Sõnavabadus on ainult näiline. Tegelikult on meil lisaks ametlikele modraatoritele veel hulgem isehakanud tsensoreid. Kunagi olin ise aktiivne kirjasaatja nii kohalikku kui vahel ka vabariiklikesse meediaväljaannetesse. Kuni meie kontorisse tuli uus ülemus. Ja see vaatas asjale kohe viltu. Tema tees oli, et ametnikud ja teenistujad ei tohi mitte midagi kritiseerida vaid ainult halleluuja laulda ning kiita. Neil ei tohi olla oma isiklikku arvamust. Ja ammugi mitte õigust seda välja öelda. Kuigi pieteeditundest ma meie enda valdkonda muidugi ei käsitlenud ja oma kontori tööd ning ametialast infot välja ei lobisenud. Kuid kas meil on siis mujal vähe asju, mis on kahjuks kiivas? Teemasid jagub lõputult. Hoia ainult silmad lahti. Ja mõte ning võrdle.
Uus ülemus hakkas mind omavahelistes vestlustes nimtama ""meie tuntud riigivaenlaseks" ja pani mulle peale nõude, et ma iga oma artikli mustandi pean viima temale läbi lugemiseks ning kooskõlastamiseks. Ja kui ma seda ei teinud, siis nõudis mult seletuskirja.
Aga minul oli asjadest oma nägemus ning algaski peiumäng. Hakkasin edaspidi kirjutama mitte oma nime vaid pseudonüümide all. Mida tuli tihti vahetada. Sest hoolikamad lugejad kippusid minu stiili ära tundma. Nii mõnigi kolleeg küsis minult vahel pärast mõne artikli ilmumist naljatóonil, et kuule Juss, kas mitte sina ei olegi seal selles lehes too Peeter või Jaan? Sest neilegi tegi see kassi ja hiire mäng nalja. Tuli taas pseudonüümi vahetada. Ja nii korduvalt. Üldiselt jäin ideelise ülemuse silmis mustaks lambaks kui vabamõtleja ja kõigi pühaduste üle irvitaja. Lõpuks oli mõlemal villand ja meie teed läksid lahku. Poolte kokkuleppel. Rongilt maha astuja olin muidugi mina. Ülemus aga jätkas oma karjääriredelit.