Kas tõsistel teemadel saab rääkida meelelahutuslikult? Milline on kollase ajakirjanduse roll ning koht Eesti ühiskonnas? Just sellistele (ja paljudele teistele) küsimustele otsitakse vastuseid arvamusfestivalil esmakordselt esindatud Õhtulehe laval. Paides toimuva ürituse eel küsisime tavalistelt inimestelt ja avalikkuses tuntud nägudelt, kas nemad loevad kõmuajakirjandust ja miks on kollase ajakirjanduse olemasolu vajalik.

Alvar (23), geodeet: Ei loe ja ei ütleks, et on vaja. Ega keegi sellest teadmisest targemaks ei saa, et keegi, keda ei teagi, kuskil abiellub.

Heigo Laaneoks (33), ettevõtja: Kõmuajakirjandust väga tihti lugema ei juhtu, aga see on lihtne meelelahutus. Kõmuajakirjandust on vaja täpselt sama palju nagu ajalehe ja ajakirja lõpus olevaid koomikseid või anekdoote. Et saad pärast harivamaid tekste korraks pihku itsitada, kaaned kinni lüüa ja päris elu edasi elada.

Imre (32), elektrik: Ei loe, sest enamasti puudub nendel artiklitel minu jaoks igasugune sisu ja mõte.

Jaanus (45), tehasetööline: Loen vahel, meelelahutuseks on vaja.

Kaire Uusen, koolitaja: Usun, et ikka on neid, kellel vaja. Mulle isiklikult võib-olla Eesti nn kollased uudised ei paku sageli huvi, kui ma neid inimesi eriti ei tea. Välisuudised pakuvad vist veidi enam huvi, kui on teemaks maailmakuulsad muusikud või näitlejad.

Liisa (27), tätoveerija: Otseselt ei loe kõmuajakirjandust. Arvan, et seda ei ole ka üldse vaja, see tekitab inimestes väära suhtumist ning muudab selle huviorbiidis olevate inimeste elu raskemaks.

Linda (43), klienditeenindaja: Jah, vahel ikka loen. Ma arvan, et kollast ajakirjandust on vaja vahelduse mõttes, näiteks siis, kui poliitikajuttu lugeda ei taha.

Margit (23), tudeng: Loen küll vahel. Kui loen, siis pigem meelelahutuslikul eesmärgil. Kuid on inimesi, kes ei oska meelelahutust ja tõetruud ajakirjandust eristada, nii et kollane ajakirjandus külvab ka asjatut paanikat ja reostab meie uudisvoogu, millest on kvaliteetajakirjandust hiljem raskem üles leida.

Mirko Ojakivi, ERRi ajakirjanik: See on sama hea küsimus nagu see, kas oled hommikuse konjakijoomise maha jätnud. Mõlemad vastused on valed. Kollasel ehk kõmuajakirjandusel on oma selge roll ja küsimus on enamasti selles, kuivõrd kvaliteetselt üks või teine ajakirjanik, väljaanne oma tööd teeb. Eesti kõmuajakirjandusel paistavad nii süda kui ka mõistus õiges kohas olema.

Olev (71), pensionär: Ei loe. Minu pärast võib see olemata olla.

Priit P. (36): Eks palju sõltub, mida täpsemalt kõmu ajakirjanduseks pidada. Kui Nelli Teataja ära peaks kaduma, siis sellest küll kahju ei oleks. Õhtuleht võiks siiski alles jääda. Ma ei kujuta ette, et Õhtuleht oleks ainuke ajakirjanduslik lugemisvara, kuid muude väljaannete kõrval on tal kindlasti oma võlu ja koht.

Priit Pullerits, Postimehe nädalalõpulisa Arter vanemtoimetaja: Nüüdisajal on üha keerulisem vahet teha, mis on kõmuajakirjandus ja mis mitte. Seetõttu on küsimuse vastus ilmselt, et jah, loen ja jälgin küll kõmuajakirjandust. Kusjuures siin ei ole midagi häbenemisväärset. Kes väidab nüüdisajal, et tema kõmuajakirjandust ei loe ja ei jälgi, selle kohta võib küsida, kui palju ta üldse maailma ja muudest asjadest teab. Selline inimene elab ilmselt väga kunstlikus ja klanitud ja steriilses maailmas, kust on välja roogitud enamik sellest, mis teeb elu tõeliselt kirevaks, põnevaks ja elamisväärseks.

Liiati aitab puhtakujuline kõmuajakirjandus peale selle, et pakub meelelahutust – ja meelelahutus on ajakirjanduse väga oluline funktsioon –, inimese maailmapilti avardada. Seal leiab sageli teemasid, mida ennast valgeks pidav ajakirjandus ei taha käsitleda või peidab need kusagile väikselt ära. Kuid maailm ei koosne ainult julgeolekuteemalistest konverentsidest või võitlusest ISISe vastu. Maailma poliitikat määrab ja suunab teinekord palju ka näiteks see, kuidas ja kellega mõne suurriigi president isiklikult läbi saab, keda ta vihkab ja keda armastab ja kuidas tal on näiteks parajasti suhted pereliikmetega – või mitte, hmm, pereliikmetega.

Samas, paradoksaalselt kombel nõuab kõmuajakirjanduse lugemine rohkem kriitilist kaasamõtlemist kui valge ajakirjanduse lugemine. Nimelt pead alati tähelepanelikult jälgima, mida ja kuivõrd tasub uskuda ning kui kontrollitud seal esitatud faktid tõepoolest on.

Sirje (52), raamatupidaja: Loen. Kollane on see küll, jah, aga ma arvan, et see on tore. Seda on vaja, see tasakaalustab „Aktuaalset kaamerat“.

Tauri (31), Euroopa vabatahtlik teenistus: Ei loe. Enamik „kollast“ on minu jaoks lihtsalt ajuvabadus, aga vahel juhtuvad need kollased ajakirjanikud millegi olulise otsa, mida mittekollane ajakirjandus poleks märganud. Daily Mirroris ja Õhtulehes on vahel häid artikleid. Postimehes pole kunagi häid artikleid, kuigi ta annab mingi ülevaate riigis ja natuke ka maailmas toimuvast.

Toomas (38), taksojuht: Kui Õhtuleht on kõmu, siis loen küll. Mulle meeldib lugeda, mida rikkad ja ilusad teevad. Valimisjuttu ja poliitikat tuleb niigi uksest ja aknast, eriti nüüd.

Vladislav Lušin, ERRi ajakirjanik: Ei loe, aga arvan, et kollast ajakirjandust on ikka vaja. Mõni inimene loeb ainult seda, aga läbi selle prisma ikkagi tunneb maailma tema ümber veidi paremini. Küll aga ei tohi kollane ajakirjandus levitada valeinfot.

20aastane tudeng: Jah, loen. Seda on põnev lugeda, aga see otseselt midagi juurde ei anna. Ma võrdleks kollast ajakirjandust kiirtoiduga.

Jaga artiklit

3 kommentaari

  /   13:56, 11. aug 2017
õl tsenseerib.
A
Ants  /   08:30, 11. aug 2017
OHOOO, AHAAAA, OHOHOHOOOOO

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis