Eesti uudised

Tartumaa suleliste „pansionaadis“ pole sugudevahelist diskrimineerimist ja kuked vananevad väärikalt koos kanakarjaga

Isaste raske saatus: kana jääb munema, kukk läheb patta! (26)

Arvo Uustalu, 27. august 2017, 21:40
<p>PANSIONAAT: Valli talu kanalas antakse ka kukkedele võimalus väärikalt vananeda.</p>Foto: Aldo Luud
„See on ikka nõnda olnud, et pulli kasvatad aasta-kaks ja saadad ta siis lihakombinaadi elukooli. Lehm võib hea õnne korral üle viisteistkümne aasta välja panna,“ tõdeb Põlvamaal elav talumees.

Möödunud nädalal tekitas loomakaitsjates suurt pahameelt, et Loo haudejaama tibupurustaja läbinud eluslinnud sattusid jäätmete hulka. Skandaal paisus mastaapseks, kui tekkis kahtlus, et tegu võib olla ka soolise diskrimineerimisega.

Samal teemal

Veterinaar- ja toiduamet alustas juhtunu täpsemate asjaolude väljaselgitamiseks väärteomenetlust. Tuvastati, et 20. augustil oli tibude hukkamisseade rikkis. Paar päeva hiljem saatis Tallegg välja pressiteate, milles lükkas ümber levima hakanud väärinfo, et haudejaamas hukatakse isaseid tibusid. HKScan Estonia juhatuse esimees Anne Mere kinnitas, et hukatakse vaid elujõuetud tibud ning soopõhiselt ühtegi lindu välja ei praagita. Tallegg soovitas võrdse kohtlemise printsiibile täpsustuste saamiseks pöörduda Eggo munasid tootva ettevõtte poole. Nimelt toodab Tallegg nüüd ainult liha ja selles valdkonnas soopõhist väljapraakimist ei ole. 

ASi Dava Foods Estonia juht Vladimir Sapožnin kinnitas Õhtulehele, et nemad ei saakski kedagi soopõhiselt lahterdada, sest tibud ostetakse Soomest ja Eestisse veetaksegi ainult kanatibusid.

Kuigi Eestis töötavad tibupurustajad soolise võrdsuse põhimõttel, siis laias maailmas see siiski nõnda pole. Munatööstustes ei vaevuta kukktibusid suureks kasvatama ning kanad lähevad tõesti munema, aga isased hakkmasinasse. Töötava purustaja haleda piuksumisega helindatud videoklippe leiab netiavarustes õige mitu.

Lihatsehhis on kõik loomad võrdsed

Väikemajapidamistes käib elu ajast-aega sama rada pidi. Põlvamaal Laeva külas elav väiketalunik Allan ütleb, et see on ikka nõnda olnud, et kana saadetakse pesale munema ja kukk läheb patta.

„Võib-olla ongi diskrimineerimine. Läheb ju ka pull pärast väikest nuumamist vorstitsehhi uudistama, aga lehma lüpstakse veel pikki aastaid,“ tõdeb ta. Samas ei tule Allanil endal enam soolise võrdõiguslikkuse pärast pead murda, sest piimakarja ta enam ei pea ja lammastemaailmas on kõik loomad võrdsed.

Võrumaal talu pidav Mats Meriste tunneb loomakasvatuse eri tahke, sest teenib muu hulgas leiba ka lambapügaja ja lihatöötlejana. „Pean teid kurvastama, aga noa all on kõik loomad võrdsed. Lambakasvatuses on hinnas pigem isased. Kuna oinad võtavad kaalus kiiremini juurde, siis on isastalled emastest 20–30 protsenti kallimad. Ja kui tegu on nuumloomadega, siis lähevad võrdselt noa alla nii oinad kui ka lambad,“ selgitab ta.

Ka ei ole tema sõnul suuremat vahet lambaliha maitsenüanssidel. Ta toob välja siiski tõsiasja, et maitsevahe on kastreeritud oina ja taevastele rohumaadele saadetud jäära lihal.

Ta tõdeb, et neid asju, mida saab teha hästi ja inimlikult, tuleb nõnda ka teha. „Surmata saab ka nii öelda inimlikult,“ ütleb ta. Hukkamise puhul on oluline, et loomal ei tekiks tapastressi, mis on eriti tähtis just veiseliha kvaliteedi puhul. „Väga oluline on ka looma heaolu, olgu siis looma või inimese enda seisukohalt,“ ütleb ta.

Isased kannatavad maitse-eelistuste tõttu

Tartumaal Haaslava vallas elav Valli on pidanud elus eri loomi – lehmade, sigade ja lammaste kõrval ka hobust. Praegu elavad, õpivad ja töötavad tema laudas vaid kanad ja kaks kukke. Lindude kodulauta võib piinlikkust tundmata nimetada pansionaadiks. Lahke perenaine annab sulelistele kolm korda päevas süüa ning ei mingit supipotti!

„Jah, pärast viis aastat tagasi venna siiakolimist pole ükski meie lind pakul elu kaotanud. Kanad ikka surevad, aga oma surma. Sama kehtib ka meie kahe kuke kohta. Neid ootab ees väljateenitud vanaduspuhkus,“ ütleb ta.

Mõistagi tulevad kanade paradiisi võrkaiast välja pääsenud linnud vabatahtlikult pansionaati tagasi ja mõistagi on tulevastel vanaduspensionäridel omavahel ka maid jagada.

Valgamaal veiseid kasvatav Margus Voitk ütleb, et põhimõtteliselt ei ole vahet, kas filee saadakse isas- või emasloomalt ning lihaveised lähevad ikka lihaks, soost olenemata. Pullidel ei tiku rasva tulema, kuid filee on ju nagunii rasvavaba.

„See on maitse küsimus, kas soovitakse noore pulli või nagu prantslased, viie-aastase lehma liha. Fileed võetakse soost olenemata,“ räägib ta.

Samas viitab ta kurvale tõsiasjale, et veisemaailmas tuleb sageli ette seda, et inimesed lähevad pullide allpool vööd asuvate kehaosade kallale. „Aga kastreerimine on pigem küsimus juba seakasvatajatele,“ suunab ta reporteri edasi maailma, kus inimeste maitsemeele tõttu saadetakse korda räiget isasoomade diskrimineerimist.

Vaevalt, et orikale see lohutuseks on, kuid kogenud seakasvataja sõnul maksab isane suguloom kuni viis-kuus korda emasest rohkem. „Siin pole ka midagi imestada, sest ühelt kuldilt saab ikka väga palju järglasi,“ selgitab ta.

Paraku tuleb ka temal tõdeda, et juba vanarahvas pani loomade soorollid rangelt paika. „Kui talus tibud koorusid ja nende seas oli palju kukktibusid, siis ütles perenaine ikka, et näe, supiliha on ka olemas. Ja ega see munapartide puhul teisiti ole,“ nendib ta.

Hobuste hulgas justkui sugulist diskrimineerimist pole, ent... Eesti Ratsaspordi Liidu turundus- ja kommunikatsioonijuht Merike Udrik-Õispuu ütleb, et oleneb ratsanikust, kes eelistab võistelda täku, kes mära, kes ruunaga. „No siinkohal tuleb natukene diskrimineerida küll,“ tuleb tal tunnistada ruunamist kui ainult täkke puudutavat toimingut.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee