Üllataval kombel on üritusel Daeneryseks kostümeeritud vaid üks daam – Siret KotkaRepinski. Võib-olla on selles oma osa tema abikaasal Martin Repinskil, kes lohistab Daeneryse ustava rüütli Mormontina pikka kahekäemõõka järel.

Varemgi Repinskilt kolki saanud Dmitri Dmitrijev hoiab end parteikaaslasest kaugele – pea maharaiumine mõõgaga on kindlasti valulisem kui niisama pasunasse saada. Dmitrijev on muide kehastunud Jaime Lannisteriks, kelle puuduv labakäsi lubab kõik duellikutsed tagasi lükata.

Kõikjal sebivad ringi Repinski farmist toodud mitusada kitse.

„Need on loomulikult dothrakkide hobusekarjad, mis kuuluvad mu kuningannale,“ selgitab Repinski ja saadab Siretile armunud pilgu.

„Möö!“ kiidavad kitsed hobusteks ülendamise heaks. Peaminister Jüri Ratas on otsustanud kuningaks jääda: Tommen Baratheoniks nimelt.

„Nagu mina peaministrina, oli Tommen kuningaks liiga noor ja kogenematu, aga küllap ta oleks hästi hakkama saanud, kui talle oleks vaid aega antud,“ ohkab Ratas ja heidab mureliku pilgu Oudekki Loonele ja Olga Ivanovale. Selleks on loomulikult põhjust – mõlemad on riietatud Cersei Lannisteriks. Nagu kõik mäletavad, tegi Cersei Tommenile otsa peale...

Peaministrit jälgib pingsalt Kadri Simson. Kuna elu Keskerakonnas on alaline võitlus, siis kujutab ta endast Brienne of Tarthi. Tema mõõk ei jää millegi poolest Repinski omale alla.

Paralleelse maskeeringu on valinud ka Peeter Ernits ja Erki Savisaar, nii et suvepäevi kaunistavad koguni kaks nuuskurite pealikku Varyst.

„Meile meeldivad salaplaanid,“ mainib Erki Savisaar muiates.

„Ja me oleme osavad neid sepitsema!“ kiidab Ernits kaasa ja teeb vaguniskandaali sattunud Simsoni suunas suuga „Tsuhhtsuhh-tsuhh“. Simson ei tee kiivrivisiiri taga teist nägugi.

Nagu kurva kuju rüütlid longivad inimeste vahel ringi põlu alla langenud Priit Toobal ja Priit Kutser.

„Joffrey Baratheon, kes siis veel?“ imestab Toobal minu küsimust. Noores eas mõrvatud, nagu minugi poliitkarjäär mõrvati.“

„Robb Stark!“ tutvustab end Kutser. „Võttis liiga palju enda peale, ei tulnud enam lähikondlaste kadedusega toime ja tapeti Punases Pulmas.“

Panen tähele, et teised keskerakondlased hoiduvad põlualustest mitme meetri kaugusele. Njaa, surnud hinged pole kunagi populaarsed olnud.

Seevastu särab Heimar Lenk maapealse päikesena, kehastades telesarja hurmurtegelast Jon Snow’d.

„Mõni võib öelda, et olen Joniks liiga vana, aga inimene on alati nii vana, nagu ta ennast tunneb. Ja lõppude lõpuks ei jää ju keegi meist nooreks – talv on tulekul!“ tsiteerib Lenk.

Soojal juulipäeval on sellele natuke keeruline mõelda, kuid Starkidel ja Lengil on kindlasti õigus, sest talvekülm võib erakonda tabada juba oktoobris – valimised on tulekul.

„Aga kus siis Edgar on?“ uurin ma Petyr Baelishi osa valinud Jaanus Karilaiult.

„Ta on kuskil siin, aga ma ei usu, et teil õnnestub teda tabada,“ vangutab Karilaid pead. „Ta on otsustanud täna varju jääda ja on näota mehe rolli sisse elanud. Keegi sosistas mulle mõni hetk tagasi kõrva „Valar morghulis“, aga see ei saanud kindlasti Edgar olla...“

Sel hetkel näitab Aadu Must alias Tyrion Lannister taeva poole ja hüüab: „Lohe! Lohe!“

Kõik vaatavad taevasse ja tõepoolest – suvepäevade platsi suunas pikeerib tohutu olevus. On ta, mis ta on, aga tennisepall kohe kindlasti mitte.

„See pole Drogon!“ karjub Keskerakonna esimees Jüri Ratas. „See on midagi palju hullemat – droonlennukis Yana Toom! Ta võib kogu erakonna maha põletada! Päästku end, kes saab!“ Ja pistab jooksu.

„Kas põgeneme?“ küsin Karilaid-Pisinäpult närviliselt, tema on aga vana rahu ise.

„Milleks?“ kehitab ta õlgu. „Vaata ise!“

Tõepoolest, Drogon-Toom on valinud endale vaid ühe ohvri ja jälitab Ratast. Animeeritud tuleleek limpsab pageva peaministri kandu. „Troonide mäng“ jätkub.