Eesti uudised

Euroopa Liidu eesistumine – puust ja punaseks (4)

Asso Ladva, 14. juuni 2017, 13:02
1. juulil algab Eesti eesistumisperiood Euroopa Liidus.Foto: Teet Malsroos
Mais täitus kuraditosin aastat sellest, kui Eesti Vabariigist sai Euroopa Liidu liige. Fanfaaride kõlades jõuab viimaks kätte aeg, mil Eestist saab Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik. Mida see õigupoolest tähendab?

Uduselt ja üldiselt öeldes tähendab ELi eesistumine ühenduse liikmesriikide huvide koondamist ja nende kaitsmist Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi ees. See tähendab suurt hulka kohtumisi ja vaidlusi, mida eesistujariik peab korraldama ja ohjama.

Mingil ajal oli ka plaan, et riikide eesistumine lõpetatakse ära ja asendatakse alalise eesistujaga nagu täna peaministrite või välisministrite kohtumistel. Eesistumise ettevalmistusi koordineeriva Uku Särekanno sõnul leiti roteeruval eesistumisel enam plusse kui miinuseid ning kohmakas süsteem jäi alles. Küsimus on Särekanno sõnul omanikutundes ehk iga liikmesriik saab teatud aja järel vahetu kogemuse, mida tähendab Euroopa juhtimine.

Uku Särekanno vastutab ELi eesistumise töökorralduse ja ettevalmistuse eest.Foto: Riigikantselei

ELi Nõukogu eesistujamaa valmistab ette ja juhib ELi nõukogu kümne valdkondliku nõukogu, saadikute ja pea kahesaja erineva töörühma koosolekuid.

Eesistumise eelised

Igale riigile annab eesistumine võimaluse tõstatada talle olulisi teemasid. Seda on riigid ka kasutanud, näiteks praegune eesistujariik Malta võttis väga tõsiselt käsile pagulaste teema. Maltale saabub Põhja-Aafrikast sadade ja tuhandete kaupa sisserändajaid, kes on väikeriigile suureks koormaks.

Ent Särekanno sõnul oodatakse eesistujalt ennekõike neutraalset vahendaja rolli, kes seisab võrdselt kõikide liikmesriikide huvide eest. Ühe ELi regulatsiooni kehtestamine võtab algamisest kuni otsuseni aega keskeltläbi kaks aastat, selgitab Särekanno. See tähendab, et reeglina peab ühe riigi algatused lõpule viima keegi kolmas-neljas. 85 protsenti kõikidest dokumentidest, mida eesistujariigil menetleda tuleb, on alustatud eelmiste eesistujariikide poolt. Et need toppama ei jääks, käivad omavahel asju arutamas järgnevate eesistujariikide esindajad, sellele kooslusele on nimeks pandud trio.

Teiseks, kuid siiski oluliseks eesistumise ülesandeks on riigi populariseerimine –  riik saab end tutvustada, võõrustades Euroopa juhte, ametnikke, ettevõtjaid ja ajakirjanikke. Pool aastat oleme rahvusvahelise tähelepanu keskmes ning see on võimalus näidata, mis riik on Eesti ning milles me oleme head, ütleb Särekanno.

Kui suur töö see on?

Särekanno sõnul on Eesti eesistumise ajal soovitud korraldada rohkem kui 1700 erinevate töörühmade istungit. Lisaks sajad kohtumised Euroopa Parlamendiga ning Euroopa Komisjoniga. Tööpäevi on eesistumise perioodil kokku 90, järelikult kõiki soove ei suuda nii ehk naa rahuldada ja lisaks paneb oma piiri ette ruumide olemasolu, ütleb Särekanno. Kuigi Brüssel on büroohooneid täis, siis peab arvestama, et ametlikud kohtumised ei saa toimuda suvalises koosolekutoas. Vaja on mahutada korraga sadu delegaate, tagada salvestus ning tõlge ametlikesse keeltesse. Selleks sobivaid ruumie on isegi Brüsselis vaid mõni, selgitab Särekanno. Lisaks on kitsas ka tõlkidega, kes peavad kõik õigel ajal õigesse kohta jõudma. Särekanno sõnul tähendab see seda, et maksimaalselt suudab eesistuja korraldada kuusteist osalise ning kaks täistõlkega töörühma päevas.

Järgmise poole aasta jooksul leiab Eestis aset vähemalt 20 kõrgetasemelist Euroopa Liidu kohtumist, kuid Ärma talusse Euroopa juhtidel enam asja ei ole.Foto: Karin Kaljuläte/Ekspress Meedia

Lisanduvad erinevad kohtumised Eestis, mida praeguseks on planeeritud 240, jätkab Särekanno. Neist kõrgetasemelisi, kus osalevad ministrid, on 20.  Tõenäoliselt toimub septembri lõpus ka tippkohtumine, kuhu tulevad kokku ELi riikide juhid. Iga sellise ürituse korraldamine on eelkõige logistiline ülesanne. Viimase kui detaili ja minutini pannakse paika iga osaleja liikumine, kes saadab teele, kes võtab vastu, millise sõidukiga ja mis teed liigub, kes tagab turvalisuse jne.

Ükskõik, mida üks või teine riik eesistumisest arvab, siis tuleb seda võtta tõsiselt, sõnab Särekanno. See on liikmesriigi võimalus rääkida ELi asjades kaasa, ent see on ka iga liikmesriigi lepinguline kohustus. Ja nagu Eesti diplomaadid kinnitavad, ilma põhjaliku ettevalmistuseta eesistumist ära ei tee.

Maksab 75 miljonit

Just nii suur on Eesti eesistumise eelarve, ütleb Särekanno. Sellest kõige suurem kulu on personal, sest umbes 300 inimest on palgatud korraldama ainult eesistumise asju. Lisaks on Eesti riigiaparaadis veel tuhatkond inimest, kes toimetavad eesistumise heaks oma tavaülesannete kõrvalt ehk vaieldamatult mõjutab see ka kodust tööde järjekorda, sest kõigeks korraga aega ei jagu, tunnistab Särekanno.

Eesti ELi esinduses Brüsselis töötab tavapäraselt 70 inimese ringis, kuid ajutiselt on töötajate arv suurenenud kahesajani, viitab Särekanno esinduse ülerahvastatusele. Mõtte ja teoga on Eesti esindust toetamas veel umbes 600 eestlast, kes töötavad erinevates ELi institutsioonides ja annavad vajadusel nõu või aitavad üht-teist korraldada. Särekanno sõnul on Eestile suur võit 17 väliseksperti (neist 12 eestlast), kelle nende praegune tööandja – üks või teine ELi asutus – on suunanud oma kulu ja kirjadega Eesti esinduse juurde.

Eesti eesistumisperioodi üheks peateemaks kujuneb paratamatult Brexit. Pildil vajab kohendamist Suurbritannia plagu Euroopa Nõukogu hoone fuajees.Foto: AFP / Scanpix

Uku Särekanno on tänaseks siirdunud Michel Barnier' juhitavasse Euroopa Komisjoni meeskonda, mis peab Ühendkuningriigiga läbirääkimisi EList lahkumiseks. Tema tööks on eesistujariigi ja läbirääkimisrühma tegevuste koordineerimine.

Kuidas Euroopa Liit töötab?

ELi toimimist on kõige lihtsam võrrelda ühe riigi ülesehitusega. Nagu igal riigil, nii on ka ELil oma valitsus, oma parlament, oma juhid.

Riigijuhiks ehk Euroopa presidendiks võib tinglikult nimetada ELi Ülemkogu eesistujat, kelleks on poolakas Donald Tusk. Ülemkogu enda moodustavad aga kõigi liikmesriikide riigipead või valitsusjuhid, lisaks Euroopa Komisjoni president.

Euroopa esimene mees: ELi Ülemkogu eesistujat poolakat Donald Tuski võib tinglikult nimetada ELi presidendiks.Foto: Reuters / Scanpix

Täidesaatva võimu ehk valitsuse analoogiks on Euroopa Komisjon. Iga riik delegeerib Euroopa Komisjoni ühe voliniku, iga volinik vastutab kindla valdkonna eest. Üks volinikest on Euroopa Komisjoni president ehk teisisõnu peaminister, hetkel täidab neid ülesandeid luksemburglane Jean-Claude Juncker.

Seadusandliku võimu moodustavad kahe peale Euroopa Parlament ning ELi Nõukogu, need on justkui kahekojaline parlament. Näiteks USA kongressi alamkojaks on esindajatekoda, kuhu valitakse liikmed vastavalt elanike arvule, samal moel moodustatakse ka Euroopa Parlament. USA ülemkojaks on senat, kuhu iga osariik valib kaks inimest, ELis on selleks ELi Nõukogu, mis ühendab endas kõikide liikmesriikide ministreid. ELi Nõukogu moodustab enda juurde kümme valdkondlikku nõukogu, kuhu kuuluvad iga liikmesriigi vastava valdkonna ministrid. Nõukogude istungeid juhatavad eesistujamaa ministrid.

Ministrite kohtumised laskuvad suhteliselt harva sisulistesse vaidlustesse, suurem osa kokkuleppeid sõlmitakse kahes komisjonis, mida tuntakse prantsuskeelse lühendi COREPER järgi. Üks COREPER ühendab endas liikmesriikide suursaadikuid ehk alalisi esindajaid ning teine alaliste esindajate asetäitjaid. Kahele COREPERi seltskonnale valmistavad dokumendid ette töörühmad, mida on üle kahesaja. Kõiki neid koosolekuid valmistab ette ja ohjab parasjagu eesistuja staatuses oleva riigi diplomaat.

Euroopa liidrite lemmiklaps – Eesti

Euroopa Liidu juhtfiguuride seas on Eesti heas kirjas, kodumaalt vaadatuna peetakse meid isegi liiga nunnuks. Tänapäeva maailmas loeb mulje aga tihtipeale rohkem kui teod, nii et meie esindusnägudele ja nende taustajõule tuleb tunnustust avaldada.

Jõudu! Eesti peaminister Jüri Ratas ja Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker kätlevad kui vanad kolleegid.Foto: AFP / Scanpix

Kõige vingemalt pani Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, kes Eesti eesistumist tutvustaval pressikonverentsil teatas: kuigi Eesti on ELis alates 2004. aastast, peab ta end üleval nagu asutajaliige, samas kui mitmed asutajaliikmed käituvad nagu värskelt liitunud riigid.

Jean-Claude Junckeri kabinetiülem Martin Selmayr tõi näite oma lähikonnast: ehkki liikmesriike on 28, siis Junckeri kümnest nõunikust üks on pärit ühest väiksemast – Eestist. Veelgi tähelepanuväärsemaks pidas ta fakti, et Põhja-Euroopa väikeriik saatis Frontexi käsutusse üle 30 piirivalvuri.

Üheks vastupidavamaks ratsuks, millel Eesti sõidab, on igasugune digi- ja kübervärk. Soome eurodiplomaadid viskasid nalja, et eestlastel on lihtne – kui kuskilt sini-must-valge paistab, siis on digiteemad kohal. Teised riigid peavad oma leitmotiive iga kord välja mõtlema ja siis nii endale kui ka teistele söödavaks tegema.

Tõsi, Jüri Ratase valitsuse ajal on Eesti rikkumatu jume saanud esimesed plekid. Mai lõpus hoiatas Euroopa Komisjoni, et Eesti eelarvedefitsiit muutub liiga suureks.

Kuidas Brüsselis kokkuleppeid saavutatakse?

Ehkki Euroopa Liidu liikmed peaksid olema kõik võrdsed, siis suurematel riikidel on ikkagi suuremad võimalused oma tahtmise läbisurumiseks.

Seadusakti eelnõu vastuvõtmiseks valdkondlikes nõukogudes ja töörühmades on tarvis 55 protsendi ehk vähemalt 16 liikmesriikide poolthäält, kuid poolthääletanud riikide elanike arv peab moodustama vähemalt 65 protsenti ELi elanike arvust.

Kuigi ELis on kõik riigid võrdsed, siis hääletamissüsteem kindlustab selle, et suuremate riikide arvamusel on suurem kaal.Foto: AFP / Scanpix

See on nii keeruline matemaatika, et euroametnikel on selle jaoks telefonides omaette äpp, mille abil saab kindlaks teha eelnõu vastuvõtmiseks või läbikukutamiseks vajaliku hääletajatemustri. Toksid riikide lippudel ning äpp näitab, kas otsus tuleb või mitte.

Tavaliselt kulgevad läbirääkimised aeglaselt, kuid kindlalt positiivses suunas. Enamuse arutatavate asjade puhul suudavad riikide esindajad omavahel kokku leppida ja hääletamist polegi vaja. Suurt vastuseisu tekitavad dokumendid jäetakse lihtsalt kõrvale või tehakse põhjalikult ümber. Kuid Eesti diplomaadid meenutavad suure mõnuga üht hiljutist erandlikku, kuid markantset juhtumit, mis Brüsselis palju kõneainet tekitas.

Ühe paljuvaieldud eelnõu läbiminekuks, mille vastu olid üksikud, kuid see-eest suured riigid, läksid käiku kõikvõimalikud variandid – tegeleti aktiivselt kõhklejate veenmisega, helistati vastuolevate riikide valitsusjuhtidele ja ministritele, masseeriti muudatusest huvitatud suurfirmasid, poolthääle eest pakuti mõnele riigile vahetusena toetust mõne teise seadusakti vastuvõtmisel.

Enne lõplikku hääletuspäeva polnud hääletustulemuse veel sugugi kindel. Koosoleku juhataja viskas alustuseks kõikidele alustuseks eelnõu projekti ja pani selle hääletusele: „Siin on kokkulepe, kas keegi on selle vastu?“ Kõik olid pikast solgutamisest tüdinud ja suhteliselt ootamatult tulnud ettepaneku peale ei osanud keegi õieti protesteerida, ükski käsi ei tõusnud ning haamer juhataja käes kolksatas: „Hääletatud!“ Mitte keegi ei esitanud hääletuse peale protesti (kuigi oleks võinud) ning eelnõu liikus edasi parlamenti.

Lobistid külastavad ka eestlasi

Üks kõige informeeritumaid inimeste gruppe, kes Brüsselis ringi liigub, on lobistid ehk erinevate huvigruppide esindajad. Need on globaalsete suurkorporatsioonide, tööstusharude liitude, mõne piirkonna või suurlinna esindajad, kelle ülesanne on kaitsta oma esindatava huve ELis.

Sellised tegelased on Brüsselis resideerinud juba aastaid ning selle aja jooksul endale ELi masinavärgi peensusteni selgeks teinud ja soetanud arvutult tutvusi. Eesti diplomaatide sõnul teavad nad just seepärast eri teemade nüansse ja riikide meelsust sageli paremini kui diplomaadid ise.

Eesti kui Euroopa mastaabis väike tegija pole siiani lobistidele erilist huvi pakkunud. Kuid ELi eesistumise lähenedes on nad Eesti diplomaadid juba üles leidnud. Juba mitu kuud enne eesistumise algust oli Eesti esindajatel iga nädal paar kolm kohtumist lobistidega.

Eesti esinduse töötajate sõnul on mõttekas nende kutsed vastu võtta ja nendega tuttavaks saada. Nende kaudu saab teada, mida üks või teine grupp ELi algatustest arvab, saab täiendada teadmisi ja saab ka aimu, kuidas ja miks mõni ELi liikmesriik mõnes küsimuses hääletab.

Eesti eesistumise eelistused

Eesti seatud eesmärgid eesistumisperioodiks peegeldavad seda, millisena soovib Eesti Euroopa Liitu edaspidi näha. Pearõhk on pandud neljale teemale, mis kõik vajalikud Eestile, kuid tegelikult ükskõik millisele riigile või riikide ühendusele.

1. juulil algab Eesti eesistumisperiood Euroopa Liidus.Foto: Mati Hiis

Avatud majandusega Euroopa tähendab liidu põhivabaduste - kaupade, teenuste, isikute ja kapitali järjest vabamat liikumist. Ettevõtlusega alustamise lihtsus, stabiilne pangandus, toimiv üle-euroopaline elektriturg ning maksuametite asjalik töö kindlustab ausa konkurentsi.

Turvaline Euroopa tähendab eeskätt ühtset välispoliitikat, suuremaid kaitsekulutusi ja koostööd NATOga. Vahetult tagavad Euroopa julgeoleku kaasaegsed infosüsteemid, mis tõhusalt toimides parandavad piirikontrolli ja pärsivad terrorismi ning organiseeritud kuritegevust.

Vabalt liikuvate digiandmetega Euroopas toimivad vabalt üle piiride e-kaubandus ja e-teenused, sealhulgas ka avalikud e-teenused ning kõikjal Euroopas on kasutatav turvaline elektrooniline. Peaminister Jüri Ratas nimetas andmete vaba liikumist ELi sees isegi viiendaks põhivabaduseks.

Kindla tulevikuga Euroopa annab kõikidele inimestele õiguse liikuda ja töötada terves liidus, see tähendab võrdseid võimalusi tööturul ja ühiskonnaelus. Sama tähtis on puhta ja terve keskkonna säilitamine.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee