Saarnakil sattusin elus esimest ja seni viimast korda nõiaringi. Otsustasime ühel õhtul koos kursaõega, et teeme laiule tiiru peale. Taara joogiga seljakotti – ekspeditsioonil on janusurm kiire tulema – ja teele. Taaskordsest madalast kiviaiast üle hüpates märkasin, et siingi kasvavad käte toetamiseks samasugused kasekidurikud nagu kahe eelmise kiviaia juures. Peatusime ja vaatasime ringi.

Ei mingit kahtlust – olime paarikümne minuti sees jõudnud kolmandat korda samasse kohta. Taevas oli pilves ja hämardus, kuna oli suvi, siis ka sadas.