Enne laps ja siis diplom (kui sedagi). (ALDO LUUD)

Meedia on täis arvamust, et osa naisi justkui trotsist meie kehva majandusliku olukorra vastu ei taha lapsi Eestisse sünnitada. Niisugust Eesti naiste võitlusvalmidust küll uskuda ei tasu, pigem peituvad põhjused muus. Looduse antud emakssaamise soovi korral ei huvita naist riigi majanduslik ega poliitiline olukord. Emaks on saadud nii rahu- kui sõjaajal, see pole materialistlik kaalutlemine, vaid naise egoistlik soov.

Kuna olen ise ema, olen üpriski palju mõtisklenud naise emakssaamise soovi ja seda takistavate tegurite üle. Olen mõelnud, miks emakssaamisesse suhtutakse kaalutlevalt ja ei järgita kehast tulevat soovi. Miks mõistus valitseb tundeid? Millised on naised käesoleval ajal ja millised olid naised näiteks 30 aasta tagasi?

30 aastat tagasi ei pidanud kõigil naistel ilmtingimata kõrgharidust olema. 30 aastat tagasi olid Eestis toimivad tööstused ja oli toimiv põllumajandus, mille tõttu oli väga oluline praktilise, erialase töö oskus, mitte üksteisele pelgalt vastastikku teenuse pakkumine, nagu tänapäeval. 30 aastat tagasi ei  olnud kombeks laenuga  valmis maja osta, vaid maja ehitamiseks koguti raha ja ehitati oma kätega. 30 aastat tagasi ei ostetud autot liisinguga, vaid teeniti aastaid raha, enne kui suudeti peresse auto osta. Paljudes peredes autot polnud ja kui oli, siis üks auto, millega sõitis mees, naistest autojuhte oli väga vähe. Ja naised olid sellega rahul, sest mehed hoolitsesid piisavalt nende heaolu eest. Naised ei kartnud, et mehed nende iseseisvuse ära röövivad. Naised olid tagasihoidlikumad ja orienteerunud rohkem pereelule ning ei võistelnud meestega kõrgete ametikohtade pärast. Naised tahtsid olla head perenaised ja emad oma lastele ning püüdsid oma kätega luua mugavat kodu. Nii  oli see 30 aastat tagasi.

Kas inimese anatoomia ja füsioloogia on tänaseks muutunud võrreldes 30 aasta taguse ajaga? Ei ole. Muutunud on inimese suhtumine ellu. Tahame üle oma võimete näiliselt rikkalt ja mugavalt elada, kaotame oma käelised oskused ja ehitame oma võlaga. Oleme end ise muutnud sõltuvaks elektroonikast ja masinatest. Kiirustame justkui kuhugi kõrgele, aga kuhu?

Praegu on naistes tekkinud ihalus välise hiilguse poole, mis on kasulik karjääriredelil üles ronimiseks. Noored naised peavad oluliseks saada kõrgkooli diplom, mis võimaldab neil saada kõrgepalgalisele kontoritööle ja sealt edasi näiliselt juhtivatele kohtadele. Kas kõrghariduse saavutamine on naised muutnud liigselt iseteadvateks, uhketeks ja kalkuleerivateks? Koolides ja massiteabekanalites ahvatletakse naisi meestega võrdselt võitlema „kõrgetele” ametikohtadele saamise eest.

Kuna naistest on saanud ärinaised, on neis märgata aina vähem õrnust, kaastundlikkust, tasast meelt, tagasihoidlikkust ja perenaiseks olemise tahet, siis pereelud sageli purunevad. Paljud tänapäeva noored naised ei oska enam toitu valmistada, lauda katta, õmmelda, kududa ega heegeldada. Kui pereelus olev naine kibeleb saada tööalaselt juhtivale kohale, ei suuda ta luua kodus rahulikku ja harmoonilist õhkkonda. Ärinaine surub maha oma emakssaamise soovi ning valib selle asemele juhiks olemise. Ja sellega kaob mõiste kodu, jääb vaid ööbimiskoht.

Korralik perekond on hea näide ühistegevusest. Perekond luuakse armastusest, kuid ka vastastikku kasusaamisest lähtuvalt – mida üks ei suuda, seda teeb teine. Kui ühistes toimetamistes andmine ja saamine on tasakaalus, tajutakse end õnneliku perekonnana. Perekonnas puudub konkurents ja võitlus parema ning kasumlikuma positsiooni pärast ning ühise tegevusega püütakse saavutada paremat elukvaliteeti kõikidele pereliikmetele.  

Looduses on pereloomise ajaks kevad. Pere tuleb luua loodusjõudude kehtestatud aja jooksul. Sellega ei saa viivitada, sest tugevate ja looduses ellujäävate järglaste saamiseks on soodne aeg vaid lühikese perioodi jooksul. Linnud ja loomad ei ehita enne poegade saamist suuremat ning uhkemat pesa. Looma- ja linnuriigis pole poegade kasvatamiseks niisugust pesa ehitada vaja, sest pojad lendavad nagunii täiskasvanuks saades pesast välja. Emaslindude pesitsusaja kogu tähelepanu on suunatud poegade saamisele. See on looduse kutse täita järjepidevuse ülesannet. Tekib küsimus, miks inimene nii ei tee?

Miks noor naine peab olema enne emaks saamist diplomeeritud ja miks pere loonud inimesed peavad enne lapse saamist ehitama suure, kalli, tuntud isikutega sarnase või veel uhkema maja? See on igasuguse piiratud ressursi raiskamine (eluaeg, tööaeg, materjalid, energia, füüsiline ja emotsionaalne jõud, raha jms) ja nagunii lähevad lapsed täiskasvanuks saades oma teed. Kevad kordub igal kalendriaastal, kuid inimese noorusaeg on ainult üks kord elus ja noorus ei tule iial tagasi, nagu laulusalm seda ütleb.

Tehkem õigeid tegusid õigel ajal ja õiges järjekorras!

Arvamuslugu ilmus juunikuises Ühistulehes

Jaga artiklit

278 kommentaari

R
retro  /   20:39, 1. juuli 2017
30 aastat tagasi oli 1987.a. ning naisautojuhte oli piisavalt. Polnud sellised saamatukesed blondud roolis nagu täna. Isegi 1977. ja 1967. oskasid normaalsed naised autot juhtida.
R
raiskaja  /   19:31, 1. juuli 2017
Muudkui mõtlen, et missugusest ressursist me siis ikkagi räägime? Diplomeeritud naine kulutab hapnikku ja vett rohkem, kui harimatu?

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis