Maailm

Kuidas viimased Eesti NSV vanad kaardiväelased koha kaotasid 

Tõnis Erilaid, 24. august 2017, 00:01
Tõnis ErilaidFoto: Tairo Lutter
Kui Eesti NSV juhid 1988. aasta algust kuulutavate kellade kõlades klaase kokku lõid, polnud neil aimugi, et alanud aasta klaasikõlistajatele head ei too.

Komparteis oli Karl Vainol vaikivaid vastaseid hulk, aga avalikult nõudis alles Rein Veidemann loomeliitude pleenumil aprillis 1988: Karl Vaino ja ministrite nõukogu esimees Bruno Saul pangu kohe amet maha!

Vainoga läks õnneks. Parteikolleegide õõnestustöö Moskvas kandis vilja, sealgi hakati teda vanameelseks pidama ja temast saadi 16. juunil 1988. aastal lahti. Teine vana kaardiväelane Bruno Saul istus aga paigal kui naelutatud. Tema kõrvaleheitmiseks läks vaja uut jõupingutust.

25. augustil tulid linnahalli rohelise liikumise 5000 toetajat. Kui oli parteilastega vaieldud ja Interliikumise liider Jevgeni Kogan lavalt kihutatud,  võeti vastu Eesti Rohelise Liikumise resolutsioon nr. 1, mis algas: Liikumine esitab Eesti NSV Ülemnõukogule kategoorilise nõudmise ministrite nõukogu esimehe Bruno Sauli vabastamiseks oma ametikohalt 60 päeva jooksul alates tänasest päevast!.

Läks pisut kauem, aga Saul langes 17. novembril. Hiljem kahetses: kahjuks ei läinud ajalookäik nii, nagu olime kavandanud meie.

Tõnis ErilaidFoto: Tairo Lutter

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee