Uudised

Lapse sandiks tulistanud jahimees jäi püssita  

26. august 1997, 00:00

TIIU PÕLD

Tänavu 30. jaanuaril Harjumaal last koera pähe tulistanud Vääna jahimehel Lembit Suvinõmmel ja ta jahikaaslasel Tiit Suigussaarel, kes viisid haavatu pärast õnnetust haiglasse, oli jänes kakskümmend päeva püksis. Kui ring asjaosaliste ümber kokku tõmbus, seletas tulistaja külarahvale, et nemad päästsid lapse elu, aga nüüd tahetakse neist mõrtsukad teha.

Hirm oli asjatu - mõrtsukaks Harju maakohus 52-aastast Suvinõmme ei teinud ja kuriteo varjajaks Suigussaart ei tembeldanud.

Kohtu all oli üksnes Harju maavalitsuse valvur Lembit Suvinõmm, keda süüdistati 9-aastasele Tarmo Šamatauskasele huligaansel ajendil üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises. Selle eest oleks kohtualust võidud karistada 5-10-aastase vabadusekaotusega.

Eile mõistis maakohus Suvinõmme aga süüdi üliraske kehavigastuse tekitamises ettevaatamatuse tõttu. Meest karistati viiekuulise vabadusekaotusega tingimisi kolmeaastase katseajaga, talt võeti õigus kolm aastat jahti pidada ja erikonfiskeeriti lapse sandiks teinud tapariist - jahipüss.

Lisaks mõistis kohus Suvinõmmelt Harju haigekassa kasuks välja ligi 300 000 krooni, mis on kulunud Tarmo raviks, samuti rahuldati perekond Šamatauskase üle 10 000-kroonine hagi. Selle viimase summa peab kohtualune ära maksma kolme kuu jooksul.

Kohus leidis, et Tarmo vanemate arvamus, nagu oleks jahimehed üritanud õnnetust lavastada, ei leidnud tõendamist. Küll tõdeti, et Suvinõmm tegutses kaudse tahtlusega: tulistades avalikus kohas laenguga, mis tabab ka 80 meetri kauguselt, pidi jahimees ette nägema, mida see võib kaasa tuua, näiteks ka üliraske kehavigastuse.

Halvatud Tarmo vanemad ütlesid pärast eilset istungit, et see, mis määrati, pole karistus. Nemad lubasid kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse.

Last tulistati kelgumäel

Neljapäeval, 30. jaanuari õhtupoolikul toksis Vääna metsavahi Robert Šamatauskase poeg Tarmo kodust mõnekümne meetri kaugusel üle tee kruvikeerajaga jääd. Laps kükitas samas paigas, kus päeval koos teistega kelgutati. Ootamatult pimestasid Tarmot autolaternad. Poiss tõstis valguse varjamiseks käe silme ette. Tema kombinesooni varrukal ja püksisäärel olid helkivad ribad. Autost väljus mees. Käis kiirlask, ja laps oli jääl kummuli.

Tarmo mäletab hästi, kuidas üks mees ta selili keeras, korraks ära käis, tagasi tuli ja ta siis süles autosse tõstis. Paraku Tarmo seda meest ei näinud, sest ta silmad olid verega koos.

Poisi ema kuulis metsavahimaja kontoriruumis lasku ja tardus paigale. "Esimese ehmatusega mõtlesin, et Relli on ketist lahti tõmmanud ja jahimehed lasksid ta hulkuva koera pähe maha," rääkis Tarmo ema Riina. "Kui kuulsin koera haukumas, rahunesin."

Hiljem otsiti last õuest, kuid leiti vereloik. Sama päeva õhtul said Tarmo vanemad teada hirmsast õnnetusest pojaga, kes oli esialgu toodud Keila haiglasse, kuid sealt kohe Tallinna edasi toimetatud.

"Keila arst ütles mulle, et Tarmol on laskehaavad ja ta saadeti lastehaiglasse," rääkis ema. "Kihutasin sinna."

Vanemad leidsid läbitorgitud padrunikesta

Tarmo vanemad leidsid vereloigust torkeaukudega padrunikesta ja kruvikeeraja, 20 meetri kauguselt vilttropi.

"Arvasime, et poiss torkis padrunit ja see plahvatas," rääkis Tarmo isa. Sedasama meelt olid hiljem sündmuspaika uurinud politseinikud.

Et emale anti haiglast Tarmo riided ühes, otsisid nad neilt isaga püssirohujälgi. Ei leidnud.

"Mul tekkis millegipärast kahtlus, et Tarmot on keegi tulistanud, padrunikesta meelega läbi torkinud ja vereloiku visanud," rääkis lapse isa.

Et ränka süüdistust esitades mitte eksida, torkis Robert Šamatauskas öö läbi kruvikeerajaga padruneid.

"Tahtsin kontrollida, kas padrun võib nii lõhkeda. Veendusin, et see pole võimalik," rääkis mees.

Kuid kes tulistas? Et Tarmo vanemaid huvitas, kes haavatud poja haiglasse toimetas, küsiti seda politseist. Oli vastatud: "Nime me ei tea, kuid need olid väga head inimesed."

Lõpuks jõuti ka abistajate jälile. Neiks olid rebase- ja jänesejahilt naasnud Lembit Suvinõmm ning ühistu töökoja mehaanik Tiit Suigussaar. Tarmo isa käis Tiitu kodus tänamas. Kui ta aga Lembit Suvinõmmega kohtus, küsinud too ootamatult: "Kas poiss räägib?"

Jah, Tarmo rääkis. Kümme päeva hiljem tegid Tarmo vanemad politseisse avalduse, et nende last on tulistatud, ja palusid asja uurida.

"Meid ei tahetud algul kuuldagi," meenutas Tarmo ema. "Hiljem aga vassiti," selgitas isa. "Meie leitud padrunikestal, mida kohtus uuriti, pole torkeauke enam peaaegu nähagi. Seda on vist kõvasti muditud - "uuritud"."

20 päeva hiljem võttis tulistaja süü omaks

Tarmo ema teada võttis Lembit Suvinõmm alles 20. veebruaril lapse tulistamise omaks. "Meie saime sellest kümme päeva hiljem teada," rääkis naine. "Külas räägiti siis juba Lembitu juttu, et nemad Tiiduga olid päästnud Tarmo elu, kuid nüüd tahetakse nad mõrtsukaks teha. Lembit oli lubanud, et ei päästa enam kunagi kedagi."

Tarmo vanemad süüdistasid juba tollal mõlemat meest. Seda ka nüüd.

"Nad on semud - tulid koos jahilt ja viisid Tarmo ka koos haiglasse. Tiit tundis Tarmot, kuid millegipärast meile midagi ütlema ei tulnud," oli Riina Šamatauskas Vääna jahiseltsi kahe liikme argusest jahmunud.

Samas teavad Tarmo vanemad rääkida ka nende kahe tulistamisisust. Sellest, kuidas nad täitsid sõna-sõnalt valla ammust korraldust ja lasksid hulkuvaid koeri maha.

"Vähemalt kahe koera elu on nende hingel," teab Robert Šamatauskas.

Lembit Suvinõmm olevat aga kunagi palve peale ja pikemalt mõtlemata ka laudas kaks siga maha kõmmutanud, isikliku püstoliga.

"Külarahva jutt on, et Lembitul on jahil olles pidevalt lapik hõlma all. Siis on tal julgust ülearugi," rääkis Riina Šamatauskas. "Ma imestan, et ta Tarmot koera pähe tulistades kaine oli."

Tulistaja tegi kohtus suuri sõnu

Riiklik süüdistaja nõudis Suvinõmmele 8-aastast vabadusekaotust. Lapse vanemad süüdlasele nii ränka karistust ei soovinud.

Oma viimases sõnas oli kohtualune härdameelne: kahetses juhtunut, lubas põhjustatud kahju hüvitada ja palus kergemat karistust. Tarmo vanemad olid kohtualuse suurtest sõnadest üllatunud.

Riina Šamatauskas: "Tarmo on seitse kuud ravil olnud. Haigekassal on tema peale kulunud üle 300 000 krooni, mina võtsin töölt puhkuse, sõidan bussiga haigla ja kodu vahet, sest tütar nutab, kui ma haiglas olen, ja Tarmo on õnnetu, kui ma tema juures pole. Aga Suvinõmm räägib soovist meid aidata. Ei usu. Ei näe. Kui Lembit oleks siiras, oleks ta Tarmolt kasvõi andeks palunud. Aga tema üritab tippadvokaadi palkamisega oma nahka päästa."

Kummaline on Tarmo vanemate sõnul ka Vääna jahiseltsi kuuluvate jahimeeste käitumine. Selle asemel, et Lembit Suvinõmm endi seast välja heita, anti talle võimalus omal soovil seltsist lahkuda. Tiit Suigussaar, kes tavainimese loogika kohaselt varjas kuritegu, on aga jahimees edasi. Teda ei süüdista keegi milleski.

Riina Šamatauskas: "Mina süüdistan. Ma ei usu, et Tiit, kes istus autoroolis, ei kuulnud pauku, sest rahustas haukuvat koera. Ma usun Harju uurija Eve Oleski sõnu, kes ütles, et Tiidul on head nõuandjad, kes on õpetanud teda "õigesti" rääkima."

Tragöödia tragöödia otsa

Suvinõmme kaitses kohtus vandeadvokaat Simon S. Levin. Tema sõnul juhtunud niigi topelttragöödia, aga prokurör tahtvat tulistajast, kel endalgi peremured kaelas, veel ka tõelist mõrtsukat teha.

"Ma ei eita, Suvinõmm ei tohtinud asulas tulistada," kinnitas Levin enne kohtuotsuse kuulutamist. "Suvinõmm rikkus jahipidamise eeskirju, kuid ta ei tulistanud huligaansel ajendil. Eksitus oli vaid objektis."

Levin soovitas: "Sajaprotsendiliselt halvatud lapse vanematel on õigus nõuda kohtualuselt igakuist abi, seda vähemalt sanitari palga suuruses summas. Ma ei mõista, miks nad seda pole nõudnud."

Kuid mis Levinile selles protsessis kõige enam meelehärmi tegi, oli Harju politseinike töö.

"Nad võltsisid vaatlusprotokolli. Nüüd sean ma iga Harju politseinike tehtud vaatlusprotokolli kahtluse alla," ähvardas Levin.

Tarmo on optimist

Tarmo vanemate sõnul tabas last üks kartetšikuul, mille haavlid läbisid ta kaela, käsivarre ja meelekoha. Kaks kuud oli poiss hingamisaparaadi all. Nüüd sõidutatakse teda ratastoolis, ta räägib, ta parem käsi liigub, paraku sõrmed veel mitte.

Vanemad kiidavad lastehaigla intensiivraviosakonda ja on tänulikud Haapsalu taastusravikeskusele, kus onu Jüri Tarmole trenni tegi ja süstis tasse jõudu sõnakuulmatu keha kallal tööd teha. Tänu suurtele ponnistustele ja soovile terveks saada lõpetas Tarmo tõvevoodis II klassi.

Oma tänuvõlglaseks peavad Tarmo vanemad ka perekond Mannineni, Soome abielupaari, kelle pojaga juhtus kunagi samasugune tragöödia. Need abivalmid inimesed on kinkinud Tarmole videomagnetofoni ja mänguasju.

"Tarmoga juhtunust oli Soome lehtedes juttu. Nende invaühingud tegid Tarmo abistamiseks korjanduse. Nüüd teeb meie pojale ja veel kahele lastehaigla patsiendile raviprotseduure tuntud Soome nõelravitohter Anu Mäkela," rääkis Robert Šamatauskas.

Et mõni kaasmaalane või Vääna nahahoidjaist jahimehed oleksid Tarmo saatuse vastu huvi ilmutanud, sellest pole midagi kirjutada.

Vääna, ka Keila-Joa kandi elanikud võpatavad öösiti sageli laskude peale üles. Kas tulistatakse hulkuvaid koeri, jäneseid või inimesi, ei tea. Õudne on selle kandi metsades kolada.

Jahimees Lembit Suvinõmm.

PILLE PREGELI foto

Jahimehe ohver Tarmo Šamatauskas, kes on üleni halvatud.

Perearhiiv

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee