Kommentaar

Jaanus Nurmoja | Miks pooldada kodanikupalka? (23)

Jaanus Nurmoja, kodanikuaktivist, 5. juuli 2017, 18:39
Foto: Heiko Kruusi
Vajadus tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga toimet ja võimalikkust Eestis uurida ja katsetada on väljaspool kahtlust. Seda isegi juhul, kui idees kahelda. Suured ja paljusid töötuks jätta ähvardavad muudatused töömaastikul näivad peatse paratamatusena. Kodanikupalga uurimise algatuse jõudmine Toompeale annaks selge signaali, et sellise tulevikuga toimetulekuks otsitakse Eestile sobivaid lahendusi. Selleks on algatusele vaja 1000 toetusallkirja.

Võimalus valida katserühma

Kuid rutakem korraks ajast ette – kujutlegem, et algatus on juba jõudnud riigikogu saali ning vaieldakse selle üle, et kui tingimusteta põhisissetulek peaks Eestis kehtestatama, siis kellele seda maksta tuleks. Kas suudaksite ette kujutada rahvuslast, kes nõustuks väitega, et seda tuleks maksta absoluutselt kõigile seaduslikele elanikele? Või globalisti, kellele meeldiks mõte, et see võiks Eestis olla ainult eestlastele? Vaevalt.

Managem silme ette järgmine skeem. Esiteks, kodanikupalga kehtestamise korral oleks selle saamise eelduseks Eesti vabariigi kodakondsus (muidugi sõltumata emakeelest), kuna vastasel korral võib Eesti osutuda populaarseks sotsiaalabiturismi sihtkohaks. Siis ongi ta sõna otseses mõttes kodanikupalk. Umbes paar-kolmkümmend aastat hiljem võib kaaluda ka saajateringi laiendamist kõigile elanikele. Seda aga ainult juhul, kui Euroopas ja maailmas on piisavalt kodanikupalgaga riike ning Eestis on mittekodanikest püsielanikud valdavalt otsustanud Eesti kodakondsuse kasuks ja selle ka saanud (või on lahkunud parematele jahimaadele).

Teiseks, sel ajal, kui kodanikupalka alles katsetatakse, võib mõni proovirühm koosneda ainult põliselanikest ehk eestlastest. Näiteks võiks põhisissetulekut maksta perekondadele, kes on valmis kaasa lööma nõukogude aja jäänukite leevendamises Eesti demograafilises olukorras ja alustama uut elu mõnes Kirde-Eesti venestunud linnas ja/või saama paljulapseliseks ja eluterve õhkkonnaga elurõõmsaks pereks.

Katseaeg aga ei pea tingimata piirduma paari-kolme aastaga, mis oleks iibekäitumise uurimiseks liialt lühike aeg. Põhiosa proovist peaks aga toimuma kindlal territooriumil (näiteks saartel) ja hõlmama mõistagi kõiki seal elavaid kodanikke. Võib-olla kehtiksid katserühma liikmeks arvamise või väljaarvamise reeglid uutele tulijatele, lahkujatele ja tagasipöördujatele.

Kolmandaks jäävad kodanikupalga kehtestamisel sotsiaaltoetused ja maksumäärad mittekodanikele alles senisel kujul. Sotsiaalabibürokraatia kahaneb aja jooksul niivõrd, kuivõrd kahaneb püsielanikest mittekodanike arv.

Vajame ühiskondlikku lepet

Kas suudaksime kujutleda nii rahvuslast kui ka globalisti nende kolme punktiga nõustumas? Arvan, et jah. Kodanikupalgal peaks olema häid külgi mistahes maailmavaatega inimeste silmis. Konservatiive võluks arvatavasti see, et kaob vajadus pere ja iseenda elushoidmise nimel end läbi põletada, tekib rohkem aega perekonna jaoks ja soodsad tingimused rahvastikutaasteks ilma migrante appi kutsumata. Liberaalidele meeldiks isikuvabaduse aspekt, inimese vabastamine rahakotiahelatest eluliste valikute tegemisel.

Vasakpoolsetele peaks kodanikupalk olema meelepärane sotsiaalse õigluse seisukohalt – mittetöötaja elab tagasihoidlikult, kuid väärikalt, täiskohaga töötaja või ettevõtja aga elab lausa hästi ning tuleviks võib ainuke märkimisväärne ebavõrdsus sissetulekutes valitseda üksnes töötajate-ettevõtjate ja mittetöötajate vahel. Parempoolseid peaks aga rõõmustama see, et turumajandus ei kao kuhugi, vaid saab hoopis uue hingamise ning ettevõtluses hakkavad end proovile panema needki, kes seda varem ei julgenud.

Rääkimata rohelistest, kes on ammu tuntud kui kodanikupalga pooldajad. Kodanikupalk soosib elustiili, mis ei tee küll ratsa rikkaks, kuid on loodussõbralik, soosides toidu kasvatamist endale, ökokogukondade teket jne. Teiseks aga puhastab ühiskonda ja inimsuhteid, eemaldades sealt olulisel määral vaimset saasta ja selle taastootjaid, nagu vaesumishirmu, rahakotipõhiseid sõltuvussuhteid, tööturuosaliste ebavõrdset positsiooni ja bürokraatiat.

Ühiskondlik lepe kodanikupalga asjus ei näi olevat võimatu missioon. Positiivselt meelestatuid on igatahes teisteski erakondades peale roheliste jaigal Eesti erakonnal on programmilisi seisukohti, mida kodanikupalga idee toetab. Praegu ei saa küll loota Euroopa Keskpanga helikopterilt raha külvamisele ja kodanikupalga rakendamiseks võib seetõttu minna vaja üsna ebapopulaarseid maksumuudatusi. Siiski peaks erakondi julgustama mõte, et kui nad kõik mingil moel kodanikupalga ideed toetavad, siis ei saa see kellelegi neist tähendada poliitilist enesetappu.

Loomulikult oleksid erakonnad sellest ühiskondlikust leppest vaid üks osapool. Ärgem unustagem teisigi, eelkõige ametiühinguid ja tööandjaid. Ning seda, et kõik algab ikkagi teostatavuse ja mõju uuringust. Kui kodanikupalga idee ehk tekitabki kõhklusi, siis uuringule ja katsetamisele peaks olema hoopis lihtsam üksmeelne jah ütelda. Seda enam, et ka OECD on selle uurimiseks juba üht-teist ära teinud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee