Esimene needus on, teadagi, Ülemiste vanake, kes on hästi tuntud neile, kes pidid omal ajal kommunistlikke luuletusi õppima – nende hulgas oli ka Debora Vaarandi kirjutet „Ülemiste vanake ja noor linnaehitaja“. Laias laastus taandus probleem sellele, et siis, kui Tallinn saab ühel hetkel valmis, ujutab vanake linna järveveega üle. Muide, AS Tallinna Vesi lahendas siis, kui selle nõukogusse kuulusid Panov, Tootsen ja Gräzin, suure osa sadevete äravoolu võimalikest probleemidest ära ja vanakese vesi lihtsalt kanaliseeritakse linnast minema, uputagu siis palju tahes.

Kohustus valitsusele, kulu Tallinnale

Teine needus on aga see, et pealinnaks olemine muutub Tallinnale aegade jooksul aina raskemaks ja temale pandavad koormised ebaõiglasemateks. Kas või seesama ELi ministrite-ametnike jms vilkurite-viledega ringisõidutamine ja niigi väheste magistraalide sulgemine. Kes on kokku rehkendanud, mis see kõik linnale ja selles elavatele ja töötavatele inimestele maksma läheb? Millised on firmade kahjumid, kelle juurde ei pääse kunded ega tarnijad? Aga linnavalitsuse tööaeg, kes Tallinna asjade asemel peab tegelema selle Tallinnasse mittepuutuva jamaga?

Ärgu tuldagu rääkima, et euroametnikud ja nende kaaslased on linnale suur sissetulek – kingitusi, mida kohe lennujaama eel ära visata, saavad nad tasuta, ja šoppamine, juuksuriskäimine, saabaste parandamine, maja-ostmine ja isegi teatris- või muuseumiskäimine on viimaseid asju, millele nad oma aega ja raha kulutavad. Ametnik, kes vägisi kohtumisele saadetakse, kipub olema pahur ja kitsi, mitte Vene külalise kombel laia joone ja suure rahaga.

Aga kui see erandaeg – loodame, et meil ei tule enam kunagi samal moel ja oma elu ning närvide arvel eesistuda – mahagi arvata, siis mõelgem tavalistele ebamugavustele, mida pealinnaks olemine toob. Kauaaegse USA maksumaksjana on Ameerika saatkond mulle igati hingelähedane asutus ja see, et ta asub endises ELKNÜ Keskkomitee majas, manab minu komsomoli- ja EÜE-mälestustest esile rohkelt romantilist ja poliitlüürilist nostalgiat. Aga fakt on ka see, et Tallinna südalinna üks eliitsemaid tänavaid, kus on pealegi ka ligipääsemist nõudev kohtumaja, on tavaliseks linnaeluks sama hästi kui suletud.

Või siis – uus ministeeriumide superhoone, mille viimistlus jätab mulje, nagu oleksid ehitajad jätnud akendelt krohvi maha pesemata. Milliseid liiklusummikuid ja jamasid Tallinna südalinnale see veel juurde toob? Olenemata sellest, kuidas suhtub keegi Savisaarde kui linnapeasse, oli see küsimus tal õige: vabandust, Eesti vabariigi ülemused, kes maksab meile kinni kõik teie paraadid ja muud sulgemised? Tänagem õnne, et meil on nüüd ülimalt mõistlik president, kes sõidab ja käib nagu tavaline inimene, ega lase enda pärast normaalset elu häirida. Kuid Ilveselgi oli peale nätsutamise rumal komme vilkurite tuututamisega liiklusesse trügida. 1990. aastate alguse legendid räägivad vana semu, riigikogu esimehe Ülo Nugise korteežidest, mis olid vaese-mehe-Ameerika-presidendi mõõtu.

Pealinna lennujaamgi on kahe otsaga asi: ühtpidi muidugi tore, aga teistpidi lausa kesklinnas plärisev. Igatahes mingi talumiskohustuse kompenseerimine võiks tulla jutuks küll, seda enam, et linnakodanikele tähtsamad reisid tehakse enamasti ikka Riia ja Helsingi kaudu.

Tallinna linnapea valitsusliikmeks!

Kui arhitektuursetest monstrumitest rääkida, siis on huvitav, et mälestusmärk on pühendatud ametlikult Eesti vabadusele, aga see käkerdus, mis kannab vabadussamba nime, sai tehtud ainult Tallinnale, justkui oleks linn milleski süüdi! Mööngem, nn Savisaare kell – kaks lubjavabriku korstna moodi asja Kaarli puiestee algul – on pealinlaste süü, aga see on väike, ei torka silma ja intuitsioon ütleb mulle, et see ei jää enam sinna kauaks. Pealinna eripära seisneb selles, et siin olevad suhteliselt tavalisedki asjad omandavad erilise tähenduse ja kaalu. Meenutagem pronkssõdurit! Jama kui palju, mis kestab tänini. Samas kui tulevane Euroopa audiitor Juhan Parts lasi Eesti vabaduse eest võidelnud langenute mälestusmärgi nii maha võtta, et keegi isegi ei mäleta seda lugu õieti, sest see toimus kõigest väikelinnas – Lihulas.

Seega, mida Tallinn ka ei teeks, kajab see riigis vastu ja vastupidi –  riigi kui eriti nipsakate ja häbematult nõudlike asutuste olemasolu Tallinnas on peale suure au suur ebamugavus ja kulu. Kusjuures paradoks, aga fakt: suuremad tuluteenijad nagu miljonärid, kõrgametnikud ja kaliibriga vargad viivad oma tulu Tallinnast minema valdadesse, olles aga enne seda kulutanud (ehk amortiseerunud) linna infrastruktuuri ja vara. Pealinnal lasuvad riigi suhtes suured kohustused ja vastutus, aga tal peaksid olema ka erilised õigused. Seda on võimalik saavutada ühel viisil: kui teha Tallinnale eriline pealinnaseadus.

Poleks sugugi liiast määrata sedagi, et demokraatlikult valitud Tallinna ülemlinnapea oleks valitsuse liige, olenemata erakondlikest kuuluvustest ja vahekordadest. Seda juhul, kui ta erinevalt paljudest kolleegidest ei ole kohtu all: kinni on istunud või kohe minemas Montreali, Jeruusalemma, Washingtoni, Bukaresti linnapea, nii et see on ameti eripära. Pealinnaseaduse puhul poleks Tallinn riigi armualune ja vabariik pealinna pantvang, vaid nad oleksid koostöö-partnerid valitsuskabineti tasemel. Pealinna linnapea on riigi tasemel poliitik igal juhul, nagu olid  Luzhkov Moskvas, Olmert Jeruusalemmas, Chirac Pariisis, Aasmäe Tallinnas, ja tema vastutus öeldu ja tehtu eest on suurem, kui ükskõik millise omavalitsusjuhi oma. Olgu ta siis juba päriseltki valitsuskabineti liige.

Pealinnaseadusega eristaatuse saanud linna ei saaks riik enam samamoodi pitsitada, nagu ta muude kohalike omavalitsustega tegema kipub. Igatahes, kui mind valitaks Tallinna linnapeaks (ärge kartke, ma isegi ei ela Tallinnas!), siis läheksin esimese tööpäeva hommikul kell 9 peaministri ja kell 11 riigikogu esimehe juurde ja ütleksin: „No nii, härrased! Kes maksab kinni kogu selle pulli ja kulud, mida Eesti riik Tallinnale päevast päeva põhjustab?“

Autor on Reformierakonna liige.

Jaga artiklit

17 kommentaari

M
Maaker  /   14:06, 9. aug 2017
Kui saaks Tallinna riigimkaelast ära, oleks muul Eestil kergem. Savisaar pole Eesti, vaid tallinna probleem näiteks.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis