Kommentaar

Tiina Kangro | Eesti sotsiaalsüsteemi ilmselt kohtu abita remontida ei saa (28)

Tiina Kangro, riigikogu IRLi fraktsiooni liige, parteitu, 11. juuli 2017, 18:10
Eilses Õhtulehes rääkisid tartlased Valdeko ja Tiina Palk loo sellest, mis ootab sügava puudega lapse vanemaid ees, kui nad on järeltulija, sageli enda füüsilise ja vaimse läbikulumise hinnaga, täisealiseks kasvatanud.

Taneli pere probleeme tean juba aastaid. Mäletan, kui käisin 2012. aasta detsembris kunagi brittide maratontelesaate eeskujul ETVs käima pandud „Jõulutunneli“ otsestuudios, millega koguti annetusi Maarja Päikeseküla toetuseks. Intervjuus, mille taustaks olid kaadrid teismelist poega liftita maja treppidest seljas alla tassivast Valdekost, põhjendasin, miks ükski koolieast välja kasvav puudega noor, olgu kui iseseisvusetu tahes, ei tohiks kukkuda tagasi koduseinte vahele. Ütlesin, et peale konkreetsete perede tragöödia oleks see ka suur riiklik raiskamine.

Samal teemal

Kui tavalised lapsed hakkavad kooliea lõppedes kodust välja lendama, olles olnud üsnagi iseseisvad juba aastaid varem, tabab puuetega laste vanemaid lapse täisealiseks saades riiklik täistabamus allapoole vööd: vastupidiselt konstitutsioonist, rahvusvahelistest konventsioonidest ja muust seadusandlusest välja loetud ootusele, et puuetega inimestele saab osaks riigi hool, tuleb sellise lapse perel nüüd järeltulija hooldamine täismahus oma õlgadele võtta.

Invaliidistunud lähedased

Kui seni viibis laps vähemalt koolipäeva ajal spetsialistide hoole all, millele enamikus puuetega laste koolides lisandub pikapäevarühm ja koolivaheaja lastehoid, samuti pakub riik euroraha toel kuni 18aastaste puuetega laste peredele lapsehoiuteenust ja muid toetavaid teenuseid, siis kõik see lõpeb hetkega, kui lapsele kirjutatakse välja toimetuleku- või hoolduskooli lõputunnistus.

Kui haridussüsteem on Eesti vabariigis mõeldud kõikidele, siis sotsiaalsüsteem on meil ka 25 aastat pärast iseseisva riigi väljakuulutamist sama auklik, kui Kört-Pärtli särk. Riik isegi ei häbene, et pakub elukestvatele vaimu- ja liitpuuetega lastele erihoolekannet küll Euroopa rahaga püstitatavates järjest uhkemates hoonetes, kuid üksnes marginaalses mahus abivajajatele, eelisjärjekorras lastekodudest pärit noortele. 

Vaid vähestes kohtades Eestis tegutsevad päevakeskused, kuhu vanemad saavad oma suureks saanud lapse hommikul viia ja õhtupoolikul koju tagasi tuua, et töölkäimist jätkata. Siin-seal on lapsevanemad üritanud projektiraha või annetuste abiga mõne sellise päevahoiu käima lükata, kuid need pole vahendite puudusel tihti kuigi tõhusad.

Arenenud riikides on tavaks, et ka suure hooldusvajadusega noored hakkavad täisealiseks saades elama nii-öelda iseseisvalt – hoolduspersonali ja juhendajatega grupikodudes. Eestis on selliseid Maarja küla või Haraka kodu sarnaseid paiku paraku mõni üksik.

Tartu, kus ka Palkide pere elab, oli Eesti taasiseseisvumise järel üks esimesi edumeelseid kohti Eestis, kus puuetega laste vanemate algatusel ja linna kaasabil asutati uuendusmeelne Maarja kool. Peagi käärisid lapsevanemad taas käised üles ja rajasid sponsorite abiga Maarja küla. See oli mõeldud elavaks mudeliks, mille järgi riik saaks vaimsete puuetega inimeste hoolekande ümber korraldada.

Maarja küla sai mõne aastaga noori täis, aga riik ei liigutanud lillegi. Kümmekond aastat tagasi hakkasid Maarja koolis õppivate tollaste varateismeliste vanemad plaanima Maarja Päikesekodu ehitamist. Nende seas lõi kaasa ka Taneli isa. Paraku on Päikesekodu kohal ikka veel vaid ette valmistatud ehitusplats.

Miks siis ei võiks pered oma invaliide ise hooldada? Esiteks nulliks see kiiresti kogu suhteliselt suure kulu, mis on pandud mängu nende laste õpetamiseks ja rehabiliteerimiseks koolipõlves. Teiseks kaotab riik iga kodunurka heidetud puudega noore kõrval tema vanematena vähemalt ühe maksumaksja.

Kolmandaks on Eestis kujunenud juba muster, et kooliaastail oma tasemele vastavat aktiivset igapäevaelu elanud puudega noor kaotab koduseinte vahele jäädes küllaltki ruttu vaimse tervise. Nii tuleb seniste hädade kõrval mängu ülikallis ravi psühhiaatriahaiglas. Kõikjal üle Eesti leiab peresid, kus tasakaalu kaotanud puudega lapse kõrval on aastatega invaliidistunud lähedasedki. Edasi lisandub vajadus toimetulekutoetuse ja muu erakorralise abi järele. See on riigieelarvet õgiv lumepall, mis aina kasvab, sest riik on selle ise veerema lükanud.

Igal kevadel lõpetab Eestis koolitee paarsada Tanelit. Eilse loo juures kommenteeris sotsiaalministeerium, et ainus, mida riik neile pakub, on asuda erihooldekodu järjekorda. See võib aga kesta aastaid. Ja kui siis lapsevanem pole nõus äkitselt saabuva ametniku telefonikõne peale andma oma abitut last ükskõik millise teenusekvaliteediga ja mis iganes Eesti otsas olevasse asutusse, võib ta jäädagi teenust ootama.

Hoolekande raketiteadus

Tõsi, sotsiaalhoolekande seaduses on eelmise aasta algusest kirjas ka käputäis sotsiaalteenuseid, mida omavalitsused peavad puuetega isikutele pakkuma. Paragrahvides valitseb aga nii riigi kui ka kohalikele omavalitsustele turvaline segadus, mis võimaldab mõlemal avaliku võimu kandjal inimeste abistamisest kõrvale hiilida. Seda ka vaatamata õiguskantsleri perioodilistele näpuviibutustele, et kõiki abivajajaid tuleb hinnata ja piisavalt abistada.

Tegelikkus on aga, et auklik tekk ei kata ega saagi katta külmetajaid. Kahjuks tuleb mul pool aastat riigikogus kestnud töö põhjal kinnitada, et Eesti poliitmaastikul pole piisavaid jõudusid, kes mõistaksid ja oleksid huvitatud ette võtma Eesti hoolekande süsteemse reformimise – see ülesanne jääb enamikule rahva poliitikasse valituile, aga ka selle eest vastutavatele ametnikele, mõistetamatuks raketiteaduseks.

Poliitikuil on huvi teemaga tegelda valimiste kontekstis. Siis ollakse valmis panema tekile uusi paiku, vahel priiskavast luksusmaterjalistki, nagu juhtus töövõimereformiga, kus kuluvat raha ei loeta, samuti tegelikku tulemust.

Eestis ei muutu midagi enne, kui sarnaselt koolisüsteemiga tekib näidustatud abivajajal selgelt tajutav õigus sotsiaalabile. Igale raske, sügava või liitpuudega koolilõpetajale peab olema tagatud, vastavalt pere eelistustele, koht tegevuskeskuses, päevahoid, nädalahoid või võimalus iseseisvaks eluks tugiteenustega majutuskeskuses.

Lipukirja järgi liberaalse maailmavaatega Reformierakonna nüüd juba aastaid propageeritud usk, et riik teab paremini, mida ja kui palju inimesed vajavad, on viinud meid seisu, kus suur hulk rahvast on ühiskonnast välja arvatud. Kahjuks on see toimunud teiste võimuparteid vaikival heakskiidul, mida jätkab mõtlematult ka nüüdne „vasakvalitsus“.

Ega sellises olukorras jäägi omakseid hooldavatele peredele muud üle soovitada, kui veel kord jõuvarud kokku võtta ja vajalike teenuste saamise nimel halduskohtusse pöörduda. Kohtulahendid oleksid kindlasti abiks, et Eestis sotsiaalsüsteemgi jalad alla saaks.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee