Eesti poliitelu meenutab viimasel ajal lihtsakoelist vodevilli, janti, mida ongi hapukurgihooajal tore vaadata. Poliitetendust mängitakse korraga kahel laval – väikesel ehk Tallinnas ja suurel ehk Toompeal, ehkki etenduse peaosatäitjad on samad ja peavad pidevalt kostüüme (maske) vahetama. Ja nagu modernse teatritüki jaoks kohane, kaovad vahepeal piirid lava ja vaatajate vahelt. Kes kõige rohkem pulli teeb, sellel kõige paremini läheb. Selleks tuleb ära kasutada kõik võimalused – alates „püha pajupuu“ kaitsmisest ja lõpetades saatanlikult tossava üleeelmise sajandi leiutise Rail Balticu vastu jätkuva protesteerimisega. Kõik, mis suudab köita valija tähelepanu, on hea.

Õiglust, austust, lõppu ülekohtule!

Nagu meedia tähelepanu värske monitooring (milline uuringuteformaat ikkagi!) näitab, hõivab mainimiste arvuga esikoha kõige suuremat tsirkust tegev Keskerakond. No mõelge ise imetabase faabula üle, venelaste häältega esmalt Tallinnas ja seejärel kogu riigis võimule saanud erakond on nüüd koalitsiooni juhtiv peaministripartei. Eesti on parajasti Euroopa Liidu eesistuja, mistõttu pole võimalik alahinnata selle positsiooniga kaasnevat riigisisest ja rahvusvahelist tähelepanu. Nii hakkas roll peaminister Jürile sedavõrd meeldima, et on valmis tegema ükskõik mida.

Kuid tal ei ole kerge oma risti kanda. Peaministripartei peaprobleem on, et venelased, kes on olnud Keskerakonna traditsioonilised õnnetoojad, otsustasid senise formaadi vastu mässama hakata. Vahepeal tuli peaministril mässajate maharahustamiseks isegi kombata võimalusi laiendada koalitsiooni Vabaerakonnaga. See aga ajas „kolmel õel“ Yana Toomil, Olga Ivanoval ja Oudekki Loonel närvi mustaks. Viimaseks võitluseks kutsuti kõiki barrikaadidele, no pasarán!

Edgar Savisaare väljatöötatud erakondliku traditsiooni järgi on valimistel ikka toetutud venelaste häältele, kuid hüvede kraani ümber on askeldanud peamiselt mittevenelased. Ja see „ülekohus“ jätkub siiani, kuigi kraani läbimõõt ja sealt tulevate hüvede hulk peaksid olema varasemast oluliselt suuremad. Keskpartei uued juhid proovisid asja parandada. Paraku niipea kui anda mõni ministriportfell venelasele, juhtub mingi jama ja jälle tuleb asemele eestlane ja esindatuse ebavõrdsus ei vähene. Tuleb teha lõpp ülekohtule!

Lisaks on Keskpartei oma ümbersünni käigus hakanud üha häbelikumalt suhtuma teemadesse nagu kodakondsuse nullvariant, vastastikku kasulike suhete sisseseadmine Venemaaga ja omandireformiga korda saadetud järgmise „ülekohtu“ heastamine. Milleks üldse võim, kui ei saa ellu viia valijate eesmärke ja unelmaid. Nõuame õiglast suhtumist!

Samal ajal toimub asutava isa ja juhi üle kohtufarss, kus Keskerakonna uus juhtkond on jätnud ta halastamatute prokuröride ja teiste „justiitsvägivallatsejate“ meelevalda. Selle asemel et mõelda tema igavikustamisele ja paigutamisele väärikale kohale Keskerakonna panteonis. Juht on ju ometigi varem öelnud, et tema valijate jaoks korruptsiooni kui probleemi ei eksisteeri, mistõttu on kogu juhtum kunstlikult tekitatud. Nõuame austust!

Kannatavad mässajatelt andeks palujad

Kolm eespool nimetatud probleemi on tegelikult praeguse riigikorra ajal lahendamatud ja ilmselt on ka Keskerakonna juhtkond koos koalitsioonipartneritega sellest aru saanud. Seetõttu jääb neil üle ainult laveerida ja pilduda tühjalt kõmisevaid fraase, milles on endiselt tähtis koht kahekeelsel meedial. Venekeelne valija puistatakse üle lõppematu süüdistusterahega valitsuse aadressil, ehkki valitsust juhib seesama erakond, kes venelaste hääli põhiliselt haldab. Ja nn linnameedia tulistab oma propagandakahuritega samas suunas.

Nagu aga meist idapool on kombeks, ei tohi olla nõrk, sest nõrku pekstakse, mistõttu hakkavad erakonnasisesed mässajad üha enam tundma enda taga olevat jõudu. Nende nõudmised muudkui kasvavad, näiteks jõudis õde Yana lisaks eesti keele kadumisest rääkida ka eesti „poliitilise rahvuse“ tekkest. Kes aru ei saa, millest käib jutt, tuletagu meelde siinmail olnud eelmist poliitilist rahvust ehk kommunismi ehitavat nõukogude rahvast.

Toimuv poliitetendus on vaatamata välisele lihtsakoelisusele liiga professionaalne, et pidada seda ainuüksi kohapealsete lavastajate looduks. Võib-olla toimus vahepeal märkamatult isegi jarlõki omaniku vahetus ja venelaste häälte uus haldaja on palju rääkiva naise asemel hoopis üks väga vähe kõnelev meesterahvas Mihhail – ei tohi olla lobamokk ja alamatele liiga lihtsalt läbihammustatav.

Sellest kes on tegelikult nõrk ja poliitfarsis kannatab, saab aru etenduses osalejate käitumismustrit hinnates. Siia kuuluvad Keskerakonna praeguste juhtide lõpmatud suured tänusõnad ja vabanduste palumised väge täis mässajate käest. Võib olla on peaminister Jüri juba mõnikord voodis enne magama jäämist mõelnud sellelegi, et parem oleks olnud olla hoopis Eesti Olümpiakomitee president.

Erinevalt teistest suvelavastustest on meie poliitteater tõsine teema, mistõttu kõige kurvem külg asja juures on, et koos valitsuskoalitsiooni nõrkusega on nõrk ka meie riik. Ja nõrku teatavasti…