Eesti uudised

Vastukaja artiklile "Meie lõime täna koos emaga kuke maha!"

Lugejad avaldavad arvamust: kas laps peaks teadma, kust tuleb liha? (12)

Õhtuleht.ee, 24. juuli 2017, 18:18
TEEB TUTVUST: Suur osa lapsi ei puutu igapäevaselt taluloomadega kokku, mistõttu ei pruugi nad teada, kust liha tuleb. (Pilt on illustratiivne)Foto: Elen Kontkar
Laupäevases Õhtulehes laste teadmised söögilauale jõudva liha päritolust keskmesse seadnud artikkel sai lugejatelt mitmesugust vastukaja. Eelkõige arvavad kommenteerijad, et loomade söögiks tapmine on elu loomulik osa ning loomade tapmist ei pea laste eest varjama.

Enamik arvamust avaldanud lugejatest usub, et loomade söögiks tapmine on elu loomulik osa. Põhjenduseks tuuakse näiteks see, et nii on tehtud põlvkondade viisi ning last ei peaks hoidma loomatapust eemal, kui ta selle vastu vaid ise huvi tunneb. 

Samal teemal

„See on elu loomulik osa,“ kirjutab üks kommentaator ning annab mõista, et laps peaks nägema eluringi: sündi, söögiks tapmist ja surma. Otsene teadmine, kust tuleb liha, ei pane last kommentaatori arvates kuidagi vääriti käituma. „Valesti käituvad just lapsed, kes ei tea kust tulevad loomad, liha, piim,“ loetles ta „Ükski talulaps pole läinud teist last noaga sorkima, aga tänapäeval ei julgeta lastele isegi nuga kätte anda, et kohe läheb teist vigastama,“ ütleb ta.

Kommentaaride seas leidub siiski ka vastupidine näide. Laine kirjutab: „Kui mina noor olin, räägiti juhtumist, kus kaks venda jäid üksi koju. Kui nad [vanemad] saabusid, oli neil ainult üks poeg vastas. Küsimusele: „Kus vend on?", näitas vanem vend puust tünnile. Ta oli venna tükeldanud ja soolanud, nagu ta oli näinud vanemaid siga tapmas, liha tükeldamas ja soolamas,“ kirjeldab ta. Hoolimata ühest vastupidisest kommentaarist, usub valdav enamus arvamust avaldanutest, et laps teeb vahet söögiloomal, lemmikloomal ja inimesel, ega kipu loomatapu nägemise pärast teiste elu kallale.

Paljude kommenteerijate jaoks on loomatapp möödapääsmatu. „Olen näinud lapsena sea tapmist pealt, olin omast arust naabrimehel abis. Võibolla sellepärast, et siga ei olnud enda majapidamisest - mingit psüühilist traumat ma sea tapmisest ei saanud, kuigi nägin kuhu siga noaga löödi ja kuidas ta suri,“ kirjeldab üks kommentaatoritest. Ta lisab, et talle on vastukarva inimesed, kes kohtlevad loomi halvasti, kuid vajadusel on ta ise loomi tapnud: „Mis teha kui loodus on inimese toidu hulka, lisaks kõigele muule, liha arvanud. Võtan loomade lihaks tapmist kui loodusseadust, kuigi meeldivaks tegevuseks seda eriti pea,“ kirjutab ta.

Laps peab teadma, kust toit tuleb

Maamehe nime taha end seadnud arvamuse avaldaja annab mõista, et lapsele tuleb selgitada, kuidas toit lauale jõuab. „Päriselus ei ole ikka nii, et kõike saab poest,“ kirjutab ta. 

„Üks asi on teada, hoopis midagi muud on väikese lapse silme all looma veristada,“ lisab teine ja ütlen, et tema vanemad ja vanemad lapsi selliste toimingute juurde ei lastud. Üldiselt näib aga, et kommenteerijad on arvamusel, et laps võiks ise otsustada, kas soovib looma tapmist näha. Näiteks usub nii Mari: „Las laps ise otsustab. Tavaliselt ei taheta väga vaadata konkreetselt tapmist - pärast tükeldamist ja muud taolist küll,“ kirjutab ta. „ Aga murelikuks teeb osade lapsevanemate ja ka laste suur teadmatus kuidas kasvõi koera ja kassiga ümber käia,“ ütleb ta, et mõned lapsed on loomade vastu üllatavalt külmad.

Ka üks teine kommenteerija annab mõista, et lapsi ei peaks loomatappu vaatama sundima: „Minu isa võttis mind lapsena seatapu juurde, sest see pidi maru mehine värk olema,“ ütleb ta. „See jättis sellise trauma et nüüd liha üldse ei söö. Ka psühholoog ei suutnud aidata. Nii et kõigile see ikka ei sobi.“

Lea arvab hoopiski, et lapsevanem saab ise aru, kas ja kuidas lapsele liha päritolust rääkida. „See oleneb kodusest miljööst ja ka pere suhtumisest loomadesse,“ lisab ta.

Viinavõtmine käib asja juurde

Mõned inimesed peavad loomatapu nägemist isegi lõbusaks. Üks neist kirjeldab, et peata kana ringijooksmine pakkus lapsena palju nalja. Teised jällegi meenutavad, et seatapuga on käsikäes käinud kõva viinavõtmine. 

„See teadmine, et valge viin on seatapja jook, on eluks ajaks külge jäänud,“ kirjutab üks lugeja, mispeale lisandub sarnaseid meenutusi veelgi. Üks kommenteerijatest näiteks kirjutas, et kui seatapp võeti plaani, kutsuti naabrimehed appi. „Enne seda võeti mõned pitsid viina, sest töö oli vaja teha, aga ega seda keegi suurest rõõmust teinud, see oli meestele ka paras üleelamaine,“ arvab ta, et meestele see tegevus kindlasti ei meeldinud.

Juhtus ka nii, et tapu ajaks oldi liiga purjus. „Oma lapsepõlvest mäletan kuidas vere segajast ja karvavõtjast sai torkaja, kuna torkamise ajaks olid põhitegijad Ekstra viinast nii täis, et nuga ei seisnud enam käes. Minule kui poisile käratati: „Torka sina“ - siga juba ammu taliga lae all ja silmad verd täis. Tegu sai tehtud ja õnneks kümnesse ja nii see amet üle võetigi 12-aastaselt,“ lisab veel teine.

„Mullegi seostub valge viina pudel seatapuga. Mehed võtsid enne kui lauta läksid, pärast „tööd" ka.“

Kommenteerijatel on arvamusi ja mõtteid teisigi. Ühed arvavad näiteks, et loomatapu nägemine jätab hinge trauma, teised jällegi, et looma tapmine kui selline on elu paratamatu osa. Arvatakse ka seda, et laps saab hingelise trauma siis, kui laps, kes teab, et liha tuleb poest, juhtub kuulma, kust see tegelikult pärit on. 

„Kui tõele näkku vaadata ei julge, siis hakka veganiks,“ soovitab Tiit. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee