2
fotot
RÄÄKIDA VÕI MITTE? Vanemate arvamused selle kohta, kas lapsed ikka peaksid teadma või veelgi enam – nägema, kuidas söögi tarbeks kasvatatud loom või lind oma otsa leiab, on vastuolulised. (Vida Press)

„Minu väike poeg on alati huviga kõrvalt vaadanud, kui söögiks kana või kuke tapan. Ta võtab seda väga loomulikult. Kui ma toimuvat selgitan ja ise olen rahulik, siis laps saab aru ja on samuti rahulik,“ räägib maal elav kahe lapse ema Krista, kes ei pea õigeks kasvatada oma lapsi vati sees.

„Meie lõime täna koos emaga kuke maha!“ hüüab Krista kuueaastane poeg mulle vastu joostes õhinal.

Ema jälgib vargsi mu näoilmet, sest nii mõnigi on tema lapse ootamatust väljaütlemisest kohkunud. Vanemate arvamused selle kohta, kas lapsed ikka peaksid teadma või veelgi enam – nägema, kuidas söögi tarbeks kasvatatud loom oma otsa leiab, on vastuolulised. Ühes Norra lasteaias viidi hiljuti lapsed koguni pealt vaatama ja osa saama põhjapõtrade tapmisest. Kas ja kui avameelselt siiski peaks lastele rääkima sellest, kuidas šnitsel ja ahjupraad söögilauale jõuavad?

Rääkida või mitte?

Anneli mäletab õudusega enda lapsepõlvest, kui isa kutsuti maale appi loomi tapma.

„Mina pugesin kappi, et tapmise hääli ei kuuleks, ja kisasin ise samal ajal nii valjult, kui suutsin. Samas oli see maal elavate laste jaoks tavaline, igapäevane toiming ja hiljem jälgiti põnevusega, kuidas lihast vorst saab,“ räägib Anneli.

Kahe lapse ema Kersti meelest on lastele loomade tapmisest rääkimine kohatu. Selliste toimingute pealtnägemine võib tema sõnul lastele eluaegse trauma tekitada.

„Lapsed võivad sellest valesti aru saada ja mõelda, et ka kassi või koera mahalöömine on lubatud. Mina kardan küll, et lastel ei kujune niimoodi välja empaatiavõimet ja nendest kasvavadki vägivaldsed jõnglased,“ ütleb Kersti.

Maal talus elav Krista ei arva, et loomade tapmine söögiks on midagi sellist, mida peaks laste eest varjama.

„Praeguse aja lastele tuleb ju toit poest kätte kirjus pakendis ja nad ei teagi, kuidas tegelikult liha meie toidulauale saab. Mina olen oma pojale ja tütrele sellest alati ausalt rääkinud. Nad on ju maalapsed ja peavad teadma, kuidas elu maal käib. Teismeline tütar on juba aastaid isaga koos jahil käinud ja oma väiksele pojale olen varakult rääkinud, et kui tibud suureks kasvavad, siis teeme kuked supiks,“ räägib Krista, et supp enda hoole ja armastusega kasvatatud kukest on ülihea ega pole võrreldavgi poe kanalihaga.

„Selgitan lapsele, et nüüd lööme kana või kuke maha ja sööme ta ära. Eelmisel suvel nägi siis viieaastane poeg, kuidas ma broileritel kirvega pea maha lõin ja varem on ta näinud pealt hane tapmist. Ta on alati huviga kõrvalt vaadanud ja võtab seda väga loomulikult. Kui ma toimuvat selgitan ja ise olen rahulik, siis laps saab aru ja on samuti rahulik,“ räägib Krista.

„Alguses oli mul hale süüa lammast, kellele olime nime pannud,“ ütleb naine, et ei söönud oma lambaid mitu aastat, aga siis sai emotsionaalsest tõrkest üle ja nüüd on tal lambanahkadel nimed. „Liha pärast ma lambaid ju kasvatangi. Ja lambaliha on ju meeletult hea, eriti kui kasvatan neid hea toidu peal ja suure armastusega,“ räägib Krista. Ka tema enda lapsepõlv möödus maal vanaisa juures, kus tuli ikka ette, et ta nägi seatappu pealt. „Seakisa oli jube, aga ma teadsin, mis toimub, ja see ei ole mulle omateada  mingeid traumasid tekitanud. See ongi elu. Ja kui täiskasvanud võtavad seda loomulikuna, siis võtavad ka lapsed,“ ütleb Krista, et kui tema lapsedki jäävad edaspidi maale elama, tuleb neil ju sellega paratamatult kokku puutuda.

„Kõik peab olema tasakaalus.“

Tema lapsed teavad sedagi, et kõiksugu kahjulikud elukad tuleb enda ja koduloomade kaitseks ära tappa. „Mu väike poeg oli juure, kui ükskord hoovi peal hargiga kärntõves kähriku maha lõin. Pärast viisime korjuse põlevasse lõkkesse, et pisikuid hävitada. Ta sai täiesti aru, et haige loom nakatab ka teisi loomi. Kärntõbi on ju nakkav. Ja kui haige loom on juba koduõues, siis kedagi appi kutsuma minna pole ka enam mõtet – kui keegi ükskord kohale jõuab, oleks loom juba kaugel. Seega tuleb ise kiirelt tegutseda.“

Krista ei arva, et selliste stseenide nägemine võiks tema laste hingeelule halvasti mõjuda või neist koguni südametud vägivallatsejad kasvatada, nagu mõned lapsevanemad pelgavad. „Kõik peab elus olema tasakaalus. Kui laps näeks ainult loomade tapmist, oleks see muidugi halb. Aga näiteks kui meie kana Merle lihtsalt ära suri, tegime talle matused. Ja kui mingi metsloom ründas laudas meie parte ja leidsime hommikul ühe neist surnuna, võttis mu tookord nelja-aastane poeg pardikese õrnalt kätte ja ütles, et tahab ta ise matmispaika viia. See oli meie jaoks väga kurb. Oleme ka surnuna leitud muti maha matnud,“ räägib Krista, et tema lastel on süda õige koha peal ja nad väga armastavad loomi. „Mu poeg võib kassipoja või tibuga koos tunde istuda, nendega jutustada ja neid soojendada ja toita. Mulle meeldivad loomad samuti väga. Vaatame koos lastega rõõmuga, kuidas kana toas ringi uudistab ja oleme ka emast ilma jäänud lambatalle lutipudelist toitnud.“

Krista arvab, et tänapäeval, mil paljud lapsed elavad linnas, on nad üsna eluvõõrad. „Eks kõik algab ju vanematest – mida keegi oma lastele näidata tahab. Paraku ei tunne tänapäeva lapsed üldse linde ega loomi. Meil külas olnud kaheksa-aastane linnalaps ütles hane nähes emale, et vaata, milline kotkas!“

Ta on ka tähele pannud, et lapsed ei julge koduloomadele ja -lindudele lähemale minna ega neid õigesti kohelda. „Kardetakse koera, kassi ja isegi tibu. Nad näeksid nagu tulnukat. Laps ei oska tibu kätte võtta või teeb talle tahtmatult lausa haiget,“ on Krista meelest praeguse aja lapsed maaelust ja päris maailmast liiga palju lahku kasvanud.

Psühholoog: lapsed vajavad ausat selgitust selle kohta, kuidas tuleb liha söögilauale

Psühholoog Helle Niit ütleb, et ajal, kui enamik rahvastikust elas maal, polnud talumajapidamine ja söögilaud teineteisest kaugel. „Siis oli teada, kust ja kuidas toit söögilauale jõuab, aga nüüd, kui paljud ostavad liha supermarketist, pole teadmine toiduallikatest enam nii selge. Aga lapsed on ikka lapsed, nad küsivad kõige kohta, ka toidu kohta. Varem või hiljem tuleb vanematel vastata küsimustele, kust tuleb kananagits või seapraad,“ räägib Niit, et kui see teema üles kerkib, ei tasuks seda vältida, sest see vajab ausat, otsekohest ja vanusele sobivat vastust nagu lapse iga teinegi küsimus.

„Saab selgitada, et kanaliha tuleb kanadelt, sealiha sigadelt – enamik nendest juttudest kerkib söögilaua taga ning see hõlbustab jutuajamise jätkamist ja selgitamist, kust kõik parasjagu taldrikutel olev toit on tulnud,“ märgib psühholoog, et supermarket tuleks siis kindlasti kõrvale jätta.

„Oma last/lapsi tundes saab otsustada, kui detailseks seletustes minna. Kui lastel on huvi, on hea võimalus rääkida ka muust toidust, mida loomadelt saadakse, nagu piim ja munad. Umbes üheksa-kümneaastased lapsed küsivad tõenäoliselt konkreetsemaid küsimusi selle kohta, kust need loomad tulevad ja kuidas nad satuvad farmist meie söögilauale. Siis võibki neile rääkida, kuidas loomi toiduks kas kasvatatakse või jahitakse. Kalalkäimine on alustamiseks hea näide, sest lastele on see kõige tuttavam.“

Niit märgib, et selles vanuses lastega võib arutada ka loomade eetilist kohtlemist farmides. „Neid vestlusi mõjutavad kõige rohkem iga pere tõekspidamised toiduahelast, lapse esitatud küsimused ja tema arusaamine. Jutt loomade kohtlemisest ja teadmine, et nad peavad surema, et liha süüa saaks, võib olla asjakohane,“ räägib psühholoog ja lisab, et ükskõik millises vanuses lastega see teema kõne alla tuleb, ei tohiks lastele valetada. Lapsed vajavad tõde, et nad oskaksid hinnata, kust toit tuleb ja mis selleks toimub, et see lauale saaks.

„Ei saa öelda, et loomade tapmine ei tekita valu või et neid tapetakse siis, kui nad on selleks valmis. Pigem tuleb piirduda nende detailidega, mille suhtes te ennast kindlalt tunnete või mille puhul teate, et laps on piisavalt vana, et mõista.“

Pärast selliseid jutuajamisi tuleb psühholoogi sõnul aga olla valmis laste reaktsioonideks –  mõnd last ei pruugi see teadmine üllatada ning nad liiguvad kergelt mõne järgmise teema juurde, aga teistel on veel küsimusi ja nad soovivad rohkem teada, kuni saavad asja enese jaoks selgeks.

„Ja on lapsi, kes otsustavad kuuldu järel, et lihasöömine on vale. Nii võib kerkida päevakorda taimetoitlusest rääkimise võimalus – on inimesi, kes ei söö liha väga erinevatel põhjustel. On küllalt tüüpiline reaktsioon, et mõned lapsed soovivad hakata taimetoitlaseks; mõnikord kestab see lühikest aega, kuni taas lepitakse lihasöömisega, mõnikord kestab see eelistus aga pikemalt.“

Psühholoogi sõnul on uudishimu lastele omane ja nii võivad nad mõnikord näiteks suure uudishimuga uurida põhjalikult surnud putukaid või koduloomi ja küsida detailseid küsimusi, mis juhtub surnud olenditega. „Kuigi selline huvi võib tunduda vanematele vastumeelne, on see lapsele üks viis saada teadmisi surma kohta. Lapsi ei tohiks panna tundma ennast uudishimu pärast süüdi. Lapse huvi annab vanematele võimaluse selgitada.“

Kas laps võiks söögiks mõeldud looma tapmist pealt näha? „Arvan, et siin on kõige olulisem tegur peres kehtivad arusaamad. Kui loomade pidamine toiduks või jahilkäimine on loomulik osa igapäevaelust, kuulub ilmselt tapmise tõsiasigi ühe lülina sellesse ellu,“ ütleb Niit. Ta lisab, et küll aga sõltub igast lapsest ja tema reaktsioonidest, mil määral ta suudab seda pealt näha. „Mõne lapse puhul on pigem lahendus ta selleks ajaks kodust ära saata. Kindlasti aga peab laps teadma, mis selliste sündmuste puhul toimub või mis teda ees ootab. Ilma eelnevate selgitusteta võib laps ootamatust kogemusest trauma saada.“

Jaga artiklit

121 kommentaari

N
naisuke  /   23:00, 23. juuli 2017
...tänapäeva lapsed ei teagi, kuidas liha lauale saab...
Kas nendel lastel vanemaid ei olegi, kes elu lahti seletaks, räägiks, õpetaks ja armastaks?
M
mulle meeldib,et eesti emad on ettenägelikud ja panevad juba oma pisikesed  /   22:57, 23. juuli 2017
lapsed kukkesid,kanu tapma.
Eks ISIS e süütukesed vajavad abi esialgu.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis