Eesti uudised

MERETRAGÖÖDIA AASTAPÄEV: rahaprobleemid ei lase poole sajandi tagust hukku lahendada (6)

Denes Kattago, Kaarel Tigas, 20. juuli 2017 14:04
Merearheoloogid Vello Mäss, Kalev Nurk ja Andres Eero uurimislaev Mare pardal.Foto: MIHKEL-MARKUS MIKK
Meremuuseum soovib endiselt leida kalapaati, mis pea 50 aastat tagasi Prangli saarele peolisi viies uppus. Rahapuudusel on uurijad olnud sunnitud sellest loobuma. Mitmel korral on leitud sarnaseid vrakke, kuid hilisem analüüs on paraku selgitanud, et see pole õige alus. 

Õhtuleht küsis kommentaari uurimislaeva Mare kaptenilt ja meremuuseumi teadurilt Vello Mässilt.

Samal teemal

"Eesti meremuuseumi uurimislaev Mare on aegade jooksul korduvalt püüdnud leida 1969. aasta 19. juulil koos 12 inimesega uppunud Prangli kalapaadi TRP-1281 vrakki," ütleb Mäss Õhtulehele.

"Kahel korral, 2009. ja 2012. aastal oleme leidnud üht-teist tähelepanu väärivat, kuid mitte otsitavat paati. Ebaõnnestumiste põhjuseks on asjaolu, et läbikuivanud puidust tehtud tekiga paat oli valminud vaid kaks kuud enne hukku.

Huku käigus ümberpöördunud paadi tekialustesse ruumidesse jäi õhupadi, mis säilitas vettimata puidust paadi teatud ujuvusevaru ega lasknud sellel kivina põhja vajuda. Vaid kergelt põhjale toetuva paadi kannavad tugevad veealused põhjahoovused kilomeetrite kaugusele, ka madalatesse vetesse, kust seda keegi otsida ei oska.

Majanduslikel kaalutlustel loobus meremuuseum vanaks jäänud uurimislaeva edaspidisest majandamisest ning 40 aastat kestnud vrakiotsingust. Võib karta, et seda taksopargi orkestrantide ja nende vasksete puhkpillidega põhjaläinud paati ei näe me enam kunagi," kurdab merearheoloog.

Eesti meremuuseumi raudvara - uurimislaev Mare. Foto: MATI HIIS

Õhtuleht toob siinkohal ära ka kuus aastat tagasi ilmunud artikli, mis on pühendatud sellele kurvale aastapäevale.

Kalapaadi juht: "Üks naine kerkis paadi alt. Oleks tahtnud päästa, aga ei saanud"

Selgus, et 2011. aasta juuli algul avalikuks saanud mereleid ei olegi taksopargi rahvast Prangli peole viinud ja traagiliselt uppunud uus kalapaat.

"Tuukrifirma mehed käisid asja uurimas. Nad ei saanud kahjuks robotipilti, aga said oma sonariga täpsustada natuke selle vraki mõõtmeid. Nende sonar on põlvkond ees meremuuseumi omast ja annab võimaluse mõõtmeid määrata sentimeetri täpsusega," selgitab meremuuseumi allveearheoloog Vello Mäss.

Paraku pole tal erilist lootust teada saada, mis alusega tegu võiks olla. "Kuna on teada, et tegu pole Prangli paadiga, siis pole otsest põhjust ka tööd edasi teha, sest tuukrite robot on väga kallis ja mitte keegi ei kindlusta seda," ütleb Mäss.

Küll aga panustatakse nüüd varasemast enamgi kolhoosidevahelise laevatehase toodetud väiketraali – teisisõnu taksopargi rahvast vedanud Prangli paadi leidmisele. "Džinn on pudelist välja lastud ja nüüd tuleb see sinna kuidagi tagasi toppida," ütleb Mäss.

Uppunud kalatraali loo toimikuga eile tutvunud allveearheoloog kinnitab, et sai mitme senikuuldud loo taustal mõnevõrra objektiivsemat infot. "Mul on selgem pilt sündmuste kujunemisest. Seni oli kõik kuulujuttude tasemel, inimesed unustavad üht-teist ja panevad midagi omast peast juurde. Muidugi on mälestustes palju ka õigesti öeldud."

Mässi sõnul on kõige rohkem lahknevusi ilma kirjeldamises.

UUS PAAT: Uppunud paat oli merel olnud napilt paar kuud, see oli ilmselt põhjus, miks alus, ka põhi ülespidi, hästi ujus. Kõrval paistab üks paatidest, millele merehädalisi tõmmati. Foto: Erakogu

250 kilo suitsulesta ootas

"Tulime hommikul 9-10 paiku Rohuneeme, vaatasime, et käime veel linnas. Tagasi Pranglile sõitu plaanisime kella neljaks. Hommikul oli tugev loodetuul ja laine päris suur, aga see oli teada, et tuul jääb õhtuks ära. Õhtul tagasi minnes tõesti tuult eriti polnudki, aga laine oli ikka alles veel," räägib ühte kolmest Pranglilt taksopargi rahvale järele tulnud paati roolinud mees, toona 21aastane Urmas Mererand.

Toonasest kaluriametist 15 aastaks Kirovi kalurikolhoosi Prangli osakonna juhatajaks tõusnud Urmas on jõudnud pensioniikka, kuid töötab endiselt. Miiduranna sadama dispetšitoa akendest paistab peale üksikute väiksemate laevade kai ääres Pirita rand ja maaliline Tallinna siluett.

19. juuli 1969. aastal on mehele mällu sööbinud, kuid ta suudab jutustada aastakümnete tagust lugu liigseid emotsioone lisamata. Ta meenutab tol päeval saatuslikuks osutunud sõnu, mis ütles enne hommikust veele minekut grupivanem: "Inimese last on üks kõige rumalam last. Lamba seod veel kinni reelingu külge, aga inimest ei seo."

Kui Urmas ja ülejäänud viis paadimeest Tallinnas oma asjad aetud said, mindi tagasi Rohuneeme sadamasse, kus kokkulepitud ajal, kell neli õhtul, ka enamik taksopargi rahvast ootamas oli. Rahva paatidesse paigutamine ja pääsulubade ning passikontroll võtsid toona kõvasti aega – Prangli oli piiritsoonis.

Arhiivitoimikus kirjutati, et sõit algas kell 18.30.

Kalapaadid Prangli sadamas. Foto: Vello Mäss

Trummitüdrukuid oli kerge tõsta

Urmase sõnul polnud sajapealisest reisiseltskonnast keegi silmanähtavalt eelsoojendust võtnud, kuid laul lasti laeva peal lahti. "Lihtsalt oli hea tuju, võib-olla mõni tõesti oli väikese lonksu ka teinud."

Vaeva külaliste vastuvõtuks oli näinud aga saarerahvas: "Oli teada, et tuleb suur pidu – orkester ja trummarid lausa. Suitsutasime 250 kilo lesta," meenutab Urmas.

Kalapaadil, mis toona tema ja kompanjonide töövahend, kuid tol päeval inimeste veoks kasutada oli, asjatas kolm meest, merel käis korraga kaks, kolmandal oli vaba päev. "12-13 meetrit oli paat pikk, laiust neli meetrit, hiljem hakati tegema natuke laiemaid," teab Urmas.

Õnnetusse sattus paatidest uusim, millel ka ühena esimestest tekk peale ehitatud oli. Toimiku järgi oli paat merre lastud sama aasta mais.

"Kõigutas, rahvale tegi see head meelt. Ümberminemist ei osanud keegi karta. Meil oli lahtine paat ja suurem jagu rahvast oli all, käisin kaks korda keelamas – tahtsid ronida üles kajuti lae peale," meenutab Urmas.

Tagasi saarele otsustati minna Leppneeme ja Prangli vahelt – loodetuulega kõigutab niimoodi vähem.

Sõidetud oli alla poole teest. Hiljem ümber läinud paat oli kõige ees, Urmas roolis kolmandat alust. Vahet hoiti paarsada meetrit. "Seda nägin ilusti, kui esimene laev lainest korra hakkas jooksma, läks-läks muudkui ühele küljele ja läkski ümber. Olime seal kohe juures ka. Inimesi oli meres ja osa ronisid paadi põhja peale. Hiljem tõmbasin neid oma paati. Kas neid just päris kümme oli, aga kaheksa-üheksa kindlasti," jutustab Urmas.

Üks mees oli saanud endale kalakasti kõhu alla ja ütles: Minul ei ole häda midagi, minge korjake teisi.

"Läksime ümberläinud paadi juurde. See oli üsna kõrgelt veest väljas, lähenesime vööriosast. Mul oli üks jalg oma paadis, hoidsin reelingust kinni, teise jala toetasin teisele paadile. Trummitüdrukuid oli kerge tõsta. Ühel olid riided kuhugi taha kinni jäänud ja seljast rebenenud, ta häbenes. Ütlesin vaid, et anna kähku käsi. Tulid ilusti."

Kõigiga nii lihtsalt ei läinud. "Oli ka üks paksem mees, kes oli hästi hirmu täis – tõmbasime kahekesi, üks taksopargi mees aitas. Tõmbasime – no ei taha tulla. Sel momendil nägin, et üks naine kerkis paadi alt, aga päris pinnale ei tulnud, pruunid juuksed paistsid. Oleks tahtnud hüpata, aga ei saanud."

Urmas kuulis otse oma jala all laevakerest koputusi. "Hiljem tehti laevajoonised, et teada saada, kes kuskil tekil istus. Kas keegi võis ka trümmis sees olla või mitte. Tuli välja, et ühte meest ei olnud kellegi kõrval."

Urmas arvab, et osa 12 hukkunust võisid paadi reelingute vahele kinni jääda. Leiti vaid kolm uppunut. Üks neist tõmmati teise paati, ülejäänud kaks aga tema omasse. Elustamisvõtetest polnud enam abi.

Märjad ja kohkunud inimesed otsustati viia Leppneeme sadamasse, kuid enne seda jõudsid appi veel teisedki laevad, esimesena Urmase mäletamist mööda mingi tuletõrjelaev ja seejärel piirivalvekaater. "Nad ei päästnud seal midagi, olime seks ajaks töö ära teinud."

Piirivalve pukseerimine: "See oli sulaselge lollus!"

Kummuliläinud laeva hoidis selles olnud õhk ilusti vee peal. "Enne kui läksime, kutsusin piirivalvekaatri enda juurde ja ütlesin, et olgu ettevaatlikud, seal on inimene sees ja koputab."

Ka arhiivitoimikutest selgub, et uus ja vettimata puitpaat seisis väga hästi vee peal, mis sest, et põhi üleval. Urmase sõnul plaanisid nad teise paadiga koos tagasi minna ning kolmanda kahe vahel rahulikult madalamasse vette pukseerida. "Oli reaalne lootus, et see ei vaju põhja," ütleb Urmas.

Paraku oli Leppneemest naastes pilt kardinaalselt erinev: "Tulime tagasi, vaatasin, et mis jama see on, õhku enam polegi, vaevalt paadi ots paistis." Piirivalvekaater kutsus nüüd Urmase paadi enda juurde. Kapten ütles: "Me vedasime täie käiguga paati taga ja mitte ühtegi inimest sealt pinnale ei kerkinud. Esimese asjana vaatasin paguneid, et mis aukraadis see mees on, et sellist juttu ajab."

Nad olid paati lohistanud nii, et trümmiluuk tuli lahti ja õhk kerest välja.

"Siis nad olid otsapidi koos teise laevaga ja ma ise nägin, et hakkasid otsi sellele tuletõrjelaevale üle andma – viskasid otsa merre ja oligi kogu lugu. See oli sulaselge lollus," leiab Urmas tagantjärele.

Mässi sõnul oli toimikus kirjas, et piirivalve püüdis kaks korda paati pukseerida, mõlemal korral läks pukserots pooleks. "See oli liig mis liig, piirivalve püüdis teha vägisi seda, mida poleks tohtinud teha," leiab ka tema ja nõustub, et Urmasel oleks ilmselt koos teise paadiga aluse päästmiseks rohkem lootust olnud.

Lootus kadunud, suunduti tagasi Pranglile. Muide Heino, kes uppiläinud paati juhtis, jäi ellu ja naasis koos nendega. "Ta sai müksu vastu pead, kui ümber läks, teine paat korjas tema paarilise peale. Viimane küsis kohe, kus Heints on, hüppas vette ning tõi ta ära."

Heino suri tänavu kevadel.

Ole sa elupäästja või mitte, karistada said ikka

Kodusaarel hakkas juhtunu meestele pärale jõudma. Teisedki aimasid juba halba. "Üks mees oli Pranglilt kodust kiikriga näinud, et kolme paadi asemel paistis kaks." Võis arvata, et mingit pidu ei tule. Iga mees läks oma koju. Kuuldes sõnu psühholoog ja kriisiabi, Urmas vaid muigab.

Mehed said noomituse. "See oli kolhoosi paat. Keegi pidi ju süüdi olema, egas muidu ei saanud. Kolhoos ajas oma erakorralise juhatuse kokku ja kutsus meid kõiki sinna. Oli tunda, et olgu sa elupäästja või mis tahes, ühe puuga saime kõik." Urmas siiski veidi vähem, sest keegi oli komisjonile maininud, et ta aktiivselt rahvast kajutilt minema ajas – piirduti märkusega. Noomitus jättis ta aga ilma soodustustest, nagu näiteks tasuta õmblemised ja preemiad.

Mässi sõnul paistis protokollidest ja seletustest läbi, et paadimehed tegid kõik, et laevade kaalujaotus oleks võimalikult hea ja ajasid inimesi madalamale. Samuti ei heitnud reisijaist keegi oma ütlustes midagi neile ette, pigem tunnustasid.

"Osakonnajuhataja, kes oli Pärnus suvitamas, lasti lahti. See mees vist ka, kes kolhoosi laevastiku väiketraalide eest vastutas. Kolhoos jäi üleliidulisest lipust ja kõvast preemiast ilma. Esimees oli veel tükk aega traalimeeste peale pahane – tedagi taheti vist lahti lasta," jätkab Urmas.

Toimikust selgus, et reaalselt pidi õnnetuse eest vabadusega maksma Heino, kellele määrati üle aasta vangistust. Veidi kergemalt pääses laevastiku kapten.

Heino jätkas hiljem kaluritööd.

Ülemäära detailselt Urmase mäletamist mööda toonastes lehtedes õnnetusest ei räägitud, kuid mainiti ära. Vaikima neid keegi ei sundinud. Paadi konstruktsiooniviga aga parandati, see ehitati laiemaks ja põhja lisati ballasti. Neid kasutati hiljem veel aastaid kõigis siinsetes kalurikolhoosides. Urmas usub, et kala tõstmisel oleks püstivusviga ilmsiks tulnud, kuid tema teada polnud uppunud paadiga veel kala tõstetud.

Urmasele meenub, et Prangli paadi ümbermineku kohas oli sügavust 80 meetrit.

"Me ei pea seda prioriteediks, aga otsime paati jõudumööda," lubab Mäss.

Ülesanne võib olla keeruline, sest piirkonnas on tugevad hoovused ja vettimata paat ei vajunud ilmselt kiiresti põhja.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee