Kommentaar

Toomas Alatalu | President Trumpile algab Euroopa Poolas (7)

Toomas Alatalu, vaatleja, 25. juuni 2017, 20:19
Foto: MATI HIIS
Rail Balticu arutelu riigikogu sees ja ees tuletas veelkord meelde Eestimaal jagatava teabe mahajäämist suurest poliitikast. Mitte ühestki suust ei kõlanud tõdemust, et nädal varem tegi meid puudutav suur poliitika uue pöörde ja ikka antud raudtee kasuks.

Hoopis olulisem on aga see, et Eestil tuleb Euroopa Liidu eesistuja rollis väljas olla juba 6. juulil ja mitte Tallinnas või Brüsselis, vaid hoopis Varssavis. Seda mitte ELi tippkohtumisel, vaid Ida- ja Kesk-Euroopa juhtide kohtumisel USA presidendi Donald Trumpiga, mille üheks põhiteemaks on ELi suhted Venemaaga seoses Ukraina kriisiga.

Trump näitab koha kätte

Nagu teada, väisas Eesti peaminister Jüri Ratas  - nagu teisedki enne teda - äsja Berliini ja Pariisi, et kuulata ELi peaotsustajate viimaseid juhtnööre enne Eesti eesistuja kohale asumist. Angela Merkeli ja Emmanuel Macroni (kellega Trump, - nagu ka Euroopa Komisoni juhtide Jean-Claude Junckeri ja Donald Tuskiga – on kohtunud) sõitu Varssavisse pole kavandatud, Sinna kogunevad 12 riigi – Austria, Bulgaria, Eesti, Horvaatia, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tsehhi, Ungari juhid, kellega Eestil tuleb oma uus staatus täita. Tegemist on ELi sisese regionaalse koostöö süvendamiseks loodud Kolme mere algatuse (Three Seas initiative, TSI, mõeldud on Balti, Musta ja Aadria merd) teise tippkohtumisega. Eelmine toimus augustis 2016 Dubrovnikus, teine pidi toimuma Wrocławis, ent kuna USA president Trump langetas otsuse külastada enne G20 tippkohtumist Hamburgis Varssavit, siis toodi see Poola-Horvaatia patronaaži all toimuv üritus kiirelt üle Varssavisse.

Trumpi otsus väisata Poolat on mõistagi mõruks pilliks Prantsusmaa president Macronile, sest tegu on selge koha kättenäitamisega. Pealegi jõudis Macron lisaks Trumpi arvustamisele ühineda ka ELi ladviku kriitikaga Poola aadressil. Samas tuleb ülitähtsaks pidada seda, et Trump kohtus Ukraina presidendi Petro Porošenkoga ja kohtub Ida-Euroopa liidritega enne, kui ta saab Hamburgis esimest korda kokku Vladimir Putiniga.

Antud täiesti uus poliitseis selgus 12. juunil. Tagantjärgi on teada, et mõjukas USA mõttekoda The Atlantic Council pakkus TSI platvormi kasutamise välja oma Istanbuli kogunemisel 28. aprillil ja saavutaski tahtmise. TSI kokkuvõtmine aga baseerub paljuski Poola Józef Piłsudski aegsel (1918-35) Międzymorze ehk merede vahelisel geopoliitilisel kontseptsioonil. Kuna Kremligi praegune peremees on suur geopoliitiline rehkendaja, siis võib rääkida ka erinevate nägemuste eesseisvast põrkumisest.

Esmalt rõhutaks siiski seda, et TSI loodi kõnealuste ELi liikmesmaade majanduste ja infrastruktuuride ühitamise edendamiseks, tugeva põhja-lõuna suhtlemise väljaarendamiseks ELi raames, kus seni on enim edendatud lääne-ida suhtlemist.

Kuna viimase all peetakse silmas Venemaad, siis otse öeldes tekkis TSI reageeringuna just Saksamaa aetud energiapoliitika alasele kokkumängule Moskvaga, mis on juba pikalt eiranud Ukrainat transiidimaana ja suurendanud Kremli võimalusi Balkanil.

Krimmi okupeerimise ja Ida-Ukraina isoleerimise järel alanud Nord Stream2 jõu ja kavalusega läbisurumine üle Venemaa naabrite peade nõudis viimaste kollektiivset reageeringut ja mullune Dubrovniku manifest seda ettevaatlikus sõnastuses ka oli.

Gaasitoru üle teiste peade

Tänaseks on olukord radikaalselt teine, sest Trumpi hoiakutest tulenevalt on nii USA kui ka Euroopa Liidu poolt äsja pikendatud sanktsioonid Venemaa vastu saanud uue, tõsisema sisu. Nimelt rakendatakse neid nüüd kärmelt näiteks finantseeringute otsustamisel nafta-, gaasitootmise ja transpordiga seotud kompaniidele, kel partneriteks Venemaa asutused. Teisisõnu – USA uued sanktsioonid ohustavad otseselt Gazpromi Euroopa partnereid Nord Stream 2 projektis.

Pole siis üllatus, et kui Jüri Ratas ja Angela Merkel üleeelmisel 15.juunil kohtusid ja Eesti Päevalehe ajakirjanikult tuli vastav küsimus, kõlas Merkelilt vastuseks: „Nord Stream2 puhul on teatud juriidilisi küsimusi. Ma pean seda äriprojektiks ja ei näe, et seal oleks mingit mandaati vaja“.

Nutikas vastus. Teatavasti on just Saksa ärimehed sotsiaaldemokraadist välis- (enne majandus) minister Sigmar Gabrieli käe all ajanud Nord Stream2 ehitamist kui majandusprojekti (ehkki Nord Stream1 ehitamine sotsiaaldemokraadist kantsleri Gerhard Schröderi juhtimisel toimus just poliitilise otsuse alusel).

Euroopa Liidus pole pääsu reeglite järgimisest ja äsja läks Euroopa Komisjon seda teed, et küsib liikmesmaadelt kaudset mandaati kõnelusteks Venemaaga, mida arusaadavalt saab tõlgendada nii nagu vaja.

Jüri Ratas oli esimene ELi valitsusjuht, kes kuulis Merkelilt avalikult tema isiklikku arvamust selles küsimuses. Ent kellele veel (Keskerakond ajab samasugust kahesuunalist välispoliitikat nagu Saksamaa suur koalitsioon) pidanuks Merkel seda ütlema temale endalegi uues situatsioonis ja teades Poola vastuseisu Nord Stream2 ehitamisele?

Saksamaa tegelik seisukoht sai kiire kajastuse Gabrieli ja Austria välisministri Christian Kerni ühisavalduses, milles teravalt tauniti USA sekkumist Euroopa kompaniide tegevusse. Austria kaasamine oli loomulik, sest ta on ka TSI liikmesmaa ja neist ainus, kelle energiahiid OMV osales Nord Stream 1 ehituses ja lööb kaasa Nord Stream 2s.

Sestap võib ette kindel olla, et Varssavi tippkohtumisel koondub kogu tähelepanu sellele, mida ütlevad Trump, Poola, Eesti ja Austria juhid. Pärast neid avaldusi saab paljus paika midagi olulist suures poliitikas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee