2
fotot

Ma poleks osanud iial ette näha, et meie restot tahab lihtsalt uudistada nii palju inimesi. Muidugi, kui autotäis rahvast juba su õue peal on ja neile vastu mindud ja juttu tehtud, istub enamik siiski ka korraks maha ja võtab kooki-kohvi. Arvestatav hulk on aga neidki autosid, mis sõidavad parklasse, seal kohe otsa ringi keeravad ja kaovad. Alguses ma ei saanud aru, mis asja need inimesed ajavad. Kaugelt on ju näha, et meie õue peal elu keeb, aga nemad? Nüüd ma tean – nad tahtsid lihtsalt «ära näha». Selle saladuse seletasid meile lahti ühe mandri maakooli õpetajad, kes bussiga just siis meie teeotsast sisse hakkasid keerama, kui Siim oli tulnud jalgrattaga sulgemise silti välja panema. «Te olete siin ju uus vaatamisväärsus!» teatasid prouad. Nad said Siimuga nii hea jutu peale, et lõpuks valgus kogu bussitäis meie hoovi, asus kohvitama ja võlus peremehelt ka paar pillilugu välja ... Nii ongi meie menüüs nüüd klientide soovil uus toode: «ekskursioon». Esimesed 50pealised broneeringudki tehtud.

Hõrgutiseks prügikala

Mida me aga tegelikult siin kaunis Nasva rannas peale sulni rahu ja lõputu silma­ilu pakume? Murdsime selle üle pead mitu kuud. Kõige tähtsam märksõna oli algusest peale «hiiumaiselt kohalik», väikeste mööndustega ka «saarte köök». Katsetasime Hiiu toite omas võtmes. Meenutasin, mis mulle lapsepõlvest saadik Hiiumaaga seostus. Suitsukala. Praetud lest. Põldmarjad ja metsmaasikad. Hästi tume rukkileib. Kohalike kalameestega suheldes sai selgeks, et ilma äkiseta – kiirsoolatud, pea otse merest võetud kalata küll üks hiiumaine resto oma nime välja ei teeni. Nii sündis mee ja siguriga tumedaks timmitud koduleiva retsept. Äkiseks proovisime läbi mitmeid kalu. Loomulikult ei saa miski siia vastu, aga kuna seda suvel napib, läksid käiku ka need, mida saarerahvas ise pea kunagi toiduks ei tarvita: säinas ja koger. Viimane lendab siiamaani suure kaarega hiidlase kalapaadist vette tagasi. Liiga palju vaeva puhastamisega ja luid paksult täis. Laim ja palsamiäädikas teevad aga kogrega imet. Sellest saab äkine, mille on heaks hinnanud viimane kui üks meid külastanud ja seda proovinud hiidlane. Tasapisi oleme äkise maitse eksootilisemaks timminud, ütles ju üks lõuapoolik naabrimeeski: «Ma oskan ise ka nii teha, nagu vaarisad tegid, sa tee midagi huvitavamat!» Milleks siis restorani tulla – ikka uute maitsete järele. Üsna sama teed pidi tekkis meie menüüsse ka õunapuuplangul kamado ahjus grillitud lõhe. Ikka hiidlaste soovil. Kes on eluaeg tuulehaugi ja lesta söönud, ei see väljas süües iialgi sama telli! Elav tuli ja kohalik energia on aga Norra lõhest nii maitsva toidu välja timminud, et seda on tuldud juba Lõuna-Eestistki mekkima.

Mis troonivad aga meie köögi poenimekirja tipus? Peale selle, et kõike, mida saab, ise korjame või taludest kokku nopime. Ma ei usu ka ise oma silmi, kui kohaliku Konsumi arveid vaatan: Evelin ostab poest lausa metsikus koguses seda, mida on terve teadliku elu pigem vältinud ja tervisliku toidulaua põhiosaks ei pea: suhkrut, jahu, võid ja piima. Koort ka. Nali naljaks, aga meie õue peal süüakse iga päev ära sületäis vahvleid ja hunnik kooke ning juuakse kohvijookidega koos viis kuni kümme liitrit piima. Vot sulle! Mulle on alati meeldinud kooke teha ja külalisi armastan ma ka väga. Ikka olen soovinud teistele meisterdada. Seda ma nüüd siis igal öösel teengi, kui maja uksed kinni. Just hetk tagasi, südaöö paiku, läks ahju kaks sünnipäevalistele ja pulma-aastapäevapidajatele homseks mõeldud juustukooki. Kes ütles, et elu peab kerge olema? Äge peab olema! Ent siiski – olgem oma soovidega pigem mõõdukad.

Jaga artiklit

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis