Kommentaar

Tiina Saar-Veelmaa | Laste töö peab olema mänguline (5)

Tiina Saar-Veelmaa, karjäärinõustaja ja tööõnnespetsialist, 2. juuli 2017, 18:28
Alles see oli, kui avalikkuses arutati kirglikult laste töövõimalusi näiteks lehemüüjatena. Kui küsimusele laste töötamise kohta peaks vastama ainult kas poolt või vastu, siis oleksin loomulikult poolt. Töökasvatus on ja jääb oluliseks meetodiks inimese kujunemisel väärtust loovaks ühiskonnaliikmeks. Iseküsimus on, kus, kuidas ja millise hinnaga.

Kannatusteta töö

Kui enamus X-generatsiooni esindajaid mäletab noorusest, kuidas tööd sai tehtud nii, et ninaesine märg ja käed rakkus, olgu kolhoosis või TPLis (töö- ja puhkelaagris), EÕMis (Eesti õpilasmalevas) või vähemalt vanavanemate maakodus, siis suur osa Z-generatsioonist peab gümnaasiumi lõppedes nentima fakti, et neil töökogemust ei olegi või on väga vähe (hinnang põhineb üheksa aasta jooksul Tallinna gümnaasiumi noortele karjäärivalikaine raames tehtud küsitlustel). See aga omakorda vähendab nende võimalusi tööturul, kus just kogemused on CVs põhjalike teadmiste kõrval kõige väärtuslikum valuuta. 

30-40 aasta tagustes suvistes töö- ja puhkelaagrites ei mõõtnud keegi õhtul, mitu villi lapsed kõblates said või kas neil olid seljad valusad ja jalad kükitamisest kanged. Raskused kuulusid töökultuuri juurde, kannatamine moodustas osa elust. Omateenitud raha oli aga magus sellegipoolest. Mäletan seda enda kogemustest ja seda mäletavad ka mu kaasaegsed, hoolimata sellest, kui raske töö ka ei tundunud.

Mõned asjad ei muutu ajas, ka tänapäeva noored soovivad autonoomsust ja võimalust olla kasulik. Lisaks sellele on praegustel noortel suurem ootus mängustatusele – töö ei peaks nende jaoks olema enam liialt tõsine ja kannatusterohke. Nad soovivad midagi tehes saada kohe vahetut tagasisidet ja kinnitust, kas järgmisele tasemele jõuti või mitte. Tagasiside aitab noortel end identifitseerida – kes ma olen, millised on mu võimed. Samuti annab see tunnustuse, haaratuse tunde ja võimaluse end proovile panna. Selles valguses on tänuväärsed igasugused noortele pakutavad töövõimalused, kus nad saavad erinevate inimestega suhelda, panna proovile oma julgust ja püsivust ning tulla toime ka mõningase frustratsiooniga, õppides seeläbi kannatlikkust.

Vana ja uue töökultuuri erinevus seisneb peamiselt selles, et tänapäeva tööandja on ideaalis kahandanud kõik riskid miinimumini ja kujundanud töökoha vastavaks seadusest tulenevatele nõudmistele ning ideaalis ka töötaja ootustele. Selleks saab kasutada erinevaid töödisaini meetodeid, mis selgitavad välja kitsaskohad ühes või teises töölõigus ja rollis. Näiteks saab disainimeetoditega jälile, kui töö on liiga stressirohke, töövahendid puudulikud või ebamugavad, nii et tekitavad füüsilisi pingeid. Töötaja kogu nn tööteekonna saab sel viisil kaardistada ja kujundada nii nõuetele kui ka tööandja brändile vastavaks.

Nii võiks ka lehelaste projektis kaasata noori endid, kes hindavad riske, töö positiivseid ja frustreerivaid osi ning osalevad nn unistuste töökoha loomisel. Samuti saaks laste ja noorte töödel edukalt kasutada äppe, millega nad saavad oma tulemusi monitoorida, üksteisega mõõtu võtta, tunnustada, end positsioneerida, aga ka jooksvalt väljendada, kui õnnelikuks üks või teine tööülesanne või tööpäev neid teeb. Selliseid rakendusi luuakse iga päev juurde kui seeni pärast vihma.

Noorte kaasamisel teenusedisaini oli hiljuti inspireeriv eeskuju Eesti Meremuusemi projekt, kuhu värvati tööle lapsepõlveeksperte, kes disainiksid aasta jooksul lastesõbralikumaks kogu muuseumiteenuse. Programm oli algusest peale disainitud lapsekeskseks.

Kasutamata potentsiaal

Ehkki töötamine tundub olevat justkui täiskasvanute pärusmaa ja tõsine asi, peaks tänapäeva töö, mida teevad lapsed (ja mitte ainult lapsed!), olema eeskätt inimkeskne, nutikalt korraldatud ning õpetama mänguliselt kõike seda, mida antud töös vaja on. Vooseisund (kõrge motiveeritus – toim) töös tekib siis, kui ülesanne on piisava raskusega ja töötajal on kõik töötamiseks vajaminev, ent ülesanne pole teostamiseks liiga keerukas ega kurnav. Teadlased on välja arvutanud nii vooseisundi tekkimise parameetrid kui ka selle, kui kaua inimene jaksab korraga väärtust luua. Täiskasvanutegi puhul on täheldatud, et pärast igat poolt tundi keskendumist oleks hea vahepeal end raputada, võimelda. Samuti on kinnitust leidnud, et katkestamised ja pidevad ümberlülitused väsitavad asjatult meie aju.

Paljud tööandjad ei mõõda, analüüsi ega toeta inimeste tegelikku töövõimet, kuigi võimalused selleks on loodud. Näiteks biohackingu näol, mille üks kirglikke eestvedajaid ja hinnatud koolitajaid on Teemu Arina meie naaberriigist. Kuniks tööandjad ei süüvi töövõime tagamaadesse, võivad nad soovitud 100% panuse asemel saada heal juhul 20% sellest, mis tegelikult võimalik oleks.

Iseenesest mõistetavalt on tööandja põhivastutus tagada, et inimesed, kes tema heaks töötavad, muutuksid tööturul üha väärtuslikumaks. See aga tähendab, et tööandja teeb kõik endast oleneva, et olla eetiline ja hooliv ning pakub lisaks töötasule ka tervislikku, edendamist võimaldavat keskkonda: annab juhised, tagab parimad töövahendid jne. Ja kui see meelest läheb, sekkub riik, aga siis on juba suurem pahandus majas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee