Eesti uudised

Kas ja kuidas saab narkosõltlast päästa? (12)

Liis Vaksmann, 28. august 2017 11:22
Foto: Stanislav Moškov
„On oluline, et narkomaani teel oleks inimene, kes teab ja oskab talle seletada, mida teha ja kuidas õigesti käituda,“ jagab OÜ Tervisekeskus juhatuse liige Nelli Kalikova näpunäiteid, kuidas saab toetada inimest, kes on langenud narkootikumide küüsi.

Läinud nädalal kajastas Eesti Päevaleht Kose vallas elanud kahe mehe narkosurma. Oma katsetest venda päästa rääkis ka neist ühe õde. Naine proovis fentanüülisõltuvuses venda ravile saata, suhtles aktiivselt vallavalitsuse ja politseiga, saatis neile vihjeid ja andis igasugust infot eesmärgiga hoida ära kõige hullem. Paraku tema ponnistused vilja ei kandnud.

Samal teemal

„Minu mure on selles, et meie, perekonnad, paneme oma pead liiva alla. Me toetame nende käitumist sellega, et vaikime,” rääkis naine. „Väga raske on minna oma lapse või venna vastu ja nende peale nii-öelda kitse panna. Kuid pered peavad mõistma, et info jagamisega võib päästa elusid. Abi organiseerimiseks on vaja riigi tuge ja kodanike tähelepanelikkust.“

Ka OÜ Tervisekeskus juhatuse liige, asendusravi koordinaator Nelli Kalikova rõhutab, et fentanüüli tarbivaid inimesi saab ja peab aitama. „Eeskätt ühiskonna huvides, sest fentanüülisõltlane, kes tänaval tarvitab narkootikume, on kümneid kordi kulukam, kui viibides ravil, rehabilitatsioonil, taastuskeskuses või kus iganes abi saamas,“ ütleb Kalikova.

Mis aitaks?

„Fentanüüli vastu on kaks tõhusat abinõu, millest üks on asendusravi metadooniga. See võimaldab inimese fentanüüli tarvitamiselt päeva pealt üle viia ohutuma ja reguleeritava preparaadi peale. Edaspidi tuleb aga toimida iga inimesega individuaalse skeemi järgi: keda võõrutada kiiremini, keda aeglasemalt, keda võib-olla hoida sellel ravil eluaeg nagu näiteks suhkruhaiget insuliini peal,“ märgib Kalikova.

„Võtmeküsimus on aga see, kuidas fentanüülisõltlast kätte saada ja teda ravile motiveerida,“ jätkab Kalikova. „Tavainimene, kes jääb haigeks, läheb kohe arsti juurde, kuid sõltlase käitumist juhib narkootikum, mis sunnib teda raha otsima, narkootikumi ostma, tarvitama ja siis jälle raha otsima. Nii ringiratast ja päevast päeva.“

Sama seisukohta jagab Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre. Tema sõnul on peamine küsimus, kuidas narkootikumide käes vaevlejad hakkaksid sõltuvust endile teadvustama ja sooviksid ravi. „Kui mõne inimesega vestelda, siis selgub, et ta käib abi järel ainult siis, kui ta ainet ei ole saadaval,“ tõdeb Tambre. Teisalt kipuvad paljud inimesed end kõnealusest probleemist distantseerima, mõeldes, et see teda kuidagi ei puuduta, sest tema tutvusringkonnas ühtegi narkomaani pole. „Selline mõtteviis on ekslik. See on meie kõigi probleem,“ ütleb Tambre.

„Oluline on, et narkomaani teel oleks inimene, kes teab ja oskab talle seletada, mida teha ja kuidas õigesti käituda,“ ütleb Nelli Kalikova. „Kogenud nõustaja-süstlavahetaja teeb selgeks, miks on vaja puhast süstalt, miks ära anda oma must süstal, mitte visata see maha, kus ja kuidas leida abi ja asendusravi,“ räägib Kalikova. „Meil murtakse praegu piike nende õnnetute süstlavahetuspunktide pärast, kes on poolt, kes vastu, kaklus on üsna inetuks kiskunud. Ja keegi ei mõtle sellele, et paljast üksikult seisvast süstlavahetuspunktist on vähe abi, kui ei ole ka teisi abistavaid teenuseid, nagu näiteks asendusravi, kuhu nõustaja viib sõltlase käest kinni uksest sisse. Oodata, et sõltlane võtab kuulda, et kusagil teises linna otsas on see ja see asutus – narkomaan sinna lihtsalt ei jõua, sest dominant sunnib ringiratast jooksmist jätkama.“

On vaja võtta aega

Paljud sõltlased, kes on vanglasse sattunud, suudavad tänu sealsetele programmidele oma sõltuvuse seljatada, ometi näeb Tambre sedagi, kuidas kuu pärast vanglast välja saamist on inimene uuesti nõela otsas. „Selleks tuleb inimesega kogu aeg tegeleda, et ta mõttemaailm muutuks. See on see koht, kus inimene peab ise tahtma välja tulla ning selleks on vaja ümber toetavaid inimesi ja kus sõbrad, tuttavad, vanemad, kõik peavad märkama ja hoolima. Aga Eesti ühiskond on praegu hästi kiire. Tean aegu, kui pered istusid nädalavahetuseti koos ja omavahel arutleti. Tänapäeval on mobiiliga väga lihtne öelda või saata SMS, et kuule, ma ei saa tulla või telefoni teel jutt ära rääkida. Meil kõigil on väga-väga kiire. Kui tihti on meil aega kuulata üksteist ja oma lähedasi ning märgata neid muresid? Paneme oma tempoga aga edasi ja kui ühel päeval juhtubki midagi, siis me mõtleme, et olid jah ju mingid märgid. See on see üksteise nägemine tegelikult ja aja võtmine.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee