Legendaarse Viinahaua kirjasaatja Hillar Kohvi mõtteteradesse võib suhtuda nii ja naa, kuid tema ühe viimase laiali saadetud postitusega võib nõustuda. Tsiteerin: „Miks ollakse Weekendist suures vaimustuses? Mina ei läheks sinna ka siis, kui keegi kalli pileti välja teeks või peale maksaks.“

Edasi pakub ta vanemale põlvkonnale meelepärasemaid kodumaiseid artiste, kes Pärnu suvisel suurüritusel võinuksid lavale astuda. Viimase mõttekäiguga väga nõustuda ei tahaks, sest tegemist on ikkagi meeleolu-, mitte muusikaüritusega. Meelemürkidega üles haibitud tantsu ja tralli on põhjamaine kaamoserahvas vähemalt korra aastas aastatuhandeid viljelenud ja sellega on kõik okei. Küll paneb kurvastama asjaolu, et paljude hinnangul oli tegemist üritusega, kuhu kogunesid maailma parimad artistid ja ansamblid.

Paar päeva tagasi põrkasin kokku ühe Lõuna-Eesti muusikuga, kes kurtis, et mitme esinejaga suvetuur tuli publikuhuvi puudusel poole pealt katkestada. Küsimus ei ole ühe või teise ürituse kvaliteedis. Küsimus on selles, et üks on lavatossu, kõrvulukustava heli ja ilutulestikuga vürtsitatud meeleolu- ja teine muusikaüritus. Mõlemad on vajalikud. Küll ei paindu keel puldi taga rõõmsalt käsi taeva poole tõstvaid diskoreid muusikuteks nimetama. Kahju on, et ühe tühjemaks jäävad nende artistide lavaesised, keda tõesti muusikuks nimetada saab.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis