Hakkab vastu, kui nõutakse teadmisi väljaspool minu eriala – ja Eesti Keskerakonna asjad ei ole minu asjad. Ma ei ole Keskerakonna liige, kuigi mind on sinna kutsutud. Ma ei ole sinna sisse ega sealt välja ja siis hiljem tagasi astunud, ma ei poolda selle erakonna ideoloogiat ja mul ei ole seal oma agenti. Kuid ma pole ka nii labane, et kutsuksin Edgar Savisaart Edgariks või Savkaks või Savikaks või Savipätsiks. Kui oled loodud kõrgemaks loomaks – nagu inimlaps seda on –, siis ei pea ju käituma nagu mollusk maakera kamaral.

Miski ei keela pöördumast Edgar Savisaare poole tema passijärgse nimega ja lähtudes tema töökohast. Ent ei! Armastajad tahavad teda ilmtingimata kallistada ja musutada, vaenlased aga mõnitada. Sõitke siis Hundisilmale (liinibuss seal ei käi) ja kaisutage puude vahel peremeest või karjuge maja ees (maja taha te ei pääse) „Maha Edgar!“. Kuid miks peame meie teie jamadele kogu aeg kaasa elama?

Kes on konservatiiv?

Leninil oli oma parteid seitse aastat, tegelikult märksa vähem. Stalinil polnudki parteid, oli poliitbüroo. Brežnev juhtis tera teistsugust bürood tosin aastat – ma mõtlen faktilist juhtimist, mitte istumist metsas, kännu otsas. Juri Andropov juhtis nõukogude kroonut neerudialüüsi aparaadi vooliku otsas. Gromõko ei juhtinud muud kui armuandmise komisjoni. Kust on võetud enam kui stalinistlik ettekujutus, et Edgar Savisaar peab olema pikaealisem kui Johannes Käbin (1905–1999)? Kõik me oleme ajalikud ja surelikud ning eksime, sest surmgi on viga. Selles ei ole erandeid. Niipea aga, kui mistahes erakond muutub ikooniliseks, saab temast poliitiline kinnisasi, mis on uutele ideedele suletud.

Reformierakond ei ole libertarismi ega liberalismi täiendanud mitte millegagi. Mida on neil lisada inglismaaliku liberalismi klassiku William Ewart Gladstone’i (1809–1898) uurimustele (1858) Homerose kohta? Null ilma igasuguse liberaalsuseta. Eesti nüüdsed sotsiaaldemokraadid ei ole targemad kui kommunist Karl Marx või sotsiaaldemokraat Eduard Vilde.

IRLis on kombeks korrutada, kui tähtis on olla konservatiiv. Inglise konservatiiv on ajalooliselt maaomanik juba enne William Vallutajat (1028–1087), kõige hiljemalt Edward Usutunnistaja (1003?–1066) aegadest. Eestis polnud ühelgi praegusel konservatiivil tollal lehma lellepoegagi. Teiseks on inglise konservatiiv lojalist, Suure Harta ja Tema Majesteedi alandlik teener. Prantsuse konservatiiv on üldiselt president Charles de Gaulle’i (1890–1970) vaadete pooldaja. Itaalia juhtiv konservatiiv on Raffaele Fitto (1969). Apenniini poolsaarel on see suund viidav tagasi kristlikule demokraatiale. Ameerikas on ehtne konservatiiv Partick Buchanan (1938), valgete ameeriklaste kaitsja ja ses mõttes rassist. Eesti vabariigis on 1992. aasta põhiseaduse § 12 järgi rassism keelatud.

Meie konservatiiv saab olla antiliberaal, kuid siis tuleb teha endale selgeks ka liberalismi ideoloogiline olemus. See ei ole väga keeruline, tarvitseb vaid lugeda Shakespeare’i „Veneetsia kaupmeest“ ja nõuda Eesti teatritelt, et lõpetagu laadanaljad ära ning andku meie tuhandetele näitlejatele tõsist tööd.

Linna kaupa sotsiaalset turumajandust?

Siit uuesti minu küsimus: milles seisneb Eesti Keskerakonna fundamentaalne ideoloogia suuremas mõõtkavas kui prügivedu Tallinnas või igasuguste elukate liigiline rikkus Tallinna loomaias? Kuna Keskerakond ei vasta, tuleb vastata endale ise.

Keskerakond on algusest peale pooldanud laialdast keskklassi, mis on kodanluse tunnuseks, ja põhjendanud oma tegusid sellega, et ollakse tasakaalupartei eestlaste ja mitte-eestlaste vahel. Võib ka öelda, et ideoloogiline balanssiir Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel. Et kui läheb sõjaks, siis oleks nukuarmeelased võtta. Nii mõtlesid juba 1990. aastatel väga paljud ja üldsegi mitte ainult Eesti vabariigi elanikud. Kuid ideoloogia ei saa olla sõbrakaubanduse objekt. Umbes nii, et annad setule kaltsu ja saad vastu Võõpsu kausi (Juhan Smuulil tähendas kausisetu hangeldajat). Ideoloogia on vaimse iseseisvuse alus. Meil ei saa olla Vladimir Putiniga jagatavat ideoloogiat, sest ta on ekspansionist. Tema siht on Venemaa mõjuvõimu suurendamine, ent see ei jää enam Vene Föderatsiooni siseasjaks. Meie võime ju siinpool Peipsit kahtepidi mõelda, aga Vladimir Putin mõtleb ühtpidi.

Nüüd on peaminister Jüri Ratas arvanud, et Eesti peab ehitama üles sotsiaalse turumajanduse. See oli kauaaegse liidukantsleri Konrad Adenaueri (1876–1967) doktriin, millel polnud Kremli-meelsuse ja vasakpoolsusega mingit pistmist, sest Adenauer oli antikommunist ning Saksamaa varemeis. Ometi pole see esialgu veel mingi programm ega ole see ka Keskerakonna ainuke seisukoht. On ka teine, nimelt täistööhõiveni jõudmine Eestis. Sõjaeelsel Saksamaal tahtsid seda rahvussotsialistid, konkreetsemalt hitleristid. Kui see tahtmine peaks meilgi läbi minema, siis on demokraatia tapetud.

Minu arvates pole võimalik ehitada sotsiaalset turumajandust üles üksikute linnade kaupa. Näiteks nii, et Keilas teed, Paldiskis aga mitte. Ka Tallinnas ei oleks see reaalne. Tegelikkuses nihkub Rail Balticu tulekul kaubajaama funktsioon Koplist ja Ülemistelt Lagedile ning Tallinna–Pärnu kaubatrassi algus viiakse Juurdeveost ehk Tallinn-Väikesest kuhugi, kus pole veel ühtegi liiprit. Seda otsust Tallinna linnavolikogu uus koosseis üksinda langetada ei või, olgu ta puhas kas teisitimõtlejatest või korruptsioonist. Summad ja ärihuvid on volikogu jaoks liiga suured.

Kapitalismil ei ole inimese nägu. Tal on „rahaahned rasvased peod“ (August Alle 1921) ega ole maailmas nii suurt seepi, millega kõik rasvased peod puhtaks pesta. Siiski on Tallinnas täiesti põhjendatud küsida, kumb on seal tähtsam – kas rahaga määritud rattad või poliitiline võimuvanker viie rattaga. Selles mõttes on näiteks senisel linnapea kohusetäitjal Taavi Aasal midagi ette näidata. Tõenäoliselt on ta oma erakonna üks kõige vähem ideoloogiliselt õiendanud tippjuhte. Kuid ma ei usu, et temagi suudab vabastada Keskerakonda halvast harjumusest elada oma kaasmaalaste kulul, kui ei õnnestu vaenlaste kulul elada (A. Dumas, „Kolm musketäri“). Miks peab minusugune käima oma sünnilinnas nagu Muhamedi-usuline Mekkas? Ümberlõigatuna ja isiklik palvevaip kaasas.

Jaga artiklit

26 kommentaari

A
Allar_  /   16:25, 23. juuli 2017
Reformierakonna võiks tegelikult deformierakonnaks ümber ristida. Adenauer oli antikommunist, Hitler tahtis täistööhõivet.
Üks mõte, mis mind viimasel ajal on vaevama hakanud on see, et kuna Hitleri ajal polnud meie metsades vabadusvõitlejaid e metsavendi, siis sobis ehk hitlerlik elukorraldus meie rahvale ja me ei peaks seda fakti salgama. Kõike saab alati vastavalt vormistada. Seal, kus elavad vaesemad ja haritumad, lokkab ka kuritegevus. Siis on ju loogiline, et see ala tuleb piirata okastraadiga ja panna sinn paar valvurit korda tagama. Edasi oleks vaja neid õnnetuid ikkagi aidata, me oleme ju humaansed. Seega tuleb neile anda raha. Nimetame seda kodanikupalgaks. Selle instrumendi abil saks tagada lojaalsuse võimule. Edasi tuleks vastu tulla vaeste inimeste soovile vältida kallist ja kurnavat ravi. Kehtestame neile odava liht-eutanaasia (naljatledes teenusepakett nimega "kemmergu taga kuul pähe"). Tasapisi jõuame pildini, mis meenutab kahtlaselt Treblinkat või Buchenwaldi. Kuid seda ei pea nii mõtlema. See on ikka seesama õitsev ja tore demokraatia. Koonduslaagris võiks ju korraldada näiteks laulupeo, mis kinnitaks usku tulevikku, positiivset ellusuhtumist jne.
T
tibu  /   12:34, 21. juuli 2017
jutt juurteni õige...

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis