8
fotot
Halės turg (Denes Kattago)

Vaid veidi üle poole tuhande kilomeetri meist lõuna pool asub Vilnius – linn, mis asetseb Euroopa geograafilises keskkohas ja on meile tänu ühisele ajaloole lähedane, kuid samas ka kauge.

Taasiseseisvuse aastatel meie jaoks kahjuks unustusehõlma vajunud suurlinn väärib kindlasti avastamist ja ahvatleb oma barokse vanalinna, baltislaaviliku kultuuri ja õlle ning maitsva köögiga, kuhu on korjatud kõik kõige parem kõigist omaaegse suurvürstiriigi nurkadest.

Vilniuse kuulsaim maamärk – Gediminase torn Nerise jõelt vaadatuna. (Vida Press)

Vilnius on hallidest aegadest peale olnud rahvusvaheline linn, kuhu on oma jälje peale leedulaste jätnud ka valgevenelased, sakslased, poolakad ja juudid. Kuigi siin elati juba mitu sajandit enne meie ajaarvamist, sai Vilnius pealinnaks alles 1323. aastal, kui suurvürst Gediminas oma residentsi Trakaist üle kolis.

See hävis 19. sajandil, kuid suurepärane 15. sajandist pärit suurvürstiloss taastati vanade jooniste järgi 2009. aastal osana Leedu suurvürstiriigi 1000. aastapäeva tähistamisest. Hoones asuv muuseum peidab endas muude asjade hulgas ka valitsejate vana trooniruumi ja keskaegseid relvi. Huvilised pääsevad hoonesse kolme euro eest. Suuremad ajaloohuvilised võiksid läbi põigata ka kõrvalasuvast rahvusmuuseumist ja Arsenalist.

Leedu suurvürsti troon 2009. aastal taastatud suurvürstide lossis asuvas muuseumis. (Vida Press)

Linna süda asubki sealsamas lossi kõrval Toomkiriku väljakul (Katedros aikštė), kus paganlik tempel ehitati 1251. aastal suurvürst Mindaugase poolt ümber basiilikaks. Platsil kõrgub suursuguselt Gediminase monument (idee autor on Leedu-Ameerika skulptor Vytautas Kašuba). Gedeminase tornis avaneb vaade linna südamele. Kes sellele aga raha kulutada ei soovi, võivad ületada linnale nime andnud Vilnelė/Vilnia jõekese ning ronida hukatud munkade mälestusmärgiga Kolme Risti mäele.

Kui on aga soovi vaadet veel kõrgemalt nautida, siis tasub sõita kohalikule Mustamäele – Karoliniškėsi teletorni. Pileti hind on soolane, aga hea ilmaga paistab kätte ka Valgevene. Torni restoran üllatab mõistlike hindadega. Teletorni jalamil on mälestusmärk verisele taasiseseisvumisele ja ka kabelikesed.

Vilniuse süda - toomkiriku plats ja kellatorn. (Vida Press)

Militarism ja boheemlus käsikäes

Ristimäe taga on suur sõjatehnika vabaõhumuuseum, kuhu pääseb tasuta. Üsna vaikne ja turistivaene koht. See asub endise sõjaväeosa territooriumil, mis on olnud peale leedulaste ka Nõukogude ja Saksa armee käsutuses, neid märke on siiani näha. See koondab veel hiljuti Leedu armee käsutuses olnud tehnikat, mille kinkisid noorele vabariigile lääneriigid või mis jäi maha lahkunud Punaarmeest.

Muuseumist väljudes pääseb Krivių tänavat pidi üsna lihtsalt linna boheemlaslikku südamesse, millel nimeks Užupis ehk Ülejõe. Siin on leidnud "pelgupaiga" igasugused kunstnikud, kirjanikud, muusikud ja muud vabadikud, kes on rajanud kohaliku vabariigi loosungiga "Ära võitle! Ära võida! Ära alistu!". Sajand tagasi elasid siin ka paljud soovimatud isikud nagu revolutsionäärid – näiteks KGB eelkäija rajaja Felix Dzeržinski.

Asum meenutab oma arvukate veinipoekeste ja galeriidega Pariisi Montmartre’it. Samuti asub siin ehtleedulik kõrts Šnekutis. Siin saab väga soodsalt juua kohalike väiketootjate õlut ja süüa rahvusroogasid. Julgemad võivad õhtuti tantsugi lüüa.

Vaatama tasub seal minna asumi keskväljakul asuvat nn Užupise inglit ja juua klaasikese veini või kohalikku napsi. Mäest alla minnes ja taaskord Vilnelė jõge ületades jõuab Vilniusse tagasi. Tähelepanu väärivad sel teekonnal jõekese kõrval seisev kirjamees Adam Mickiewiczi monument ning Pühade Franciscuse ja Bernardi kirik, samuti Püha Anna kirik. Viimasesse armus Napoléon ja legendi kohaselt soovis selle punastest tellistest iluduse isegi endaga Prantsusmaale kaasa võtta.

Õllesõbrad pettuma ei pea

Sadakonna meetri kaugusel viimasest asub elavat saginat täis Pilies ehk Lossi tänav, mis ühendab Katedraali väljakut Raekoja platsiga. Sealt läheb see juba Aušros Vartų (Koidiku Väravate) tänavaks, mis on eriti menukas Poola palverändurite seas.

Kesklinnas asuv restoran Šnekutis ja seal pakutav - Leedu üheks rahvusroaks kujunenud tsepeliinid. (Denes Kattago)

Piliesi tänaval on arvukate suveniiripoodide kõrval ka palju häid Leedu rahvusrestorane. Parimad neist on lähestikku asuvad Forto Dvaras ja Pilies Katpėdėlė. Viimane on hea selle poolest, et peale Vilniuse õlle saab seal ka praetud tsepeliine, mis on märksa paremad kui tavaline, hautatud variant. Kes veel ei tea, siis üheks rahvusroaks kujunenud tsepeliinid (kohalikus keeles "didžkukuliai" või "cepelinai") on suur lihatäidisega kartulitainast kotlet, mida serveeritakse hapukoorekastmes kõrnetega.

Tsepeliinid (Denes Kattago)

Kes nii rammusat sööki ja õlut ei soovi, võib proovida väga maitsvat külma peedisuppi (šaltibarščiai), mida serveeritakse mundris kartuliga ja juurde joogiks kalja (gira). Leedus on kaljakeetmise traditsioonid elus, selle sorte on kümneid ning iga endast lugupidav söögiasutus serveerib seda ka vaadist.

Kui meil on kunagisest hiilgusest alles vaid 2-3 suurõlletehast, mis valdavalt teevad õlut massitarbeks ja nende kõrval on jõudsalt pead tõstnud käsitööõlled, siis Leedus on säilinud ka õlle keskklass. See tähendab, et on alles keskmise suurusega õlletehased, kes toodavad head mee- ja üle keskmise kangusega tarbeõlut. Vilniusest leiab igaüks endale sobiva margi, maitse ja koguse.

Kust leida käsitööõlut?

Et õllepeenutsejatele liiga mitte teha, toon eraldi välja kolm head käsitööõllepoodi. Bambalynė (Stiklių 7) – sellest hubasest keldripoest leiab sadakond sorti. Nädalavahetustel on seal ka tasuta akustilised kontserdid.

Bambalynė (Denes Kattago)

Leedu-Québeci seltskonna hallatav pisike Alaus Pirkliai (Šiaulių 5) sobiks oma moodsa kujundusega kuhugi Telliskivi asumisse. Ja kolmas, kuid mitte viimane: Špunka (Etmonų 3) on nädalalõppudel väga lärmakas ja rahvast täis.

Lisainfo: www.inyourpocket.com/lithuania/lithuanian-beer-a-guide_74655f

Mida osta kaasa?

Kui olete saabunud bussiga, siis tasub läbi astuda vaksali ja bussijaama läheduses olevalt ajalooliselt Halės turult (Pylimo 58). Siit leiab iidamast-aadamast unustatud nõukogulike kaupade kõrvalt ka head leedulikku toidukraami: eriliselt vanaks laagerdatud juust, vinnutatud liha, juudi pretzelid (väikesed soolakringlid), äädikane hapukapsas, tume viilutamata leib, moonikook šimtalapis ja kuusepuud meenutav kook šakotis. Kõik on eestlasele jahmatav, sest meie jaekaubandusest selliseid asju ei leia.

Halės turg (Denes Kattago)

Üleüldse on mõnesaja euro võrra madalama keskmise palgaga Leedus hinnad eestlasele odavad ja maitsed väärt proovimist. Hakkama saab nii vene kui ka inglise keelega ja inimesed on eestlast kohates lapselikult siirad ning osavõtlikud.

Lisainfo: https://www.inyourpocket.com/search?q=vilnius

Kuhu tasub veel põigata?

Kernavė - Vilniusest 35 kilomeetri kaugusel loodes asuv Leedu esimene keskaegne pealinn, mis on asutatud aastal 1040.

Molėtai - 200 järvega järvistu, puhkajate paradiis.

Purnuškės - Vilniusest 25 kilomeetrit põhja pool, üks Euroopa geograafilistest keskustest, mille märkis 1989. aastal ära Prantsuse rahvuslik geograafiainstituut (Euroopa keskpunkte on märgitud ka Ukraina Karpaatidesse ja mujalegi).

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis