Eesti uudised

Geikristlane: pidasin homoseksuaalsust patuks (20)

Maarit Stepanov, 20. juuni 2017, 13:00
PÜHADUS ON SÜDAMES: Geikristlaste sõnul ei pea nad oma palvusi ja jumalateenistusi pidama ilmtingimata kirikus: armulauariistad on neil endil olemas ning pühadus on peidetud südametesse.Foto: Jörgen Norkroos
Rahel ja Andres usuvad jumalasse. Ühtlasi usuvad nad, et samal ajal on võimalik olla kristlane ja gei. Kas homoseksuaalsus ja usklikkus pole mitte vastuolus? "Muidugi mitte," teavitab Rahel. "Samamoodi nagu pole vastuolus kristlus ja vasakukäelisus."

Ligi seitse aastat tagasi tuli Tallinnas kokku geikristlaste kogu. Selle loomine tekitas kirikuringkondades nii suurt pahameelt, et üks selle asutajaliikmetest, toonane emeriitõpetaja Heino Nurk tagandati ametist. Leheveergudel täielikku anonüümsust paluvad Rahel ja Andres vihjavad, et kiriku suhtumine geikristlastesse pole aastatega muutunud.

Samal teemal

Olles ise kirikus aktiivsed, on nad ise, nagu mõned teisedki, otsustanud elada varielu ning hoida saladuses, et nad on geid. Hirm olla teistsuguse seksuaalse sättumuse pärast tõrjutud on nende sõnul niivõrd suur, et tihti ei julgeta külastada isegi geikristlaste kogunemisi. "Et äkki meie kogunemistel on keegi, kes näeb ja saab teada," selgitab Andres.

Ent kirikult on nahutada saanud ka need, kes homoseksuaalsed pole. Rahel kirjeldab nördinult: "Just hiljuti kuulsin lugu, kus inimene, kes ei ole gei, töötas EELK Perekeskuses vabatahtlikuna ja valiti Eesti LGBT ühingu juhatusse. See info jõudis kuidagi paari kõrgemal seisva tegelase kõrva. Nad kutsusid ta vestlusele ja ütlesid, et selline taust meile ei kõlba ja te ei saa perekeskuses töötada," lisab Rahel, et vabatahtlikule tehti seepeale ettepanek, et töö jätkamiseks võiks ta astuda formaalselt LGBT ühingu juhatusest välja. Suure nördimuse peale astus endine vabatahtlik hoopiski luteri kirikust välja.

Kiriku uks on suletud

Sarnaselt LGBT ühingule, on ka geikristlaste kogu juures neid, kes ise homoseksuaalsed pole. Andres ja Rahel toovad välja, et nii mõnigi neist põlvneb rangest kristlikust perest. Aktiivseid liikmeid on geikristlaste kogul tosinkond. Rahel täpsustab: "Mõni tuleb ainult üks kord, mõned käivad regulaarselt, kuid siiski ei astu liikmeks." Ta lisab, et geikristlaste kogusse kuuluvate seas on inimesi erinevatelt elualadelt, nooremaid ja vanemaid, kes tavaliselt kohtuvad paar korda kuus teeõhtutel ja jumalateenistustel.

Viimased omavad eriti suurt tähtsust õigeusklike jaoks. "Õigeusklikel on see probleem, et kui inimene on gei, siis pihile teda võetakse, aga armulauale ei võeta: kui teatakse, et ta on gei, on ta kiriku elust kohe kõrvale jäetud," selgitab Andres ja lisab, et vabakogudustest võidakse homoseksuaal lihtsalt välja visata. Rahel ja Andres on luteri usku ja nende kirjelduste järgi sõltub suhtumine homoseksuaalidesse suurel määral konkreetse kiriku pastorist.

Sellest hoolimata pole Geikristlaste kogu kollektiivselt kirikuseinte vahele palvusi pidama lubatud: "Me oleme mitmel korral küsinud, kas me võiksime oma palvusi pidada kirikuhoones: me ei ole seda vastust saanud," ütleb Andres ja lisab, et palvuste korraldamiseks on ruume küsitud ka Niguliste kirikust, kuid kestva omandivaidluse tõttu pole sealne juhtkond julgenud neile uksi avada. "Helsingis näiteks käivad LGBT kristlased samas kirikus, kus koguneb ka eesti kogudus," teab mees ja ohkab: "Võiks siis ometi sissegi lasta!"

Suletud ustest hoolimata jumalateenistused ära ei jää. Rahel kirjeldab, et neid korraldatakse seksuaalvähemusi koondava OMA keskuse ruumides. Kas pidulikkus ja pühadus nii ei kao? "Pühadus on meie südametes," teatab Rahel rõõmsalt.

Teenistuselt ei puudu ka armulaud, mida peetakse haigetele mõeldud armulaua korra järgi. Tehakse seda taktitundest? Andres ja Rahel purskavad naerma. "Tegelikult on see seepärast, et saaks kiiresti ja lihtsalt tehtud, aga see sobib ka konteksti," ütleb Andres. Rahel lisab, et armulaua jagamisel kasutatakse kombekohaseid armulauariistu, mis seisavad väiksel laual, millel vikerkaarevärviline altarikatte ülesannet kandev tekstiil. "Sest see on sümbol üle maailma," selgitab Andres.

Geikristlane vastu tahtmist

Andrese ja Raheli sõnul on läbikäimist teiste geikristlastega üle maailma võrdlemisi palju. Osa võetakse nii Ida- kui ka Lääne-Euroopa foorumitest. "Kui edumeelsete riikidega, Lääne-Euroopaga, võrrelda, siis meie probleem on esiteks see, et me peame vait olema!" võrdleb Rahel siinsete geikristlaste probleeme muu Euroopaga. "Me peame elama kahte elu."

Andres toob välja, et kui Rootsis, Norras või ka Soomes kirik homoseksuaalsete inimeste aktsepteerimist soosib, siis Eestis puudub sellel teemal isegi igasugune arutelu. "Mitte mingit avatud diskussiooni, kus inimesed tuleksid täiskasvanute kombel kokku ja arutaksid asju," kirjeldab Rahel, et ühiselt võetud on vaid geivastane seisukoht. "Neid partnereid: soomlasi, rootslasi, sakslasi võetakse kuulda siis, kui raha on vaja," lisab Andres.

"Aga vaimulike endi seas on vaikseid poolehoidjaid tekkinud küllaltki palju – ega kõiki muidugi ei tea, aga pigem on need nooremapoolsed," arvab Rahel. Andres teab lisada, et ka vaimulikkonnas on hulk homo- või biseksuaale: "On neid, kelle puhul, teatakse, aga ei taheta teada. Teiseks on ka neid, kelle puhul tõesti ei teata ja kolmandaks võib inimene oma sisemiste hirmudega nii suures segaduses olla, et elabki tunnetega võideldes mungaelu või siis "patustab" vahest ja kahetseb ruttu," selgitab ta.

"Kirik ei taha selle teemaga tegeleda ja võibolla on ka õige, et ta ei tegele, sest kui ta need inimesed kõik välja viskaks, siis oleks väga kahju."

Nad kumbki rõhutavad, et teavad omast käest, et homoseksuaalsus ei ole valiku küsimus. Andres tunnistab, et on proovinud end ka ravida. "Ma olin väga konservatiivne kristlane ja pidasin homoseksuaalsust iseenda puhul patuks. Otsisin kontakti justnimelt nendesamade organisatsioonidega, kes tervendavad." Sobiva organisatsiooni leidis ta Inglismaalt. "Noh," jääb ta hetkeks mõtlema, "mind nad ei suutnud küll ära tervendada." Teraapia koosnes oma seksuaalfantaasiate jagamisest, mis tekitas mehes tunde, et temaga tegelev terapeut on pervert. "See oli päris õudne tegelikult. Õnneks seesama terapeut viis mind kokku ühe teise oma kliendiga, kellega me saime omavahel asju arutada ja siis me saime aru," ütleb ta. "Kumbagi ei suutnud terveks ravida," naerab Andres, et tema ravikaaslane on praeguseks elanud koos samasoolise partneriga juba üle kümne aasta.

"Ühest küljest on kõik inimesed patused: see on ristiusu üks põhimõtteid," mõtiskleb Andres. "Luterlus ütleb, et kõik on samaaegselt patused ja õigeks mõistetud," lisab Rahel.

"Vat meilt on see õigeks mõistmine ära võetud," arvab Andres. "Kõik on vennad, välja arvatud…armastame kõiki, kutsume kõiki, välja arvatud mõned," jätkab Rahel.

Nad hakkavad naerma, kuid Andres tõmbab siis tõsiseks: "Me oleme mõnes mõttes suhteliselt põlatud. Tegelikult olemegi: siin ei ole midagi öelda."

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma selgitab, et luteri kirik suhtub kõikidesse inimestesse armastuse ja hoolivusega. "See tähendab, et kirikusse on kõik inimesed teretulnud oma rõõmude ja muredega. Me keegi ei suuda jumala ees seista täiskindlusega, et me oleme patuta. Seksuaalne sättumus ei mängi siin rohkem rolli seni, kuni keegi ei hakka õigustama oma abielu rikkumist või muid abieluväliseid seksuaalsuhteid, olgu need hetero- või homoseksuaalsed," kirjeldab Viilma. Ta lisab, et kõik inimesed vajavad jumala armu: "Me kõik oleme patused! Loomulikult on lõplik õigusemõistja jumal ise, kuid selles maailmas on armu vahendajaks Kristuse kirik."

Kas kirik on arutanud, kas kristlane saab olla homoseksuaal? Peapiiskopi sõnul pole Eesti luteri kirikus laialdasi arutelusid sellel teemal olnud, sest kiriku senine õpetus pole vajanud ümbervaatamist või -hindamist. "Pole vaja kogu aeg kinnitada, et igasugune abieluväline suguline läbikäimine on traditsioonilise kristliku õpetuse kohaselt Jumala käskude vastane, olgu see siis hetero- või homoseksuaalne elu. Ja igaüks, kes nõnda elab, peab meelt parandama lootuses ja usus, et Jumal mõistab ja on armuline," kirjeldab Viilma, et kuni inimene ei paranda oma eluviise ja meelt, ei saa kirik inimest õigeks mõista.

"Kiriku kõige olulisem küsimus, millega igapäevaselt tegeleda või millest rääkida ei ole aga homoseksuaalsuse küsimus," ütleb peapiiskop, et need küsimused tekivad siis, kui meedia neid püstitab või kui arutelu alla tulevad konkreetsed probleemid. "Kui on vaja kõneleda abielust ja truudusest, siis me seda ka teeme. Kui on vaja taas meelde tuletada, milline eluviis ei ole pühakirja kohane, teeme ka seda."

Kuidas suhtuda aga sellesse, et Skandinaaviamaades võivad homoseksuaalid tunda pigem kiriku poolehoidu? "Põhjamaad ei ole hea näide seetõttu, et Eestis ei kujutaks ju keegi ette luteri kirikut riigikirikuna. Kui meil oleks riigikirik, kirjutaks riik ette, keda me peame laulatama ja keda mitte, sest finantseerimine tuleks riigist," selgitab Viilma, et Põhjamaades on jäänud pühakiri ja kiriku traditsiooniline õpetus võimuerakondade programmi kõrval tahaplaanile. Ta lisab, et kuigi Rootsi luterlik kirik ei ole riigikirik juba 17 aastat ning Norras kaotas luteri kirik riigikiriku staatuse käesoleva aasta algusest, pole neis riikides lõpetatud riigipoolset luteri kiriku rahalist toetamist. "Kõige kummalisem on aga see, et kui koguduste juhtorganites toimuvad valimised, panevad poliitilised erakonnad välja oma nimekirjad ja läbi viiakse poliitilised valimised," toob Viilma välja, mis Skandinaaviamaade kirikus toimub. "Õnneks ei soovi Eestis oma sajandi eest kätte võidetud autonoomiast ja vabast otsustusõigusest loobuda kirik ise. Põhjamaade kirikud on aga oma vabaduse ammu riigile kaotanud."

Urmas Viilma selgitab aga, et juhtumitest, kus geikristlasi pole lubatud kiriku hoonetesse palvustele, pole ta kuulnud. "Otsused on olnud kohalike õpetajate pädevuses," selgitab ta, et kohalikus koguduses toimuvate jumalateenistuste eest vastutab kohalik õpetaja. "Samas ei saa ma aru, miks ei võiks geid osaleda koos teiste kristlastega tavajumalateenistustel. Tean, et see ka mõnel pool nõnda on. Kui teenistusega seoses soovitakse aga eriliselt rõhutada oma seksuaalset eelistust, siis loomulikult ei pea ma seda kohaseks ei geide ega heterote puhul," ütleb peapiiskop, et jumalateenistusel tähelepanu keskmes Kristus, mitte inimesed oma seksuaalsusega.

Perekeskuses töötanud vabatahtlikult ei nõutud lahkumist

EELK perekeskuse juhataja Pia Ruotsala selgitab, et juhtum, nagu oleks pidanud Eesti LGBT ühingu juhatusse kuulunud inimene oma tegevuse tõttu töölt lahkuma, pole aset leidnud. "EELK juhtkond pole ühtegi meie töötajad vestlusele kutsunud," ütleb Ruotsala ja selgitab: "Aset on leidnud aga juhtum, kui LGBT liiduga seotud vabatahtlik töötas aastaid EELK perekeskuses ning tema seotus selle ühinguga ei olnud saladuseks. Küsimus kerkis üles seoses inimese sobivusega töötada EELK-s juhtival positsioonil ja paralleelselt kuuluda ühingusse (nagu LGBT liit, mõni erakond vms). Arvestades kiriku juhtkonna konservatiivseid seisukohti homoseksuaalsuse suhtes, oli kõne alla selle isiku võimalik väljaastumine ühingust aga mitte nõue seda tingimata teha. Tema väljaastumise kohta EELK-st minul andmed puuduvad, kuid perekeskusega on ta tööalaselt veel tänagi seotud," selgitab Ruotsala, et kõnealune isik pakutud töökohta vastu ei võtnud. "Meie leppisime omavahel kokku, et me ei avalda töökohast loobumise põhjuseid, sest kõik põhjused olid piisavalt isiklikud, et neist mitte avalikult rääkida." Ruotsala lisab, et perekeskuse juhatajana pole tal midagi selle vastu, kui nõustajana töötab inimene, kes esindab geisid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee