Kommentaar

Ave Alavainu | Eesti nõiad, raha ja maksuamet (65)

Ave Alavainu, „koolitatud nõid“, 3. juuli 2017, 18:33
Kes on tõsimeeli kaardimooride, käevaatajate, kivide pealt ennustajate, kohvipaksu-lugejate, imearstide ja sensitiivide usku või muul moel oma raha peale vihased, ei peaks seda lugu lugema. Küll aga nende lähedased ja sõbrad. Et neile uskujaile pisutki aru pähe panna. 

Nõiduse diapasoon on tohutu: ürgsetest manatarkadest, šamaanidest, üle ristiusu ja lendavate taldrikute lausujate, taimetarkade ja posijate juurde tagasi. Vahepeale mahuvad veel igat sorti muud nõiad, ennustajad, käevaatajad ja kaardipanijad. Läbi aegade.

Samal teemal

Öeldakse, et rasketel aegadel, majanduskriiside ja sõdade või muude õnnetute sotsiaalsete asjaolude puhul kasvab usk ükskõik-millesse tohutult: kui mingit väljapääsu pole, on väljapääs selleski, et annad oma meeled ja mõistuse kellegi teise kätte. Isikliku elu hädad ja probleemid muidugi ka.

Riiklik nõiakultus

Olen sensitiivide vastu sõna võtnud juba väga ammu. Nii ammu, et siis nimetati sedasorti vaimuõõnestajaid veel ekstrasenssideks – ja nii nimetatakse neid Venemaal praegugi. Sealt tulid 80-ndate lõpul 90-ndate algul meile ka esimesed nn. koolitajad, kes selle „ametinime” kaasa tõid. Ja mina – usin vene tv-jälgija – imestan tänagi, kui palju neil (aga ka meil) riiklikel ja mitteriiklikel kanalitel on nn nõiasaateid.

Ususaateid ja kirikute ehitamisi-ühendamisi on samuti palju, sest Putin ise on ju üdini püha... Kõik kokku on ajupesu. Hädas olevate inimeste ärakasutamine. Ahnus.

Seda lugu poleks sündinud, kui hiljaaegu poleks NTV uudistest läbi käinud, et Venemaal on tulemas suurejooneline nõiaprotsess: 16-korruselise maja neljal korrusel tegutses telefoni teel ravitsemise ja ennustamise suurfirma, mis oli kolme aasta  jooksul petnud lihtsameelsetelt välja 600 miljonit rubla.

Mu esimene mõte oli: aga kuidas te lasksite asjal üldse nii kaugele minna! Ja järgmine: issand jumal! - ise te ju olete neid aastakümneid propageerinud ja  tootnud. Võin seda kindlalt väita, sest olen ise aastast 1991– veel nõuka-aja viimasest otsast – paberitega nõid.

Väidetavalt rahvusvaheliselt kehtiva tunnistuse sain tol varakevadel Tallinna Ohvitseride Majas korraldatud nn. Kandõba-kursustel, mis olid hirmkallid. Tol ajal oli 3000 rubla ikka üüratu raha.

Võrdluseks: kui tuli Eesti vabariik ja 1992 toimus rahavahetus, vahetati eesti kroonideks igale inimesele 1500 rubla, mis oli umbes kahe kuu elamisraha.

Mul endal polnud seda kursusteraha kusagilt võtta, küll aga olid mul psühhiaatritest sõbrad Milvi ja Mart Karu, kellega arutasime, et seda pulli peaks siiski seestpoolt vaatama. Nii üüratut raha meil isegi kamba peale kokku muidugi välja käia ei olnud ja nii ma pöördusin ajalehe Rahva Hääl toonase peatoimetaja Toomas Leito poole, et mis oleks, kui Rahva Hääl maksaks kursuse ja mina peaksin iga päev päevikut, mille põhjal lehele pärast järjejutu kirjutaksin. Tehtud!

Järjejutt ilmuski. Kirjutasime selle Agatha Christie „Tuhkur Hobusega“ kahasse.   Pealkirjaks sai „Arstiks kuue päevaga“. 1995 ilmus see Ilona Gurjanova põneva kaanekujundusega eraldi üllitisena.  2009. a. ka kogumikus „Müstika ja meditsiin“. Ikka selleks, et inimesi hoiatada.

Võimed ja raha

Kursuslasi, kes kõik ilmselt eeldasid, et neil on võimed, oli saalitäis ehk ca 300 hinge peamiselt vene keelt kõnelevat inimest. (Korrutagem: 3000x300 rubla kuue päevaga – piisav teenistus, et Venemaalt koos kolme „abilisega“ kohale tulla.)

Õppetöö toimuski vene keeles praeguse vene kultuuri keskuse saalis lukustatud uste taga. Saalis käisid ringi nuhid ja kontrollisid, kas ikka konspekteeritakse. Lektorite kõneviis oli karjuv. Märksõnaks: „Te olete tulevased arstid!” Kõige rohkem aga rõhutati sõna raha. Kuidas ikka tulevikus rohkem teenida saaks...

Kõik kokku + atmosfäär oli üpris jube. Ja nii kuus järjestikust päeva. Iga issanda päev pealelõunati kell 17-23. Korraldajad teadsid, et pärast tööpäeva lõppu saavad nad rohkem „koolitatavaid” ehk labaselt öeldes, rohkem raha, teisest küljest aga – inimese aju on pealelõunasel ajal tuimem, täistööpäev oma suhtlemiste, mõtlemiste, olukordade lahendamisega on teinud oma töö ja nii on auditoorium kergemini mõjutatav. Kandõba ise esines vaid ühe korra – ju tal oli rahamasin käivitatud mitmes toonase NSV Liidu osas. Aga selle raha eest sai ka  rahvusvahelise kategooria ekstrasenss-instruktoritunnistuse: punaste  siidriidega kaetud kaantega, kuhu kuldtähtedega pressitud sõna certificate, sisuks vene- ja inglise keelne lubadus mitte ainult ise tegutseda, vaid ka teisi koolitada, millele sõna „instruktor“ ju viitabki.

Oletame nüüd, et 27 aastat tagasi võtsid sellest saalitäiest nn. nõiaõpilasest pooledki asja tõsiselt ja igaüks neist andis oma „tarkused“ edasi. Tagajärg? Nüüd on meil kõik kohad nõidu täis! Teie viite neile oma raha, nemad teevad kätega ja pühapiltidega hookus-pookust ja teil on natukene aega pisut parem olla. Aga te ei tea, et nad võivad teid ka kahjustada, sest nad  röövivad teilt teie energiat. Ja – hoidku jumal – panevad ka diagnoose, mis hiljem osutuvad valeks.

Kus on maksuamet?

Läksin ekraanile lähemale, et näha, mis soga seal üleval vasakul on ja alles siis nägin minutihinda: 2.98. Taevake! - mõtlesin. Vaesed haiged ja kimpus olevad enamjaolt vanemad inimesed ju ei märkagi seda enne, kui arved saabuvad! Näiteks 78-aastane inimene, kellel ilmselt pole kellegagi rääkida, rääkis oma lugu 30 euro eest.

Ma muidugi ei kujuta ettegi, kui palju maksavad sensitiivide nõustamised, aga selge see, et odavad need pole ja nad oskavad lihtsameelseid lõõga võtta, et sõltuvust  tekitada. Ja raha aina tuleb.

Jututoa leheküljel märgitakse uhkusega, et kolmapäeva, 28. juuni 2017 seisuga oli 70-päevase perioodi jooksul külastanud Jututoa kanalit 636 erinevat tegelast. See aga tähendab kahe kuu jooksul üle poolt tuhandet hädasolijat. Osa neist, arvata, siiski uudishimulikke nagu mina.

Lõpuks: loodan, et meiegi riigi järelevalveorganid ja/või mingid muud instantsid, mis kutsutud ja seatud rahade liikumisi jälgima, hakkaks viimaks huvi tundma, kuhu ja kellele lähevad need jututoa-rahad ning kuidas tegutsevad/teenivad ja makse maksavad igasugused imetegijad. Ja kas viimaks poleks aeg nende tegevust kuidagi ka piirama hakata? Minu meelest oleks viimane aeg sekkuda, et ei läheks nagu Venemaal, et on juba hilja. Kui juba polegi hilja?

Aga kui te tingimata tahate oma rahast lahti saada, siis andke parem mulle.

Loodan, et meiegi riigi järelevalveorganid hakkaks viimaks huvi tundma, kuidas tegutsevad/teenivad ja makse maksavad igasugused imetegijad.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee