10
fotot
Näitleja ja lavastaja Üllar Saaremäe (Stanislav Moškov)

"Me eestlased oleme kohati just oma huumorimeele poolest iirlastega nii kohutavalt sarnased," põhjendab viimaseid kuid Rakvere teatri kunstilise juhi toolil istuv Üllar Saaremäe, miks ta juba kolmas kord Iiri dramaturgi Martin McDonaghi loomingu poole pöördus. Saaremäe käe all esietendus neljapäeval Loodi mõisa viljakuivatis McDonaghi kõige värskem näidend "Viimane võllamees".

Saaremäe ütleb, et McDonaghi juures hoiab teda kinni esiteks vertikaalne mõõde, mis lahtiseletatult tähendab lavastaja sõnul seda, et McDonagh räägib läbi mõrvade, kuritegude ja julmuse inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. "Maa, inimene, jumal, see on see vertikaalne mõõde," selgitab Saaremäe. See on see, mis minu jaoks on hästi tähtis, see jumalik mõõde, sest kusagil üleval on keegi, kes otsustab meie, tühiste putukate üle, meie käikude üle ja ka selle üle, kuidas me elame. Me arvame, et me oleme maailma peremehed, aga tegelikult ei ole."

"Viimases võllamehes" hakkab sündmustik hargnema pubis, kuhu siseneb ühel päeval kummaline võõras. (Alan Proosa)

Teine mõõde on McDonaghi näidendites horisontaalne, mis seondub samuti vägivalla ja julmusega, ütleb Saaremäe. "See on vägivald, mida me ise toodame. Nii ongi tema näitemängud kui rist: vertikaal ülesse, jumalik mõõde – maa, taevas, keegi looja – ning siis horisontaal, milles me sipleme. Õllehinnad ja bensiin läheb kallimaks, keegi petab kedagi jne. Kusjuures ega siis McDonagh ise ei ole vägivalla tekitaja, ta paneb selle kirja, mida ta enda ümber näeb, ta on lugude jutustaja. Ta jutustab sellest, kuidas inimesed käituvad ja elavad. Ma ei usu, et lapsepõlves mõtles väike Martin, et suureks saades hakkan ma kurje näitemänge kirjutama, ei. See risti mõõde on igas tema tükis sees. Vähemalt minu jaoks. Võib-olla keegi teine näeb näidendites vaid musta huumorit."

Kuulus võllamees Harry (Raivo E. Tamm), kes hakkas baaripidajaks. (Alan Proosa)

Saaremäe ütleb, et kolmanda mõõtmena on tema jaoks väga oluline, et kõik McDonaghi näidendid on väga kinni Iirimaas, selle maa rahvas, kultuuris ja traditsioonides.

"Viimane võllamees" (Alan Proosa)

Loodi mõisa kuivati selle tüki mängimiseks on Saaremäe sõnul parim koht, esiteks otseselt koha mõttes ning lisaks toob siinkohal lavastaja sisse veel sõnamängu. "Siitsamast saab alguse Tapa – Loobu maantee," vihjab ta "Viimase võllamehe" ühele põhiteemale – kas tappa või loobuda poomise läbi hukkamisest, kui süüaluse väidetavat kuritegu pole tõestatud.

"Viimane võllamees" (Alan Proosa)

Minevikku vaadates on see Saaremäele neljas kohtumine McDonaghiga. Esimene oli Jaanus Rohumaa lavastuses "Connemara. Üksildane lääs", kus ta kehastas Isa Welshi. Seejärel tõi ta Rakveres juba ise lavale McDonaghi näidendid "Leenane'i kaunitar" ja "Üks pealuu Connemaras" ning nüüd siis "Viimase võllamehe" Loodil.

Originaalmuusika on lavastusele kirjutanud Siim Randla, lavakujundus on teinud Teet Suur, kes üleilma on kuulsaks saanud oma jõulupuudega, mis kolmel viimasel aastal on ehtinud Rakvere keskväljakut. 

"Viimane võllamees" (Alan Proosa)

Martin McDonagh

"VIIMANE VÕLLAMEES"

Suvelavastus Loodi kuivatis

  • Lavastaja Üllar Saaremäe
  • Kunstnik Teet Suur
  • Kostüümikunstnik Piret Mildeberg
  • Helilooja Siim Randla
  • Valguskujundaja Arne Maasi
  • Tõlkija Külli Seppa
  • Osades Raivo E. Tamm (külalisena), Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Jaune Kimmel või Lisete Laisaar (külalisena), Madis Mäeorg, Tiina Mälberg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Velvo Väli, Imre Õunapuu

Riigi peaaegu et kuulsaimast võllamehest Harryst on saanud baaripidaja. Igal õhtul koguneb kindel seltskond Harry semusid tema äärelinna pubisse, et klaasi taga päevasündmused läbi võtta. Ühel päeval siseneb kummaline võõras, kelle ümber hakkavad asjad kahtlast kuju võtma, ja minevikusaladused tõusevad taas päevakorda. Kes ta on ja mida otsib? Ja milline on tema seos kahe aasta eest vangikongis üles poodud mehega, kes viimase hingetõmbeni oma süütust kinnitas?

Jaga artiklit

4 kommentaari

J
jama jutt  /   09:51, 18. juuni 2017
eestlastel pole üldse naljasoont veel vähem võimet enda puuduste üle nalja heita, kurjad ja mornid näod tänavatel, labased kommentaarid kõigi ja kõige kohta, iseennast peavad maailma nabaks.
T
teatrihuviline  /   10:56, 17. juuni 2017
Ei meeldi mulle enam see mees!

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis