Maailm

"Kui ma kohe ei põgene, siis surengi siia maha!" Mees, kes pääses Londoni tornmaja põlevast põrgust (3)

Toimetas Greete Kõrvits, 16. juuni 2017, 19:02
 Reuters / Scanpix
Tulekahju, mis hävitas kolmapäeva varahommikul Grenfell Toweri tornmaja, võttis elu seni veel teadmata arvult inimestelt. Maja 15. korrusel elanud 41-aastane Christos Fairbairn pääses põgenema ning rääkis BBC-le, kuidas kohutav sündmus talle mõjus. On asju, mis iial meelest ei lähe...

Ma elan Grenfell Toweri 15. korrusel. Kolisin sellesse korterisse kaks aastat tagasi. Umbes kolmveerand ühe paiku kolmapäeva öösel olin üleval ja vaatasin telekat, kui keegi minu uksele prõmmis. Kuulsin, et ukse taga käib mingi liikumine ja hääled ja hetk hiljem hakkas maja tuletõrjealarm huilgama. Nägin, et korterisse imbub suitsu ja sain aru, et ongi tulekahju.

Samal teemal

Helistasin tuletõrjesse ja nemad ütlesid, et minge korterist välja. Ütlesid: "Mässige ennast märja käterätiku sisse ja minge majast välja." Aga kui ma ukse avasin, oli suits nii tihe, et ma ei saanud kuhugi minna. Üritasin kolm korda ja iga kord oli suits liiga paks.

Hakkasin paanitsema. Tagusin kätega akna pihta ja kisendasin: "Aidake, aidake, ma olen lõksus!" Üritasin akent lahti teha, aga sulav plastmass kõrvetas mu käe ära. Nägin, et väljas seisid politsei ja inimesed, lihtsalt seisid. Selline tunne, et lihtsalt vahtisid mind. Siis sain aru, et kui ma kohe ei põgene, siis surengi siia maha.

Tegin džempri märjaks ja panin selga, tormasin uksest välja. Kaasas olidki vaid seljasolevad riided ja telefon. Suits oli süsimust. Nii kuum oli, et ei saanud õieti hingatagi, aga ma läksin edasi. Sain aru, et komistasin pimeduses millegi otsa. Inimkehade. Ühel korrusel komistasin nii, et kukkusin näoli maha. Ringi vaadates nägin ühe surnud mehe nägu.

Kui silmad sulen, näen tema nägu praegugi.

Kui jõudsin kas kolmandale või neljandale korrusele, olin lämbumas, hingata polnud võimalik. Tundsin, et jalad ei kanna enam. Kukkusin kokku ja siis tõstis üks tuletõrjuja mu üles.

Mind viidi haiglasse, sest olin seda jubedat suitsu sisse hinganud. Mu kopsud olid mürki täis. Haiglas nutsin, elasin seda kõike oma peas uuesti üle.

Nüüd ei ole mul midagi ja pole ka elukohta. Omavalitsus maksis kinni toa Earl's Courtis, kus ma praegu ka viibin. Ma ei suuda uskuda, et olen elus. Ma ei unusta juhtunut ja selle traumat iialgi. Ma tean juba, et ealeski enam ei hakka ma elama kõrges kortermajas.

Mul vedas, et olen elus, kuid mu süda on murtud, kui mõtlen neile, kes said viga või kaotasid oma elu. Elu on nii lühike. Tean, et hakkan oma pere ja sõpru sagedamini külastama ja hindama seda, mis mul on. Ma ei peaks täna siin olema, elus, aga olen. Ja selle eest olen tänulik.

3 KOMMENTAARI

n
Norn 17. juuni 2017, 15:41
Kohutav tragöödia,jumal tänatud et sai välja ja elus on.
k
kolla 17. juuni 2017, 08:04
Naise ja lapsed unustas kindlasti maha ja nüüd leinab.
Loe kõiki (3)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee