(ALDO LUUD)

Kevade hakul helistati ühele Võrumaa taluperenaisele Eesti kaitseväest ja küsiti luba kasutada tema talu maid Kevadtormi õppustel. Olgu öeldud, et perenaine ise elab Tallinnas ja põllumajandusega talus ei tegele. See on pigem nädalavahetuste ja suvekodu. Naine mõtles, et miks mitte, kui seda on vaja Eesti riigi kaitse heaks. Ta andis kohe nõusoleku sel tingimusel, et tallu sissesõiduteed ei tohi ära rikkuda. Ta mäletab, et ütles „katki teha“.

Seejärel sai ta viisaka e-kirja, kus kinnitati, et „suuremat sõjategevust“ talumaadel toimuma ei hakka, tulevad vaid väiksemad lahingud ja laagrisse jäämine. Isegi täpne kellaajaline plaan saadeti igaks juhuks, kuigi ta ise sel ajal talus ei kavatsenud olla. Tema palve sissesõidutee kohta lubati edasi anda ja kiri lõppes kinnitusega, et kõik jääb poistest maha täpselt nii, nagu enne oli olnud.

Kaitsevägi võttis sõnatuks

Ja mis edasi sai? Naine olevat mõelnud umbes nii, et hea mees, kes lubabki ja et elame-näeme. Perenaisel olid vahepeal Tallinnas kiired ajad ja ta ei jõudnud väga oma talu pärast muretseda. Nädal pärast õppusi helistati talle kaitseväest, tänati kõige eest ja kinnitati, et kõik on korras. Helistaja ütles, et "ühed roopad“ olla kuhugi tekkinud, aga need täideti liivaga ära ja kõik on nii nagu varem.

„Läks veel nädal ja seesama sümpaatse olekuga veebel Kägo, kes oli olnud kogu protsessi ajal minu kontaktisik, otsis mind Tallinnas töö juures üles, ulatas mulle "Eesti Vabariik 100" šokolaadi ja kaitseväe tassi sõnadega: "Teadke, et Eesti kaitsevägi ja mina isiklikult oleme teile väga tänulikud.",“ meenutab talu perenaine ja lisab, et see liigutav hetk võttis hetkeks sõnatuks. 

Aga Võrumaa talus polnud ta veel pärast õppusi käinud. Kui ta eelmisel nädalavahetusel sinna jõudis, tabas teda mitmekordne üllatus, sest terav silm näeb muidu tühjalt seisva kodu juures toimunud muutused ju kohe ära. Ta avastas, et suitsu olid poisid teinud ilmselt ainult lõkkekoha juures suure tamme all, sest vorstikesi grillides märkas ta tuha sees sigaretikonisid. Teeroopad, mis tekkisid ilmselt ühel vihmasel päeval, olid tõesti kenasti liivaga ära täidetud ja maapinnaga ühetasaseks tehtud, nii et võõras silm poleks osanud neid jälgi vohavas jaanikuu heinas märgatagi.

Järgmise üllatusena avastas perenaine sauna eesruumi jäetud võrgus küttepuud ja nende peal ruudulisele märkmepaberile käsitsi kirjutatud kirjakese "Aitäh külalislahkuse eest! Eesti kaitsevägi". See hetk oli naise jaoks liigutav, et tõi näole naeratuse ja südamesse sooja tunde.

Juurde toodud puude tõttu mõtles ta, et küllap jäi poistel aega ka leili võtta, aga sauna kiikamisel ei märganud terav pilk ühtegi muutust. Alles siis, kui ta hakkas sauna kütma, sai ta mõnest pisidetailist aru, et sauna on kasutatud, aga kõik oli jäetud korda ja puhtaks. Kui naine oli valmis minema ämbritega ojast pehmet saunavett tassima, avastas ta, et iga viimane kui pang on veega täidetud. 

Naine palub tänada kõiki tema talus käinud poisse, ohvitsere, veebel Kägot isiklikult ja kogu Eesti kaitseväge. „Sedasi on hea ja mõnus koju jõuda, kui silma ei hakka võõrad rasked jalajäljed, vaid hooliv ja austav suhtumine,“ ütleb ta.

Selline lugu ja selline sõjavägi meil.

Kas sellist Eestit tahtsimegi?

Väga trafaretne on meil pidevalt küsida küsimust „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?“, kusjuures küsimus esitatakse alati nii selgelt retooriliselt, et pole isegi vaja vastata „Ei tahtnud!“, sest kõik on niigi selge.

Selle juhtumi järel ja vähem kui nädala pärast kätte jõudva võidupüha eel on hea vastata lausega, mis on kahjuks veel mittetrafaretne: „Jah, sellist Eestit me tahtsimegi!“.

On kulunud umbes üks inimpõlv sellest, kui me sõbraga 1991. aastal sõitsime ringi Rootsis ja olime nädal aega ka Uppsalast kirdes Gimos, Östhammaris ja Öregrundis. Seal mere ääres oli üks ülimalt puhas tühjalt seisev ilmselt endine seltsimaja, mille uksed olid lahti. Tubades olid lauad ja toolid ning puhtad toidunõud ja väljas puud.

Meie imestasime, et keegi neid nõusid kaasa pole viinud. Meie selle aja ühiskonna juhtmõte oli „mis ripakil, see ära“. Kõik, mida sai, see ära varastati. Ja ära lõhuti isegi bussipeatuste tellisseinad, mis siis akendest rääkida.

Rootslased vaatasid meid nagu tulnukaid ja ütlesid umbes nii, et mis neist kaasa viia, siin kohapeal hea võtta ju lõkkeõhtu jaoks või muidu peo pidamiseks. Me siis täpsustasime, et kas ära ei varastata. Nad vaatasid meid jälle nagu tulnukaid ja ütlesid umbes midagi niisugust, et keegi pole selle peale tulnud. Ja et mis neist varastada, igaühel on ju endal kodus nõud. Jumala eest, imelikud inimesed, imestasime meie.

On kulunud üks inimpõlv ja nüüd võime meie teha „rootslasi“ teistele endise Nõukogude Liidu kodanikele, kel pole olnud õnne näha nii kiiret arengut nagu meil siin Eestis.

Jaga artiklit

20 kommentaari

A
at  /   23:01, 22. juuni 2017
oi kui nunnu ,siiamaani veel ulun
:) :)
S
seda et  /   15:49, 20. juuni 2017
see bullerby-rootsi on ammu unustatud, nüüdseks varastatakse seal kõike, mis küljest ära kruvida annab ja mida ei anna, lõhutakse katki. rahvas on muutunud tõ m m umaks, sellest see kõik. aga rootslased ei taha tunnistada, ajavad ikka veel seda m ö ga, et kõik on broo

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis