Aafrikas hakkasid liikuma meeletud rahvamassid (36)

"Uganda on pagulastele parim riik," kõlab pea kõigi pagulastega tegelevate ugandalaste suust. Viimased 30 aastat riiki valitsenud Yoweri Museveni saab kriitikute käest küll demokraatia puudujääkide eest võtta, kuid võrreldes naaberriikidega on ugandalaste elu viimastel aastakümnetel olnud suhteliselt rahulik.

Lõunanaabrid Ruandast lapivad siiani 1990ndate keskpaiga genotsiidi tagajärgi, läänenaaber Kongo DV pidas sajandivahetusel verist kodusõda, Keenia sisekonfliktidega on samuti kaasnenud palju põgenikke. Kuid kõige enam probleeme valmistab Uganda põhjanaaber Sudaan, mille lõunaosas on juba aastakümneid toimunud vihased lahingud. Ehkki Uganda elanikud elavad Euroopa mõistes äärmuslikus vaesuses, siis hädas naabritele uste lahti hoidmine on neile justkui uhkuseasi. Eelmisel sügisel läks Lõuna-Sudaanis jälle madinaks ja põgenikevool valgus taas Ugandasse. Kevadel eeldati selleaastaseks põgenikehulgaks ligi pool miljonit inimest ja nüüd on ka Ugandal piir käes.

27ruutmiiline Kiryandongo põgenikelaager asub pealinn Kampalast mitmetunnise autosõidu kaugusel läänes. Juba brittide ajal põgenike majutamiseks kasutatud laager võeti aktiivselt kasutusele 90ndate algul ja kasvab siiani jõudsalt. Kiryandongo piir tuli kätte juba eelmisel sügisel – ametlikult on seal 52 000 elanikku, mitteametlikult mõistagi rohkem.

Kui Kiryandongosse sisse sõita, siis jäävad kahele poole punast teetolmu paiskavat saviteed väikesed hütid – osa savist, osa puidust –, mis on ehitatud vastavalt põgeniku päritoluriigi kommetele. Mõni üksik perekond Kiryandongos on Keeniast, mõni Burundist, leidub ruandalasi, aga koguni 99% põgenikest tuleb Lõuna-Sudaani sõjakolletest.

Uganda ei suuna riiki tulevaid pagulasi suletud ühiselamutesse passima, vaid annab neile mahajäätud piirkondades maad. Iga pagulane saab pagulaslaagris ühe aakri (umbes 0,4 hektarit) põllumaad, kuhu võib ehitada endale maja ja hakata põldu harima. Kolm esimest aastat saab uusasukas kolm korda päevas sooja sööki, seejärel peaks põgenik olema piisavalt assimileerunud, et ise hakkama saada.

Lampidega vägistamiste vastu

Eelmise sügiseni töötas see plaan kenasti, kuid uued pagulasmassid ajasid ÜRO põgenikeagentuuri ja Uganda võimalused ummikusse. Lisaks oli mullu Ugandas juba mitmendat aastat põud, mistõttu said uued tulijad seni ettenähtud toiduvarudest pool. "Sellega on kaasnenud meeletult probleeme – inimesed varastavad teineteise tagant ning veejärjekorrad on läinud nii pikaks, et inimesed peavad öö läbi kaevu juures ootama," räägib ÜRO esindaja Frédéric De Woelmont.

Pingeid oli ka varem, kuid viimastel kuudel on komandandi käed pidevalt tööd täis. Kui inimesed põgenevad suurel hulgal Lõuna-Sudaanist, siis pahatihti satutakse kokku sama hõimu inimestega, kellega kodukandis sõditi. Suuremad tülid saavad alguse veevõtul – soovitakse hõimudele eraldi ootejärjekordi, kuid ÜRO üritab sellest hoiduda. "Esmalt kaklevad lapsed, kes kutsuvad suuremaid appi ja seejärel on juba suured jamad," kirjeldab de Woelmont. "Neid ei saa ka suguharuti eraldi panna, kuna siis ei integreeru nad üldse. Me loodame, et nad saavad ikka aru, et siin pole vaja hõimudevahelisi tülisid jätkata."

ÜRO põgenikeagentuur üritab võimalikult palju võimu anda kohalikele ja nii asuvad ÜRO esindajad range relvastatud valvega müüri taga. Kohalikevahelisi suhteid kontrollivad igas külas olevad kordnikud ja kogukonnajuhid. Ametliku 52 000 elaniku kohta tegeleb turvalisusega 220 inimest. Suuremaid konflikte pole olnud, aga tööd on pidevalt. Külas puudub küll elekter, kuid majakeste vahel on päikesepatareide toitel lambid. "Meil on palju seksuaalvägivalda, mõtlesime, et äkki lambid aitavad," ütleb de Woelmont. "See tuleneb paljuski Lõuna-Sudaani abielutraditsioonidest, sageli röövitakse pruutideks väga noori tüdrukuid ja enamasti saame meie lapspruutidest teada alles tagantjärele – kui nad on maha jäetud või läbi pekstud."

Noori ajab liikvele tegevusetus

"Mulle anti küll maa, aga süüa anti vähe ja mul polnud seal mitte midagi teha," ütleb 17aastane Fred, kes vajas pealinnast arstiabi ja pärast seda jäigi sinna õnne otsima. "Laager asub viie tunni sõidu kaugusel ja kui on väga vaja tagasi minna, siis saab seda alati teha."

Fred sai abi heategevusorganisatsioonist YARID, mida juhib Robert Hakiza, kes on samuti endine põgenik Kongo DVst. "Kui pagulane linna tuleb, siis on tal tegelikult väga raske hakkama saada, sest Uganda ja ÜRO toetavad ikkagi neid, kes harivad laagrites maad," ütleb Hakiza.

YARID pakub pagulastele keeleõpet, juriidilist abi, kuid ka lihtsalt meelelahutust – jalg- ja pesapalli. "Varem polnud noortel siin mitte midagi teha ja neist said kriminaalid, HIV levis meeletult," kirjeldab Hakiza. "Vahepeal räägitakse, et Uganda on pagulasparadiis, kuid tegelikult on ka siin väga raske, sest ehkki meil on lubatud siin ringi liikuda, tööd teha, siis tegelikult on need inimesed ikkagi väga vaesed. Ma ei süüdista Ugandat ja selle elanikke, sest ka see riik on väga vaene ja nad teevad kõik, mida nad suudavad."

Viimastel aastatel on Ugandat tabanud ka suured põualained, mistõttu on toidupuudus nii kohalikel kui ka sisserännanutel. Nagu ütles hiljaaegu ettevõtluskõrgkooli Mainor jätkusuutliku arengu lektor Aminul Islami, siis praegune kliimapoliitika toob tulevikus miljoneid kliimapõgenikke. Ka viimase 70 aasta jooksul elanikearvu kümnekordistanud konfliktid Ugandas olid põlluharijate vahel, kes ei suutnud kuidagi haritavaid maa-alasid ära jagada. Kõik sellised konfliktid toovad alati põgenikke juurde ja kusagil kaugel paistab justkui ideaalne Euroopa. Hakiza ärritub silmanähtavalt küsimuse peale, kas kohalikud tahavad Euroopasse tulla. "Muidugi tahavad, kuna siin on igal pool vaesus. Kui Euroopa ja Ameerika meie arengusse panustaks, siis saaksid nad äkki ka siin hakkama," ütleb ta.

"Ära lase kardinatel veres liguneda"

Doktor Martin Byaba vastuvõtule kogunenud inimesed on täitnud kogu tema vastuvõtutoa veranda. Murelikud emad lastega, vanainimesed, sekka mõned mehedki. Põgenikelaagri haigla võtab vastu 1000 inimest päevas ja probleeme on pidevalt – laagris levib kulutulena HI-viirus. Doktor Byaba sõnul kas või juba seepärast, et Lõuna-Sudaani meeste seas on levinud arusaam, et AIDS on ugandalaste haigus ja neisse ei puutu. Selgitustööd üritatakse teha eelkõige naistele, kuid pagulaslaagri peremudel on väga mehe poole kaldu.

Haigla sünnitustuba võtaks keskmiselt Eesti inimeselt ilmselt üldse lapsesaamise isu ära. Hämaras ja lämbes palatis ootab sünnitamist rohkem naisi, kui seal voodeid on. Voodid on reserveeritud tõsisematele haigetele, ühes vappub malaariahoogudes viimase vindi peal rase naine. Tema eest hoolitsemine võtab ainsa valves oleva ämmaemanda tähelepanu täielikult. Teised, samamoodi viimaseid hetki rasedad, lamavad kivipõrandal ja ootavad, millal saavad nemad minna teise tuppa, kus on kolm sünnitustooli. Seinal tuletab silt ämmaemandatele meelde, et kui sünnitamiseks läheb, siis tuleb kardinad üles siduda. Muidu ligunevad need verest läbi ja neid ei saa enam puhtaks. Haiglasse jääb vastsündinu üheks ööks, seejärel seob ema lapse endale kaela ja astub kodu poole.

Ehkki laste suremus on Ugandas ligi 20 korda suurem kui Eestis, kasvab rahvaarv endiselt mühinal. Ka põgenikelaagri koolid on õpilastest pungil – seitse klassi on kohustuslik, seejärel läheb ligikaudu iga kümnes keskkooli. Laagris on ka ametikoole, kuid need pole eriti populaarsed – eelmisel aastal õppis seal mõne ameti selgeks kõigest 200 inimest. Kui kohati leidub laagris inimesi, kes on seal elanud viimased 20 aastat, siis nooremaid mehi vaevab laagris sageli tegevusetus.

*Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga, osana Euroopa Komisjoni rahastatavast projektist Media4Development.