1
foto

"Ahvide planeedi" saaga tuleb kinodesse alates homsest. Sten Kohlmann käis vaatamas, kas ikka maksab sellele filmile enda elust 2,5 tundi kulutada.

Managem enda silme ette järgnev – su elukaaslane teeb sulle esimest korda lõunasöögiks lasanjet ning see on päris kuradima hea. Ning siis ta teeb järgmisel päeval uue lasanje, sest sa sõid eelmisel õhtul kõik ära. No pole hullu, eks seegi oli päris maitsev suutäis. Ka kolmandal päeval valmistab ta sama eine ja sa mõtled: "Okei, see pole ehk enam nii hea, kui see eelmine, aga kuna mulle lasanje ikkagi maitseb, eks ma pistan selle siis pintslisse."

Pärast einet on kõht täis, hea olla, aga samas neljandat päeva järjest enam ei viitsiks, sest ega’s sa mingi Garfield ole. "Kallis, ega sa homme kavatse lasanjet teha"” küsid sa ettevaatlikult, samal ajal köögi poole piiludes. Su elukaaslane ei vasta sulle, aga silmanurgast sa näed, kuidas avatud kapiuksest vaatavad sulle vastu kõik need toiduained, mida sa oled kolme lõuna ajal juba suust sisse toppinud. Umbes sama lugu on minul "Ahvide planeedi" filmiseeriaga.

Ma ei ole kunagi originaalseeriaga otseselt kokku puutunud, tean ainult seda esimese osa kuulsat lõpustseeni, kus Charlton Heston rusikaga vastu liivaranda taob. Esimene reaalne kokkupuude oli selle Tim Burtoni pläustiga, aga kuna see on nii allapoole arvesust kui veel vähegi olla saab (Marky Mark Wahlberg pani seal filmis ühe ahviga tatti), võib 2011. aastal linastunud filmi “Rise of the Planet of the Apes” pidada minu esimeseks “päris” kokkupuuteks antud frantsiisiga. “Rise” oli üllatavalt hea ja südamlik film ning üleüldse on suutnud too uus “Ahvide planeedi” triloogia suutnud mind ja paljusid teisi panna kaasa elama ahvide käekäigule ning, sellega tulenevalt, inimkonna langusele. Äkki on tegu mingi eestlasliku omadusega, sest kui sa juba niigi arvad, et iga kui viimne su naabritest on kõrgema klassi debiilik, siis pole just raske tervele inimrassile mölaka staatust omistada.

“Dawn of the Planet of the Apes” (kannata, ma kohe lõpetan selle ajalootunni ära ning lisaks, miks need pealkirjad peavad nii tobedalt pikad olema) omas ühe tüüpilise kohustusliku “eelmine-film-teenis-nii-palju-raha-et-me-pidime-veel-ühe-tegema” järje häid ja halbu külgi. See ei kandnud enam klassikalise sünniloo rasket taaka, küll oli temaga kaasas lohisev jalakett, mis nõudis, et kõik peab olema suurem, plahvatuslikum, grandioossem, emotsionaalsem. Üldjoontes sai “Dawn” etteantud ülesannetega siiski adekvaatselt hakkama ning lõpptulemiks oli film, peale mida sai öelda: “Kuule, see oli ju päris hea.”

Nüüd jõuame me aga selle püandini, sest triloogia viimane episood, “War for the Planet of the Apes” (mõtle, kui palju trükimusta nende nimede peale kulutama peab) on siin, et kolme filmi keskmes keerelnud šimpans Caesari saagale punkt panna. Kolmanda osa tegevus leiab aset kümmekond aastat pärast teise episoodi sündmusi ning ahvid ja inimesed ei saa kohe üldse hästi läbi. Võiks lausa öelda, et “Dawnis” alguse saanud lahkhelid on mõnevõrra eskaleerunud, sest film hakkab stseeniga, kus kari sõdureid relvistatud ahvide poole sulatina saadavad ja vastupidi. Senimaani ei saa ma aru, kuskohast ahvid enda vägedesse lisajõude saavad, sest nii mõnelgi korral filmi jooksul tekib neid lihtsalt tühjast õhust juurde nagu Jürgen Veber teeks ületunde.

Kiirelt jõuab situatsioon sinnamaale, kus lihtsõduritele korraldusi jagav kolonel tuleb isiklikult öö varjus Caesariga asju selgeks rääkima ning kui ma ütlen asju selgeks rääkima, siis ma mõtlen tegelikult korralikku planeerimist nõudnud salamõrva elluviimist. Kuna filmil oli tolleks hetkeks veel umbes 2 tunni jagu aega, mida täita, võib eeldada, et filmitegijad pistsid enda käed sellesse suurde, ent üpris räsitud väljanägemisega klišeedest kubisevasse kotti ja rabasid sealt kaasa vanima triki, mis raamatukaante vahele kirja on pandud - kättemaks. Stsenaarium on üldiselt soliidne, omades minimaalselt õhutusauke ning, kui nüüd käsi südamele panna ja kõige püha nimel vanduda, siis suutis film mind kohati isegi üllatada, kuigi eelkõige oli tegemist pisemate kulmukergitajatega “Huh, ma arvasin, et see tegelane saab surma, aga ei saanudki” stiilis. Mõnda elementi võis aga siiski märgata kaugemalt, kui lameda maa uskuja Tallinna teletorni Soomes. Kõik ei saagi olla võitjad.

Täiuslikkusest on asi muidugi kaugel, selliseid pisemaid vigu ja ärritavaid momente võib lausa mitme erineva käe sõrmedel üles lugeda. Suurimaks pettumuseks kujunes aga Woody Harrelsoni tegelaskuju, kellest ma ootasin pisut rohkemat. Praegusel kujul jäi ta pisut kahvatuks ja vaoshoituks ning võll jäi üle keeramata, kuigi kõik eeldused selleks olid seal. Tsipavõitu pikale kiskus ka, aga samas ei tekkinud kordagi seda “Oh jumal, millal see kord läbi saab?!?” ahastust, mis näiteks Transformerite puhul (mis oli sama pikk film, kusjuures) juba pärast esimest pooltundi tekitas tahtmise endale üks auk kaevata ja sellele omaenese käega muld peale tõmmata.

Mida ma tahan selle kõigega öelda, on see, et film oli pigem hea. Aga nagu kõikide heade asjade puhul, teenib ka see linateos tõenäoliselt piisavalt raha, et õigustada veel ühe tegemist (olgugi, et “War” tõmbab kõigele korraliku joone alla). Tõenäoliselt teevad nad seda head asja senikaua, kuni see ei ole enam hea ja siis leitakse järgmine lüpsilehm.

Tähendab, homme saad ka lasanjet lõunaks.

Jaga artiklit

2 kommentaari

  /   09:26, 14. juuli 2017
Jube, kui filmikriitikuks kipuvad inimesed, kes ei oska isegi sõna PUÄNT kirjutada.
Või teatab, et tema pole originaalfilmi näinudki ja hakkab siis järgedest jahuma.
T
tõlge  /   17:20, 13. juuli 2017
Mina tõlgiks filmi pealkirja nii SÕDA AHVIDE PLANEEDILE

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis