Laupäeva varahommikul äratas mind naise karjumine. Lehtpuudega eraldatud naabri aiast kõlasid nutused appikarjed, taustaks vihaste meeste sõnelus. Süda saapasääres, valisin 112. Tunnustan politseid, kes jõudis kiiremini kohale, kui jõudsin püksid jalga tõmmata ja trepist alla tormata. Otsustasin klõpsutada looks aia vahelt fotosid. Klassikaline olukord: majarahvas ei osanud viina võtta ja mees lõi naist kaks korda rusikaga näkku. Hommikumantlites sugulased jätkasid oma rida.

Sündmuste põhjal kirjutatud loo kommentaare lugedes pomisesin endamisi kõlavalt: mis teil viga on? Ootasin üksikuid ohvrisüüdistajaid, kuid kõik süüdistasid teda. Sada protsenti arvajatest. Muidu tolereerimist sõimusõnana kasutav seltskond tuli kokku, et mõista vägivallatseja hingeelu ja elukäiku, mis teda nõia löömiseni viisid. Vaoshoitud empaatiale on leitud haiglaslik väljund.

Päev hiljem ilmus meedias lugu naisest, kes Rakveres tervisekõndi tehes äärepealt ära vägistati. “Püksikumm võinuks rohkem pingul olla,” oli kommentaariumi populaarseim seisukoht. “Hormoonid võivad tugevagi mehe üle võimust võtta,” arvas teine arvamusliider, kes kogus arvukalt rohelisi pöidlaid. Minu seisukohta võtaks nii mõnigi feministide kinnimakstud kirjatööna. Nagu on “Ära löö naist!” poliitiline platvorm, mitte terve mõistuse vili. Sealt areneme “Ära löö!” poole.

Muidugi on minust naiivne mõelda, et minu seisukoht muudab veendunud naisepeksja maailmapilti. Kui elu pole midagi õpetanud, siis millised on minu šansid?

Jaga artiklit

4 kommentaari

R
Roman  /   10:31, 10. aug 2017
Pole viga, küll sinusugne white-knight ka ükskord omad vitsad saab.
N
No  /   15:33, 9. aug 2017
Sinu sansid on üks 52 eide komm. Pole paha.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis