Eesti uudised

Eestlaste ujumisoskus pole kiita: üle poole ei oska ujuda

Maarit Stepanov, 21. juuli 2017, 04:00

18 KOMMENTAARI

m
mai/ 22. juuli 2017, 08:09
minu lapselapsel oli ka 3. klassis ujmine kuid kahjuks nendega, kes ujuda ei osanud, ei tegelenud keegi, lapsed lasti vette ja nii nad seal sulistasid kuidas keegi oskas
k
KÖÖMES/ 21. juuli 2017, 20:16
Mind õpetati ujuma juba 4.5 aastaselt viieselt ujusin nagu vana kala tegin paljutele ujujatele ära.
u
ujumine/ 21. juuli 2017, 16:55
Õpilaste ujumaõpetamisest Saksamaal.
Mind ajendaski alljärgnevat kirjutama järjekordselt kurb tõde – väga suur uppujate arv Eestis. Nagu on teada, üks uppumise põhjusteks on ka kas nõrk ujumisoskus või üldse mitte ujudaoskamine.
Ujumaõpetuse väljakoolituse st ujumisõpetaja väljakoolituse sain Saksamaal, kus ma peale seda seal kaks aastakümmet töötasin kooli kohustusliku ujumise ujumisõpetajana /Schulschwimmlehrer/. Väljaõpe oli haruldane, aga head kogemused ning vastavalt sellele ka tagajärjed tulid aga edaspidi paljude tööaastatega.
Kõigepealt alustan ehk sellest, et terve kooliaja olid kõik 25m ujulad kella 8-12 ainult koolilaste ujumistundide st ujumisõpetajate käsutuses. Igas ujulas töötas ÜHE KLASSIGA korraga 5 ujumisõpetajat, st ühe klassi õpilased (tavaliselt 25-30) jaotati 5 õpetaja vahel gruppideks.
Kõik kolmanda klassi õpilased käisid terve kooliaasta 1x nädalas ujumas. Ujudaoskaja oli see õpilane, kes 100 meetrit ühes sportlikus ujumisviisis ilma peatuseta läbi ujus, veel startiblokilt „peaka“ tegi /ei pidanud perfektne stardihüpe olema/.
Ujumise algõpetuse programm nägi ette 12 tundi veega kohanemist, seejärel alustati programmis ettenähtud ujumisviisi – rinnuliujumise - õpetamisega. Aga paralleelselt ujumaõpetusega tehti pidevalt edasi veega kohanemise harjutusi – liuglemist vees nii selili kui ka rinnuli, vette hingamist, sukeldumist jne.
Suure veehirmuga õpilased /neid juhtus küll väga harva olema/ olid tavaliselt väikeses erigrupis, kus neid erilise kannatlikkuse ja sõbraliku abistamisega ning pideva psühholoogilise veenmisega veega kohanema ja ujuma õpetati, mis muidugi palju kauem kestis kui teistel lastel.
Seega õpetati ikka ka suure veehirmuga lapsed ujuma. Kõik muidugi ei olnud suutelised kursuse lõpuks 100m läbi ujuma, aga juba see, et selline laps oma veehirmust üle sai ning oli suuteline 25-50m ujuma – see oli juba väga suur saavutus ja edu nii lapsele kui ka ujumisõpetajale.
järgneb
u
ujumine järg/ 21. juuli 2017, 17:07
Muide, meie linna ujumisõpetajatele oli tol ajal sisseseatud parima ujumisõpetaja tiitel. Selle tiitli sai meie linnas see ujumisõpetaja, kes oli nii edukas, et kõik tema juures alustanud mitte ujudaoskajad suutsid 100-protsendiliselt kursuse st, õppeaasta lõpuks 100m ilma peatuseta ühes sportlikus ujumisviisis läbi ujuda.
Statistikat tehti absoluutselt ausalt, sest
1) pettus oleks nii kui nii välja tulnud ja
2) see oli juba auasi nii enese, kolleegide kui ka õpilaste ees.
Mina sain seal oma tööaastatel 3 korda selle tiitli. Kuna kõik meie linna ujumisõpetajad olid väga hea väljakoolitusega ja tõesti kohe südamega asja juures, siis olid ka tulemused haruldased. Meie linna kõikide koolide ujumaõppijate % õppeaasta lõpuks oli keskmiselt 97-98, st. igast 100-st mitteujudaoskajast õpilasest ainult 2-3 õpilast ei olnud suuteline 100m pidevalt, ilma peatuseta läbi ujuma. Kui ta ujus ainult 50 või ka 90 meetrit läbi, siis sellegipoolest see õpilane ei läinud ujudaoskaja statistikasse.
Nagu eelpool mainitud - võrreldes selili- või rinnulikrooli õpetamisega on rinnuliujumise koordinatsiooni õppimine-õpetamine palju raskem. Seega selle õpetamisega peab õpetaja-treener ka rohkem vaeva nägema kui krooliujumisviiside õpetamisega. Aga selle eest on rinnuli ujumisviis uppumisohus olevale tavainimesele parim ujumisviis, et end päästa. Seliliujuja, eriti meres, on esimese üle pea lööva laine puhul kohe uppumisohus, sest ta ei saa seliliasendis hingekurku tõmmatud vett välja köhida. Rinnulikrooli puhul sama lugu, sest vee hingekurku tõmbamisega on sel juhul vette väljahingamine täielikult blokeeritud ja edasise krooli käte tööga, kui uppuja ka pead vee peal hoiab ja vett välja köhida püüab, tekitab ta rohkem suuremaid lainetusi ja nii neelab edasiselt rohkem vett, seega uppumisoht suureneb veelgi.
Rinnuliujumisel toimub käte töö vee all, inimene saab pea vee peal hoida, seega vee välja köhida ja siis edasiujumisega ennast päästa või appihüüdmisega endast märku anda. Ilmselt selle kõigele toetudes on esmane rinnuliujumise õpetamine Saksamaal juba ligi 100-aastase traditsiooniga.
Muidugi mõjub positiivselt õpilaste ujumisõpetusele veel hea organiseeritus – õpilaste toomine-viimine ujulatesse, ujulate ja kvaliteetsete, heade oskustega ujumisõpetajate rohkus, mitmekesiste abivahendite olemasolu jne.jne.
PS. Kahe Saksamaa ühinemisega on koolilaste ujumaõpetuse taset väga palju muudetud, kahjuks negatiivses suunas, nõudeid vähendatud jne.
Kahjuks on vabas Eestis, kus igal alal ja üldse kogu elu on Eestis 25 aastaga rohkem kui seitsmepenikoorma saabastega edasi läinud ja edasi arenanud, on koolilaste ujumaõpetus jäänud ikka samale nigelale tasemele.
Ei ole mingit eeskuju võetud teistest riikidest – ei Saksamaast, Rootsist või Soomest, kus koolilaste ujumaõpetus on ikka väga, väga heal tasemel.
m
miks ei avaldata ujumisr järge?/ 21. juuli 2017, 19:51
Muide, meie linna ujumisõpetajatele oli tol ajal sisseseatud parima ujumisõpetaja tiitel. Selle tiitli sai meie linnas see ujumisõpetaja, kes oli nii edukas, et kõik tema juures alustanud mitte ujudaoskajad suutsid 100-protsendiliselt kursuse st, õppeaasta lõpuks 100m ilma peatuseta ühes sportlikus ujumisviisis läbi ujuda.
Statistikat tehti absoluutselt ausalt, sest
1) pettus oleks nii kui nii välja tulnud ja
2) see oli juba auasi nii enese, kolleegide kui ka õpilaste ees.
Mina sain seal oma tööaastatel 3 korda selle tiitli. Kuna kõik meie linna ujumisõpetajad olid väga hea väljakoolitusega ja tõesti kohe südamega asja juures, siis olid ka tulemused haruldased. Meie linna kõikide koolide ujumaõppijate % õppeaasta lõpuks oli keskmiselt 97-98, st. igast 100-st mitteujudaoskajast õpilasest ainult 2-3 õpilast ei olnud suuteline 100m pidevalt, ilma peatuseta läbi ujuma. Kui ta ujus ainult 50 või ka 90 meetrit läbi, siis sellegipoolest see õpilane ei läinud ujudaoskaja statistikasse.
j
järg3/ 21. juuli 2017, 19:58
Nagu eelpool mainitud - võrreldes selili- või rinnulikrooli õpetamisega on rinnuliujumise koordinatsiooni õppimine-õpetamine palju raskem. Seega selle õpetamisega peab õpetaja-treener ka rohkem vaeva nägema kui krooliujumisviiside õpetamisega. Aga selle eest on rinnuli ujumisviis uppumisohus olevale tavainimesele parim ujumisviis, et end päästa. Seliliujuja, eriti meres, on esimese üle pea lööva laine puhul kohe uppumisohus, sest ta ei saa seliliasendis hingekurku tõmmatud vett välja köhida. Rinnulikrooli puhul sama lugu, sest vee hingekurku tõmbamisega on sel juhul vette väljahingamine täielikult blokeeritud ja edasise krooli käte tööga, kui uppuja ka pead vee peal hoiab ja vett välja köhida püüab, tekitab ta rohkem suuremaid lainetusi ja nii neelab edasiselt rohkem vett, seega uppumisoht suureneb veelgi.
Rinnuliujumisel toimub käte töö vee all, inimene saab pea vee peal hoida, seega vee välja köhida ja siis edasiujumisega ennast päästa või appihüüdmisega endast märku anda. Ilmselt selle kõigele toetudes on esmane rinnuliujumise õpetamine Saksamaal juba ligi 100-aastase traditsiooniga.
Muidugi mõjub positiivselt õpilaste ujumisõpetusele veel hea organiseeritus – õpilaste toomine-viimine ujulatesse, ujulate ja kvaliteetsete, heade oskustega ujumisõpetajate rohkus, mitmekesiste abivahendite olemasolu jne.jne.
PS. Kahe Saksamaa ühinemisega on koolilaste ujumaõpetuse taset väga palju muudetud, kahjuks negatiivses suunas, nõudeid vähendatud jne.
Kahjuks on vabas Eestis, kus igal alal ja üldse kogu elu on Eestis 25 aastaga rohkem kui seitsmepenikoorma saabastega edasi läinud ja edasi arenanud, on koolilaste ujumaõpetus jäänud ikka samale nigelale tasemele.
Ei ole mingit eeskuju võetud teistest riikidest – ei Saksamaast, Rootsist või Soomest, kus koolilaste ujumaõpetus on ikka väga, väga heal tasemel.
k
21. juuli 2017, 19:59
Kahjuks on vabas Eestis, kus igal alal ja üldse kogu elu on Eestis 25 aastaga rohkem kui seitsmepenikoorma saabastega edasi läinud ja edasi arenanud, on koolilaste ujumaõpetus jäänud ikka samale nigelale tasemele.
Ei ole mingit eeskuju võetud teistest riikidest – ei Saksamaast, Rootsist või Soomest, kus koolilaste ujumaõpetus on ikka väga, väga heal tasemel.
Ehk kunagi Eesti vastavad ametivõimud-ministeeriumid ja eesrindlikumad ning helgemate peadega ujumisspetsialistid õpetaksid välja ja juhendaksid pidevalt ja suurel hulgal heade oskustega uusi ja ka emdiseid ujumisõpetajaid.
Ja ehk need spetsialistid töötavad kunagi veel välja ka teiste riikide eeskujul uued ja ajakohased koolilaste ujumisprogrammid ehk õppekavad. See oleks eriliselt vajalik ja elulise tähtsusega ettevõtmine. Kindlasti väheneks siis ka uppujate arv Eestis.
a
AJ/ 22. juuli 2017, 20:32
Meil kipub olema vaid üks ujumisõpetaja - ministriproua. Ujulaid...?
M
A/ 21. juuli 2017, 14:55
Miks ja kuhu ujuma peab?
Ujumiseksamid kohustuslikuks! Saab jälle pappi kokku ajada!
a
A.L./ 21. juuli 2017, 13:04
Ainult telefoni,tahvlit või arvutit jõllitades seda ära ei õpigi.
v
vana kala/ 21. juuli 2017, 12:19
Uppuja päästmine on uppuja enda asi aga see ujumisoskusteta lambakari, kes põlvini vees ka juba ära upuks-on need omastarust kõige kõvemad ja ronivad ülepeakaela vette. Ma ei lähe juba ammu kedagi päästma, kui nad ise nii täisi d i k a d on, va. lapsed, kes ohtusid ei tunne.
v
vana kala/ 21. juuli 2017, 11:24
Las see lmbaaed upub, kui ujuda ei oska. Need uppujad on just need, kes ülepeakaela vette ronivad aga ujuda ei oska. Idikakari ei tule isegi selle peale, et piisab rinnuni veest ja kaldaga paralleelselt mulistada. Ma ei ole enam ammu sellistele tainastele appi läinud. Las upuvad, kui nii lollid on.
m
miks seda vaja on?/ 21. juuli 2017, 11:05
Kalad ujuvad. Meie võiks ikka siia jääda kuhu me kuulume ehk siis maismaale.
d
dzhonn/ 21. juuli 2017, 13:34
üle poole suplevad shitas.

m
21. juuli 2017, 11:02
a
AJ/ 21. juuli 2017, 09:12
Inimesele on ujumisoskus sisse kodeeritud, aga selle arendamiseks on vaja vett. Kui palju on meil ujulaid, kus saab kooli ajal (sügis-talv-kevad) ujumist õppida? LIsaks - tasulised kursused on üpris krõbeda hinnaga ja lisaks lõppkokkuvõttes nende lõppedes 200 m lapsed läbi ei uju. Hea, kui vee peal püsivad. Kuidas siis kord nädalas teises linnaotsas ujumas 45 minutit käies ka muuseas ujuma õpitakse? Ministriproua võiks alustada ujulate ehitamise loosungiga, sellega välja tulla. Olen kolm lapselast ujuma viinud ja õpetanud ja selle eest tasunud. Olen ka klassiga "saatva" lapsevanemana olnud kõigi nende kolme juures. Olen seega kogenud praktik. Ideel on muidugi jumet, aga see on vaid läbipaistev loosung !
k
kui/ 21. juuli 2017, 07:44
veekogu on läheduses, tuleb laps õpetada ujuma juba paari aastaselt. Muidugi tuleb seda osata teha, samas on laps väga tark ja õpib kiiresti.
a
ab/ 21. juuli 2017, 05:42
Kilud on karbis ja arvavad et nii ongi

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee