Kommentaar

Adik Levin | Laste vaktsineerimisele ei ole alternatiivi (26)

Adik Levin, meditsiiniteaduste doktor, 30. juuli 2017, 20:03
Foto: DAMIR SAGOLJ
Õiguskantsler Ülle Madisele tuleb tunnustust avaldada, kuna ta on tõstatanud probleemi, et Eestis vaktsineeritud laste arv väheneb pidevalt ja et sellise trendi jätkudes võiks kaaluda, milliste meetmetega saaks vaktsineeritute arvu taas tõusule keerata. Olen varemgi kirjutanud samal teemal, nüüd on see taas vajalik.

Ministeeriumi asendustegevus

Olen sügavalt veendunud, et sellised meetmed jäävad nii tõsise küsimuse lahendamisel täiesti hambututeks ning voldikute trükkimine ja infopäevade korraldamine on vaid asendustegevus. Kes peaks teavitustööd tegema? Loomulikult arvatakse, et kõigepealt perearst. Kuid perearstindusest on tehtud põhjata ämber, kuhu võib kõike kallata. Viimase kahekümne aasta jooksul on meie perearstisüsteemil olnud võimalus hõivata vaktsineerimisprotsessi kõiki lapsi. Seda ei ole juhtunud ja ei juhtu, kuna süsteemil ei ole ressursse, et seda tõsist tööd ette võtta. Mõned laused, mida perearst lapsevanematele edastab, ei ole efektiivsed. Peale selle unustatakse, et lapsevanematel endil on palju igasugust infot, mida nad saavad internetist. Nad koonduvad MTÜdesse ja nende lastevanematega vestluste ja infopäevade korraldamine, nagu pakub välja sotsiaalministeeriumi asekantsler, on ainult linnukese kirja saamiseks.

Sotsiaalministeeriumi pakutavad meetmed on liiga pehmed ka sellepärast, et näiteks 2016. aastal oli leetrite, mumpsi ja punetiste vastu vaktsineeritud 95,4% kuni 14aastastest lastest. Arvestades Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovituslikku vaktsineerituse taset haiguste leviku tõkestamiseks, mis on 95%, ja et kuni kaheaastaste laste hulgas oli hõlmatuse tase meil ainult 93,2%, peaks häirekellad juba lööma. Oleme jõudnud olukorda, kus iga hetk võib Eestis tekkida nakkushaiguse puhang, mis võib ohustada paljude laste elu ja tervist.

Olen selle põlvkonna arst, kes on oma praktikas näinud paljude nakkushaiguste puhanguid. 60ndate lõpus ja 70ndate alguses töötasin Aafrikas ja Kasahstanis. See oli algavale arstile väga huvitav kogemus, kuna kogeda sai paljut – nii head kui ka halba. Nägin tohutult palju tuberkuloosihaigeid. Iga nädal vedasin transportlennukiga 2-3 tuberkuloossesse meningiiti haigestunud last oblasti keskhaiglasse. Tuberkuloosset meningiiti esineb nendes regioonides, kus on tuberkuloosihaigete suur kontsentratsioon.

30–40 aastat tagasi oli aga vaktsineerimine kohustuslik ja oligi kõik. Tõepoolest, juba 70ndate lõpus oli Eesti tuberkuloosist võitu saanud ja tuberkuloosne meningiit oli meil täielikult kadunud. Kas see polnud mitte suur saavutus tollel paljukirutud nõukaajal? Nägin Kasahstanis ka leetrite puhanguid, kus näiteks ühe küla kõik 300 last haigestusid üheaegselt. Muide, surid just üle kümneaastased puberteedieas olevad lapsed. Imikute immuunsüsteem päästis tänu oma iseärasustele kõik väiksed lapsed. Difteeriapuhangud olid samuti õudsed ja jäävad mulle meelde eluks ajaks.

Riik kaitsku kõiki lapsi

Need lapsevanemad, kes oma lapsi vaktsineerida ei soovi, väidavad, et vaktsineerimine võib esile kutsuda nii soovimatuid reaktsioone kui ka tüsistusi. Osaliselt on see õige ja selle probleemi lahtimõtestamine vajaks eraldi arutelu. Kui aga kaalule panna võimalikud tüsistused ja vaieldamatu kasu, mida vaktsineerimine on inimkonnale andnud viimase saja aasta jooksul, siis need ei ole võrreldavad asjad.

Kas on ikka õige, kui suhtume vaktsineerimiskohustusse sama hambutult, nagu seda teeb sotsiaalministeerium? Jah, võib-olla tõesti peaks demokraatlikus riigis igaüks ise otsustada saama, kas oma last vaktsineerida või mitte. Kuid tegelikult see nii lihtne ikka ei ole. Kui ühe lapsevanema tegevus hakkab ohustama ka teiste laste õigusi, siis just riik peab kaitsma mitte ainult nende lapsevanemate õigusi, kes ei vaktsineeri oma lapsi, vaid kõikide laste õigust mitte haigestuda nakkushaigustesse. Kuna viimastel aastakümnetel ei ole „keravälk” meile veel sisse löönud ning raskeid ja drastilisi nakkushaiguste puhanguid ei ole Eestis olnud, siis loomulikult ei hakka keegi veel seadusesse kirjutama rangeid reegleid, et lapsevanemaid oma lapsi vaktsineerima sundida. Arvan, et just selline on sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri arutluskäik.

Teen ettepaneku alustada kas või sellest, et lapsevanemad, kes vaktsineerivad oma last, võiksid saada mingeid boonuseid või eeliseid nende vanemate ees, kes oma lapsi ei vaktsineeri. Kuid ärgem unustagem tõde – tänapäeval ei ole laste vaktsineerimisele mingeid alternatiive.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee