Kommentaar

Aimar Altosaar | Noorte ja vanade vastandamine ei vii kuhugi (3)

Aimar Altosaar, MTÜ Kuldliiga algatus, Vabaerakond, 4. juuli 2017, 18:40
20. sajand – moderniseerimise ja tehnikaimede sajand – kuulutas vananemise ja eakuse negatiivseks, sest positiivne sai olla ju vaid kõik uus ja värske ehk nooruslik! Inimkonna ajaloos on see üsna enneolematu olukord, sest aastatuhandete jooksul on hallpead austatud ja kulupead kummardatud nende suure väärtuse pärast oma hõimule.

Inimesed, erinevalt loomadest, oskavad elu jooksul omandatud kogemusi ka järglastele edasi anda. Suguharudest ja hõimudest, kellel kogemuse akumuleerimine ei õnnestunud, ei tea me tänapäeval midagi, sest ootamatutes olukordades ja viletsuse-aastatel võis noorte jõust ja nutikusest ellu jäämiseks väheks jääda.

45+ on õppimisvõimetu?

Kuna töö üldjuhul enam konti ei murra ning hügieeni ja  meditsiinisaavutused hoiavad inimesi kaua elus, siis on sajandi jooksul inimelu kolmandiku võrra pikenenud. Pensionisüsteem kehtestati siis, kui enamik inimesi pensionieani ei elanud ning ellujääjad võisid siis kondivalu ja teiste krooniliste haiguste kiuste mõne aasta pensionäri priipõlve nautida.

Tollest 20. sajandi esimesest poolest, kui pensionisüsteemid hakkasid massilisemalt levima,  on pärit ka hoiak vanadesse kui tülikatesse tegelastesse, kes oma muistse tarkusega püüavad vaid noorte elu keerulisemaks teha. Tõepoolest, igal järgmisel põlvkonnal on 20. sajandil olnud keerulisem tehnika ja uute moodidega sammu pidada, kuigi kõige järsemad üleminekud toimusid juba massilise linnastumise, elektri- ja autodeajastu saabumisega.

Lisaks toimus kultuuriline murrang 50–60ndatel, kui esiplaanile tuli noorte kontrakultuur ja kõige noortepärase eriline rõhutamine. See beebibuumerite põlvkond, kes rokkis ja viskas näppu, on nüüd jõudnud juba 70–80ndatesse eluaastatesse ning ime küll – paljud nende kunagised popiidolidki on endiselt populaarsed ja annavad avalikke kontserte!

Nüüd rokivad ja viskavad näppu kunagiste esimeste mässuliste noorte lapselapsed ja isegi lapselapselapsed, kuid vanade ja noorte mittemõistmine ja konflikt kestab edasi – nii peres ja kogukonnas kui ka tööelus.

Eriti reljeefne on noorte-vanade sortimine erinevatesse väärtuskategooriatesse tööturul. Seda väljendas aasta tagasi väga ilmekalt nüüd juba ametist lahkunud Riigi Kinnisvara ASi juhatuse esimees, kelle arvates üle 45aastased pole enam õppimisvõimelised. Nii rumalalt oma hoiakuid tavaliselt ei väljendata, kuid suhtumine tuleb välja tegudes, igapäevases personalivalikus, töökorralduses ja selles, kes reorganiseerimise tulemusena töötuks jäävad. Kui 30–40 aastat tagasi oleks olnud üsna kohane kahelda, kas tööd otsiv 50–60 aastane ikka tuleb toime kaasaegse infotehnolooogiaga, siis ka tänapäeval on tavaline arvamus, et 50+ tööotsija ei suuda arvutitega töötada! See ei loe, et see põlvkond oligi esimese komputeriseerimise laine eestvedaja ning on üldjuhul läbinud vastavaid koolitusi ning töötanud erinevate põlvkondade arvutite ja tarkvaraga.

Kes on eakad?

Noorte ja vanade sõda ja vastandamine ei vii kuhugi, vastupidi, nõrgestab meie rahvuslikku, niigi nappi ja vähenevat tööjõuressurssi veelgi. Nii nagu ei ole mingit mõtet viriseda hukkaläinud nooruse üle, on rumalus kõiki vanu ühte patta panna. Kui räägitakse eakatest, siis kasutatakse sageli kujundit 50+ või 55+, harvem ka 60+. See on aga sama täpne määratlus inimeste töö- ja õppimisvõime kohta, kui kasutada kõigi noorte kohta kuni 25 või 30 vanusepiiri kujundit. Me ju ei pane üheaastast last ja 29aastast meest või naist ühte patta, sest nende võimet tööturul osaleda ei saa ju võrrelda!

Kuid millegipärast pannakse 55aastane küpses keskeas inimene ja näiteks 105aastane väärikas veteran automaatselt ühte lahtrisse, kuigi tõenäoliselt on nende panustamisvõime väga erinev. Ainus, mis kõiki nimetatud kategooriaid ühendab, on õppimine, õppimisvõime ja eluhuvi. On selge, et üheaastasel ja 105aastasel on need võimed erinevad, kuid olen veendunud, et inimesed on vaid siis õnnelikud ja elavad kõrge eani, kui õpivad ja tunnevad elu vastu huvi. Muretsema peaksime nende pärast, kes juba 30- või 40aastaselt tunnevad ennast kaelani täis veepudelitena ega soovi enam midagi uut teada saada!

Peame vabanema modernismiajastu alguses juurdunud eelarvamuslikest hoiakutest ja mitte sortima inimesi vanuse alusel. Kiirelt arenevate ja järjest targemate tehnoloogiate ajastul on vaja igasugust kogemust ja elutarkust – nii noorte energiat ja tehnilist nutikust kui ka vanade tasakaalukust ja empaatiavõimet.

Inimene, sõltumata oma vanusest, peab jääma tehnika ja oma elu peremeheks, mitte lohisema arvutiprogrammide ja nuti-äppide sabas. Tugevad ja arenemisvõimelised on need organisatsioonid ja ühiskonnad, kus kõik saavad panustada oma võimete tasemel.

3 KOMMENTAARI

n
no 5. juuli 2017, 11:08
Ei saanud vist asjale pihta. Miks 60-date loeti hipideks? Mina ei ole küll sellistega kokku puutunud. Olime noored, käisime tööl, moekalt riides ja sai ise õmmeldud Burda ajakirja järgi. Meie vabadel päevadel tegime suvel lõket, laulsime ja mängisime pilli. Ei mingit hipindust.
p
Public enemy 5. juuli 2017, 09:56
Nii Õhtulehe moodi: sööta ette mõttetut saasta ja peita ainus tänases lehenumbris lugemist vääriv artikkel rubriigist otsitavaks .... Paberleht on sel...
(loe edasi)
Loe kõiki (3)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee