad inimese Vaimule vastuvõtlikuks.

Veel tõstaksin esile perioodi lähiminevikust, aastaid 2010–2012, mil koos meistritega teostasime ja lähetasime Gruusiasse Batumisse üle 200 ruutmeetri vitraaži. Rohkem, kui enamikul vitraažikunstnikest terve elu jooksul õnnestub luua. Tegemist oli ühiskondlike hoonetega: hotellid, munitsipaalmajad, kellatorn.

See oli ühelt poolt eriline kogemus loomevabaduse tõttu, mida mulle võimaldati, ning teiselt poolt grusiinide emotsionaalsuse tõttu – oli tunda, et järjekordne paigaldatav vitraažaken ei jäta külmaks ühtki läheduses tiirlevat labidameest. Kunst on sotsiaalne nähtus, seda tehakse ikka ühisosa leidmise lootuses, mistõttu tagasiside saamine lõpptarbijalt – kunst arhitektuuris puhul avaliku ruumi kasutajalt – on autorile väga tähtis.

Eesti kogemuse pinnalt ei oleks iial osanud arvata, et minu poolt ehitusel peatatud juhuslik töömees oskab näidata oma eelistusi paljude vitraažakende hulgast ja et pigem on need jõulised abstraktsioonid kui juugend-moonid või Gruusia loodusmotiivid.

Batumi kellatorn. Külli Reinup

Teie rajatud töökoda-galeriis Domini Canes Tallinna vanalinnas võib jätkuvasti näha nii vitraaži valmistamist kui ka valmis vitraaže. Mis on praegu käsil?

Äsja valmis viimane, Martin Lutheri aken Tallinna Pühavaimu kirikule, millega sai ühele poole  selle hoone kogu vitraažitöö, mis kestis ühtekokku 33 aastat. Olen lõpmatult tänulik kõigile kaasamõtlejatele, kelle toetusega teostasime aastatel 2015—2017 viimased kolm akent, mis olid oodanud oma aega kaks kümnendit. Selliseid hooneid, kus kõik aknad vitraažidega kaetud, pole Eestis palju. Pühavaimu kirik, Valjala kirik Saaremaal, metodisti kirik Haapsalus.

Muidugi kavandan ma jätkuvasti suurima rõõmuga riputatavaid vitraaže, neid, mida meie galeriis näha on: põdrakanepist ja võililledest, sügislehtedest, lindudest, inglitest, iidsetest väemärkidest, ainult ruutudest…

Ja valguse armulise panen ma igasse neist.

Värvilisele valgusele pühendatud elu

Dolores Hoffmann on sündinud 1. septembril 1937 Peterburis eesti-saksa perekonnas.

1962 lõpetas ta ERKI (nüüd EKA) maalierialal ja töötas 1963–1995 samas kompositsiooniõppejõuna.

1992 asutas ta Tallinnas töökoja-galerii Domini Canes, mille omanik ja loominguline juht on tänaseni.

Aastast 1973 on ta pühendunud täielikult vitraažile. Eesti kunstnikest esimesena hakkas ta looma klassikalisi tinavitraaže.

Dolores Hoffmanni tuntuim avaliku hoone vitraaž asub Tallinna teletornis („Televisioon – aken maailma“, 1980).

Hoffmanni vitraažide valmistamise dogmad pärinevad keskajast, samal ajal on tema kunstnikukäekiri tuntavalt isikupärane ja modernne.

Ta on loonud vitraaže 28 Eesti sakraalehitisele, mõnes neist on teostatud üks, teises kõik aknad, näiteks 16 akent Valjala kirikus Saaremaal.

2002 pälvis Hoffmann EELK Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse Maarja medali kristliku temaatika meisterliku kujutamise eest Eesti kirikutes.

2016 tunnustati teda Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku III järgu teeneteristiga, eelkõige mastaapse loomingu eest Tallinna Pühavaimu kirikus.

Hoffmann omab litsentsi 13.–19. sajandi vitraažide restaureerimiseks.

Ta on loonud vitraaže ka teiste riikide (Venemaa, Soome, Rootsi, Saksamaa, Gruusia) avalike ja sakraalhoonete jaoks, sealhulgas Jaapanis asuva kahe kaasaegse luteri kiriku vitraažid (2007, 2015). Samuti kuulub tema loomingulisse portfelli muljetavaldav hulk minivitraaže ja monumentaalvitraaže eratellijatele.

Dolores Hoffmann. Külli Reinup

4 KOMMENTAARI

a
ave a. 1. september 2017, 12:51
Oleme Doloresega kohtunud vaid korra, kuid olen kaudselt ta elu ja loominguga kogu aeg kursis. Eriti vaimustas mind ta vitraažidest koostatud raamat. ...
(loe edasi)
e
Einar 1. september 2017, 09:36
Tere Lorka! Oma vitraazide läbi oled Sa "Jumaliku pimeduse meditatiivse valguse" nähtavaks teinud. Suur tänu Sulle!
Loe kõiki (4)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee