Uudised

Jackson laulis Lauluväljakul ajalugu  

25. august 1997, 00:00

GERDA KORDEMETS
JAANUS KULLI

Üks suur nimi muusikabisnisest on Eestit taas suure sammu võrra maailmale lähemale viinud, kõlab popkuningas Michael Jacksoni "HIStory" Skandinaaavia turnee Tallinna kontserdi olulisim sõnum meile.

Välja arvatud ehk need paar tuhat fänni, kelle suurimaks unistuseks oli oma jumalat (maailma) taevast (kodusele) maapinnale laskununa võimalikult lähedalt näha. Valituimale valituist sai osaks ka õnn laval iidoli embuses olla - elu kõrghetk oleks linalakk-piigalt vaat et hinge viinud.

Üks on selge: popkuninga Tallinna kontsert õnnestus. Ja mitte ainult staari poolt vaadatuna, kes fraase I love You ja I love You, too võib-olla isegi tavalisest rohkem pillas. Kindlasti, ja eriti, õnnestus selle suve muusikaelu üks tipphetki ka publiku poolt vaadatuna. Mis tähendab, et õnnestumise üle võivad rõõmu tunda lisaks päevakangelasele Lauri Laubrele kõik Eesti muusikaärimehed ja ka poliitikud. Jää on hakanud liikuma, nagu öelnuks Ostap Bender. Ja seda paraadi juhatasid reede õhtul kõik: andunud fännid, suured skeptikud ja niisama uudistajad. Kes eelkõige tahtsid oma silmaga näha, kas Jackson ikka tõesti tuleb, või läksid Lauluväljakule eelkõige show d vaatama, mitte muusikat kuulama.

Tunnistada tuli: lisaks muusikaandele ja häälele ning fantastilisele liikumisele on selles superstaaris midagi karismaatilist ja lummavat, mis publikut kütkestab. Isegi juhul, kui tema laulud üldsegi korda ei lähe.

Oodatud "Jacko" astus lavale kell 10, ja siis - kui tsiteerida show d - ajalugu algas ( HIStory begins ). Midagi üsna mõjusat oli selles kuulsas naeratuses küll - eriti noil esimesil minuteil. Pärastpoole sai suuresti inimtunnetel mängiv show põhjamaisele vastuvõtule ehk liigagi hoogsa tuule tiibadesse ja segas unustamast, et kohtumine Jacksoniga on ikkagi teater.

Kaugemalt vaadatuna tundus popmuusika helliklaps väikese ja üksildasena - vaatamata (või just tänu) tema poole sirutuvatele fännide kätele. Hiljutises Elvise surma-aastapäeva järellaines jõudis mõelda taas megastaaride elu paradoksile. Huvitav, kas Jackson teab oma kontsertturneedel paigast paika tormates, kus maailma(jao)s ta viibib, põgenedes kiirelt lennukist autosse, autost lavale...

Kui Jackson oli eestlasele enneolematu suurusjärgu staar Maarjamaa pinnal, siis tema kontserdi sound oli samamoodi enneolematult heatasemeline. Need detsibellid ei kurdistanud kõrvu ega tümpsunud vastu siseelundeilt - kõik oli võimas, ent üllatavalt pehme ja puhas.

Ja veel. Jackson on tõenäoliselt lõhkunud ka ühe legendi: tema kontsert Lauluväljakul põrmustas eeldatavalt lõplikult müüdi, et üheksa aastat tagasi tõi laulev revolutsioon Lasnamäe nõlvale iga teise eestlase, ehk siis kolmsada tuhat inimest. Michael Jackson tõi Lauluväljakule mitte üle saja tuhande inimese - ja sellest rahvaamerest piisas väljaku äärest ääreni täitmiseks.

"HIStory", mida see Teile isiklikult tähendas?
Jüri Pihel, kontserdi pressiesindaja

:

Erinevalt organiseerivast meeskonnast, kes on pidevalt olnud seotud oma spetsiifiliste töödega, on minul olnud meeldiv võimalus vaadata kõike seda natuke rohkem kõrvalt, mina olen ka tervikut näinud.

Mis puutub ettevalmistusse, siis ega ma oskagi midagi uut öelda. Esiteks on see kogemus, meeletu hea ja võimas kogemus kõigile, kes olid asja ligi.

Teine punkt on usalduse õigustamine, kusjuures kahepoolne. Ühest küljest signaal, mis läheb Eestist välja: Eestis saadakse hakkama - kui nad said hakkama juba Jacksoniga, saavad nad hakkama millega tahes. Ma ei räägi üldse ainult muusikasündmustest, vaid mistahes suurürituste korraldamisest.

Teine pool on see, et meie publik on viimastel aegadel saanud kõvasti tõmmata poolpiduste ja väsinud meeste organiseeritud üritustest. Usaldus niisuguste suurürituste korraldamise ja show bisnise vastu üldse on Eestis üsna devalveerunud. Ma loodan, et toimunud kontsert suurendas publiku usaldust selle tööstusharu vastu.

Ma ei hakanud seda ütlema, aga mulle jättis kontsert professionaalses ja artistlikus mõttes veel kihvtima, veel süngema mulje, kui ootasin. Ja Jackson näitas, kes on maailmas suur staar ja kes ei ole seda mitte. Ta oli positiivsem, kui ma arvasin. Kartsin, et kontsert võib olla juba natuke väsinud, artist kibestunud... Tahtsin näha, kas see paljuräägitud karisma on tõepoolest olemas. Või on Jackson lihtsalt müüt, mehhaaniline masin? Ei ole! Inimene tuli ja fluidum tuli kaasa - tee mis tahad! Sõltumata sellest, kas seal ümber oli tulevärki või mitte.

Ja lapsed olid vinged! Samuti on hea meel, et toimus staari kohtumine Eesti peaministri ja Tallinna linnapeaga. Ja et see kohtumine oli nii pikk.

Mart Siimann, peaminister:

Enne kontserti toimus Michael Jacksoniga viisakuste vahetamine, kätlemine, pildistamine. Sisulist vestlust ei kunstist, kultuurist ega ka tollitariifidest ei olnud.

See põgus kohtumine jättis Jacksonist mulje kui erkordselt tagasihoidlikust, viisakast ja malbest mehest.

Need meeletud efektid - nii heli- kui ka visuaalsed - mõjusid teravalt meeltele. Isegi haigettegevalt, aga muljet eriti ei jätnud. Küll aga olid väga kõrgel tasemel, minu meelest, Jacksoni liikumine ja hääl. See avaldas muljet.

Kui aga rääkida tõelisest hingelisest elamusest, mida kunst pakub, siis selle sain ma küll eelmisel nädalavahetusel Vargamäel "Tõde ja õigust" vaadates.

Jaak Allik, kultuuriminister:

Minu jaoks polnud selle õhtu peakangelaseks Michael Jackson, vaid Lauri Laubre ja eesti publik - silma järgi kuni sada tuhat inimest. Lauri Laubre võib öelda: "I did it!" ja me kõik võime öelda "We did it!". Mis tähendab, et minu arvates kandis see õhtu Eestimaa suure show bisnise kaardile. Me tõestasime, Eesti on koht, kuhu saab ehitada fantastilise lava, kuhu saab koguda kuni sada tuhat inimest. Ja et on olemas need sada tuhat inimest, kes tulevad ja seisavad kuus tundi püsti.

Mulle tundub, et isegi Michael Jackson pole näinud väga sageli, et tema ees - nii kaugele, kui silmapiir ulatub - on mäkketõusev rahvameri, kes talle tuledega lehvitab. Mulle tundub, et see oli isegi talle elamus. Ja siit ma arvan järgnevat tõepoolest maailma tippansamblite ja tippstaaride külaskäike Tallinna, see on selle õhtu üks tulem.

Teine tulem oli muidugi see, et paratamatult meenusid öölaulupeod. Ma ei karda öelda, et kaif, mis ma ööalaulupidudelt sain, oli suurem, kui see, mis ma sellelt õhtult sain. Oli tegemist valgustehnilise ja pürotehnilise professionaalsuse kõrgtasemega. Michael Jackson ise tundus inimlikult sümpaatsem, kui mulje, mis temast oli loodud. Aga lavastuslikult muutus show tüütavaks: esimene tund oli efektne, hiljem hakkasid efektid korduma. Show võinuks olema lavastuslikult tunduvalt fantaasiarikkam, maailmatasemel ta peaks seda olema.

Rääkides show sisulisest poolest, siis nendes osades, kus rõhuti sisule, meenutas asi paraku Põhja-Korea ooperit. Jälle tuli tunnistada, et suurte impeeriumite kunstid ja kunstimaitsed sarnanevad üksteisele tuntavalt. On see hea või halb, ma ei tea. Kui kontsert lõppes, ütlesin oma naabrile, et see on rahvaste sõpruse kontserdi suur finaal. Meie jaoks kõlab see irooniliselt, aga võibolla saame ka meie lõpuks jälle üle ajast, kus see kõlab irooniliselt. Sest ma usun, et näiteks ameeriklastele või inglastele ei kõla lause "rahvaste sõpruse kontserdi suur finaal" irooniliselt.

Rein Veidemann, meediaekspert:

Mulje oli vaimustav, professionaalsus on mind elus alati vaimustanud.

Kõigeks, mida ma nägin, olin häälestunud teatud eelarvamusega. Ent minu eelarvamus vajus kokku - see oli erakordselt kõrge professionaalsus. Kuigi olen juba sellises eas, kus kaasaminek seda tüüpi muusikaga on natuke raske. Aga rütm ei läbi mitte ainult kõrvu, vaid ka keha ja see ei saanud jätta ükskõikseks.

Ma ei saanud lahutada endast kui uurijat, analüüsijat. Mind huvitas, kuidas sünnib massipsühholoogia, kuidas seda tehakse. Kuidas meedium loob ise keskkonna, loob ise selle vastuvõtu atmosfääri. Just seda, mida olen lugenud kõikidest isiksuse müüditeooriatest, võisin ka lauluväljakul tabada.

Paul Himma, Estonia teatri direktor:

Nautisin Jacksoni show d, kuna naudin alati professionaalust. Ma pole üldse Jacksoni fänn, kuigi tema puhul - erinevalt mõnest teisest tänapäeva suurest staarist - saab rääkida ääretust musikaalsusest.

Jackson on suurepärane näide 20. sajandi lõpu muusikabisnise kvintessentsist, mis on (heas mõttes) eatu, sootu ja klassitu.

Samas on Jackson oma loominguga jõudmas juba kuskile virtuaalsesse maailma. Kujutan ette, et kui ta järgmisel aastal Tallinna tuleks, ei näeks me enam teda, vaid kolmemõõtmelist hologrammi, sest tema kuju lisanduks kogu sellele videomängulisele ekraanindusele. Mitte et ma seda hukka mõistaks, mulle tundub, et see on mõneti objektiivne protsess. Suund, kuhupoole see tööstus liigub. Tööstus, mis kasutab pisut ka muusikalisi elemente. Sest muusika on Jacksoni puhul vaid üks osa.

Lavastuslikult jättis mulle kõige efektsema mulje valgus, valguse võimalused.

Artisti suurust mõõdetakse selle järgi, kuidas tal on publik "näpu otsas", kuidas rahvas käitub siis, kui on vaikus. Mitte selle järgi, kuidas artist elab üle need 120 detsibelli.

Michael Jackson üritas pidada pausid välja. Aga olen kindel, et ta artistina tajus, et siin oleks pausi pidanud varem ära lõpetama ja show ga edasi minema, seal jälle pikema pausi pidama. Aga ta ei saanud seda teha, kuna kogu see valgusevärk ja muu rez^ii oli arvutis, ja kontserdi tempot polnud võimalik muuta.

Kokkuvõttes on mul väga hea meel, et Jackson Tallinnase tuli, sest selle kontserdiga oleme astunud järjekordse sammu maailma suunas. Igal juhul positiivne kogemus, kuigi südamele ehk vähem, rohkem peale.

Jacksoni kontserdile läksin nii tema fännid kui ka inimesed, kes tahtsid

show

d oma silmaga näha. Publik, kelle seas oli ka teistest riikidest kohale tulnuid, ei pidanud pettuma.

PILLE PREGELI fotod

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee