Eesti uudised

Eesti filmirežissöör langes Talibani pantvangiks ja veetis kuid vanglas

Valmiskaevatud haua äärel põlvili surma ootamine on ***** kogemus! (37)

Liis Vaksmann, 15. juuni 2017, 22:15
Vahur Laiapea Afganistanis.Foto: Vahur Laiapea Facebook
"Jagasin oma aja ära, et ma ei jääks sinna kuidagi pikali mõtlema, kui raske on mu olukord. Püüdsin leida endas vapra sõdalase, kes ei lase ennast longu ja see õnnestus," räägib mitu kuud Afganistani riiklik julgeolekukomitee käes vangis olnud filmimees Vahur Laiapea.

Režissöör, produtsent ja operaator Laiapea läks 16. aprillil Afganistani, et jätkata seal oma nõukogude ekssõdurite elu käsitleva filmi tegemist. Kuid juba paar päeva pärast saabumist toimusid sündmused, mis teda ilmselt igavesti Afganistanist eemal hoiavad.

Samal teemal

"Novembris jõudsime selleni, et koos oma sõbra ja kaastöötaja Mohsiniga leidsime inimese kelle juurde Heratissse me läksime. Too pidi töötama vastupanuvõitluse muuseumis giidi ja valvurina. Tema nimi on Shaikh Abdullah, selline eakam mees, ja me filmisime teda mitme päeva jooksul," meenutab Laiapea. "Tegelikult on ta endine nõukogude sõdur, kes astus islami usku, et ellu jääda. Pärast paranemist on ta tegelikult kõik need aastad sõdinud ja alles viimastel aastatel on saanud elada rahulikumat elu."

Just Shaikh Abdullah soovitas filmimeestele rääkida veel kahe nõukogude ekssõduriga, kes samas piirkonnas elavad ja kellest üks on ka tema sõber.

"Kuid meil ei õnnestunud teda novembris kohata," räägib Laiapea, kes siiski lootis, et leiab mingi viisi temani jõudmiseks ja tema filmimiseks.

"Minu kaastöötaja Mohsin tegeles sellega ja käis Heratis mitu korda kuni leidis ühe inimese, keda arvasime usaldada võivat ja kes lubas, et viib meid Shaikh Abdullahi sõbra juurde. Me muidugi jäime heauskselt lootma, et ta ei peta meid, kuid ta osutus reeturiks," meenutab Laiapea. "Kas reetur oli ka esimene ekssõdur, kes meile selle kontakti andis, seda ma ei tea ja ma ei tea, kas me seda ka kunagi teada saame."

Pantvangi võtmine

18. aprilli varahommikul kell neli asusid mehed teele. "Tunni-poolteise pärast kui liikusime Shindandi, kus Shaikhi sõber pidavat elama, piiras Talibani võitlejate rühm meid külavaheteel ümber. Noored, alla kolmekümnesed mehed, pikad habemed ees, panid meid ahelatesse ja viisid oma valdustesse. See oli üks karm päev selles mõttes, et ei osanud üldse aimata, mis edasi juhtub. Moshin oli kindel, et kui mind kui välismaalast ka vabastatakse, siis tema kui afgaan tapetakse."

Mõlemad mehed viidi kuurilaadsesse hoonesse. "Meid ei lahutatud ja saime üksteist toetada nii palju, kui sellises olukorras võimalik oli. Püüdsime valvuritega luua mingitki inimlikku sidet. Ma tundsin, et see on ainuke võimalus ellu jääda," meenutab Laiapea. "Kuulsin kuuris olles väljast kopsimist ja ma olin kindel, et see on võllas, et meid üles puua. Kui meid aga vahepeal tualetti viidi, siis õnneks ei näinud ma õues midagi sellist ehitatavat."

Õhtu saabudes muutus meeste hirmutamise taktika juba silmanähtavalt. "Kuni õhtul meile süüa anti, tuli üks Talibani komandör ja imestas, et kas ma ei ole teda televiisorist näinud, mida ma tõesti ei olnud. Ta pidas ennast hästi tuntud inimeseks ja tuli meid nii-öelda üle kuulama ja väitis, et mina olen võõrriigist tulnud spioon."

Laiapea hinnangul ei kestnud see pikalt, vaid mõne sekundi, kuid sellele vaatamata, valmistus mees mõtteis eluga hüvasti jätma. "Püüdsin mõttes jätta oma naise ja lastega hüvasti. Aga mind kohutavalt häiris mõte, et mind maetakse sinna vastikusse madalasse mudasesse hauda, võõrale maale. Kunagi, kui on aeg minna, siis ma tahan, et mind maetakse Eestimaale ja minu lapsed ning lähedased saavad tulla ja meenutada mind, kui nad seda soovivad."

Pärast hirmutamist viidi nad oma kuuri tagasi. "Öösel tuli meie kongi veel kaks meest ja hakkasid lunaraha teemadel rääkima. Ütlesid, et meid on maha müüdud teisele Talibani grupeeringule, mis võtab meid homme üle ja hakkab Eestist meie lähedastelt raha välja pressima," jätkab Laiapea.

"Järgmisel päeval, kella 11 paiku meid vabastati, mis oli nii-öelda ime, sest seda tavaliselt Talibani omad ei tee. Edasi viidi meid suurele maanteele, kuhu tuli kaks džiipi, mis olid relvastatud sõdureid täis. Õigemini politseinikke, kes panid meid näoli asfaldile, sidusid käed, silmad-suud kinni ning viisid autosse, kus meid õnneks varsti vabastati." Mehed olid kolm päeva Herati vanglas ja seejärel viidi lennukiga Kabuli vanglasse edasi.

Kuud eeluurimisvanglas

"Lennukis õnnestus mul ühele inimesele selgitada, kuidas asjad on, ja ta andis mulle oma telefoni. Trükkisin sõnumi oma perele, et oleme elus ja terved. Meid viiakse Kabuli ja olime Talibani käes vangis. Palun informeerige välisministeeriumi," meenutab Laiapea. "Ja kui lennuk maandus, siis ta saatis sõnumi ära."

Vanglas veedetud aja kohta Laiapeal midagi head öelda pole. "Seda peetakse kõige raskemaks vanglaks. Kong, kus ma olin esimesed nädalad, oli umbes 4,5 meetrit pikk ja 185 cm lai ja seal oli pidevalt 10–11 meest. Magasime nagu silgud pütis. Süüa küll anti, aga see oli maitsetu toit, kuid ma püüdsin süüa nii palju kui võimalik, et jõudu säilitada," meenutab ta. "Ma uskusin, et see on selles mõttes pääsemine, ükskõik kui kaua ma seal olen, ma igal juhul ühel päeval sealt lähen."

Vanglamüüride vahel püüdis Laiapea leida võimalikult palju tegevust, et mitte oma mõtetesse uppuda. "Hakkasin tegelema jooga ja võimlemisega. Palvetasin väga palju. Kõike seda 12 tundi päevas. Jagasin oma aja ära, et ma ei jääks pikali mõtlema, kui raske on mu olukord. Püüdsin leida endas vapra sõdalase, kes ei lase ennast longu, ja see õnnestus."

Läks ligemale kuu, kuniks Laiapeal õnnestus Briti saatkonna töötajate, Eesti riigi ja paljude teiste ühise pingutuse toel tagasi Eestisse saada, kuid sinna aega jäi palju õhku loobitud lubatusi ja pikisilmi ootamist.

"Juba algusest peale oli tegelikult teada, et seal ei ole mingisugust süüasja, aga uurimist suudeti venitada meeletult kaua. Lõpuks kui mu toimik prokuröri kätte läks ja tuli vastus, et ma olen õigeks mõistetud, siis hakkasin ootama, millal ma siis välja saan. Kuulatasin iga võtme keeramist, iga sammu ja mõtlesin, et nüüd tullakse ja viiakse, kuid ei viidud kuskile. Päevad läksid ja mina ikka ootasin. See hakkas mind lõpuks väga lõhkuma," tunnistab Laiapea.

Teisipäeval ta lõpuks vabastati ja viidi lennujaama. "Seal selgus, et mu viisat ei oldud korda aetud, see oli aegunud. Ka muud vajalikud paberid ei olnud korras. Lõpuks sai vanglaülem ühendust lennujaama ülemaga, kes andis viimasel hetkel nõusoleku mind lennukisse lasta," meenutab Laiapea viimaseid takistusi.

Kolmapäeval jõudis Laiapea pärast pikka ootamist lõpuks kodumaale, kus võtsid teda vastu naine ja lapsed. "Minu kallis naine ja kõik neli last olid vastas. See oli suur õnnehetk," räägib Laiapea ja muheleb, et naine oli teda nähes ehmunud kuna vangla juuksur ajas Laiapeal juuksed nulliga maha. "Mul olid muidu ilusad pikad juuksed," ütles mees, kes ei jätnud vanglasse ainult oma juuksed, vaid ka 11 kilo.

Mis sai aga Laiapea sõbrast Mohsinist? "Mul oli väga suur mure oma sõbra Mohsini pärast, kuid selgus, et oli juhtunud ime. Selle vangla ülem töötas kunagi minu sõbraga koos ja nad olid head tuttavad. Ta vabastati kaheksa päeva enne mind ja see tutvus päästis Mohsini, sest tema olukord oli võrreldes minuga kohutav. Ta ei söönud vanglas olles, kuna ta ei saanud seda süüa. Ütles, et tegi kõhu lahti."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee