Kommentaar

Ats Miller | Võidab ohtlikum vale (5)

Ats Miller, kolumnist, 9. juuni 2017 16:54
Foto: Tiina Kõrtsini
Viimasel ajal on kombeks rääkida massi- ja sotsiaalmeediast kui kvalitatiivselt uuel tasemel hämast. Tegelikult on muidugi vastupidi – kunagi varem ajaloos pole valetamine nii kergesti tuvastatav olnud. Muidugi saab läbimõeldud valeinfoga kogu planeedi ära lollitada. Niisamuti nagu terved riigid ja rahvad usuvad järjekindlalt asju, millel pole tegelikkusega erilist sidet. Ent enamikul juhtudest on keskmiselt intelligentsel, keeli oskaval ja natuke lugenud kodanikul võimalik üsna vähese vaevaga tuvastada, mida tasub uskuda ja mida mitte.

Jamauskujad likvideerivad end ise

Millest siis see jutt tõejärgsusest? Tundub, et pigem on meeleheide tabanud neid, kes elatusid vaimsest sõnnikust – ühelt poolt ühesuunalise ja kontrollitud massimeedia ajastu võimustruktuure ja teiselt poolt laiu rahvakihte, kellele meeldis üks tõde, mida siis võis uskuda või mitte. Viimastes sõnades pole vastuolu – meenutagem näiteks okupatsiooniaja propagandat, Soome televisiooni ja Ameerika Häält. Ma ei tunne ühtki inimest, kes oleks uskunud sõnakestki sellest, mida kirjutas Rahva Hääl (peale telekava ja surmakuulutuste), sest kõigil oli selge, et isegi kui kirjutatul on mingi seos reaalsusega, on see ühekülgne ja moonutatud. Ent ma tean küllalt inimesi, kes arvasid, et Soome televisioon näitab spetsiaalselt Eestile tehtud propagandasaateid, või võtsid puhta kullana kõike, mida rääkis Ameerika Hääl.

Minagi uskusin kunagi siiralt vabasse ajakirjandusse, ent vanusega tuli ärkamine – kui ma tean umbes 5% lugude tausta ja leian sealt järjekindlalt faktivigu, möödarääkimisi ja vassimist, siis kust tuleb see usk, et ülejäänud 95% on lugu parem?

Jah, sotsiaalmeedia solkimine on kümne viimase aasta fenomen. Ent nagu ikka, on igal nähtusel kaks külge: ma kujutan ette, kuidas kõik need valitsuste palgal olevad trollivabrikud vihkavad lameda Maa fanaatikuid, sest nad võtavad neil sihipärase infosaasta monopoli. Sest need sätivad lugeja ette peegli – kui sa loed Vene uudistest, et Assadi pommid tabasid mässuliste keemiarelvaladu, ja seda hetkegi usud, paistavad peeglist pikad kõrvad, sest järgmiseks saad teada, et niimoodi põleks närvigaas lihtsalt ära. Et asi poleks ühekülgne, siis peab endale selgelt aru andma, et kui ameeriklased näitavad oma sõdu, tuleb tsiviilohvrid endal juurde mõelda, sest nende meediasse ei jõua mainitutest piuksugi.

Tuletagem meelde, et suurema osa maailma ajaloost on enamik inimesi uskunud propagandistlikku lausvalet – näiteks, et pilve peal elab habemega taat, kelle poeg tõusis kolmandal päeval surnust üles. Või teisi samas kategoorias intellektisolvanguid. Tänapäeva mõistes on piibel nõrgalt seotud roppuste kogu, vanade lugude-laulude plagiaat, mida vürtsitati ühe rahva maakerasuuruse alaväärsuskompleksiga. Tolle harimatutesse inimestesse sisendatud hirmuga tigeda, armukadeda, kõikjal viibiva ja kõike nägeva tondi ees kontrolliti põllumajanduslikke ühiskondi. Ja ometi leidub neid, kes seda kõike siiani usuvad – lame Maa, tulnukad Area 51s ja isegi viie rikkaima riigi hulka on sellega võrreldes naljamäng.

Pole midagi uut siin päikese all. Jama on alati olnud ja pigem tõrjub täielik saast tavalise välja. Eestlased olevat üks usuleigemaid rahvaid, kuid sedavõrd rohkem tegeldakse siinmail parateaduste ja muu posimisega – ehk tuleb sajanditega teravad nurgad kaotanud ja teatava väärikuse omandanud jama asemele midagi, mida ei ssagi tsensuurselt väljendada. Ja see on palju ohtlikum – näiteks veganlus ja vaktsiinivastasus on juba nõudnud ohvreid ja veel kõige hullemal viisil – surevad lapsed. Mõnes mõttes oleks nagu asjad korras, jamauskujad likvideerivad end naturaalses Darwini vaimus, aga lastest on kahju.

Elu keset hoogsat infosõda

Ent millessegi peab uskuma. Paratamatult tuleb endale luua vaimsed spämmifiltrid, mida võib nimetada ka eelarvamusteks. Jah, mõnikord võivad need midagi olulist kinni pidada, ent mõtlemisest ei päästa miski ühelgi juhul. Võib öelda, et filosoofiagi on eelarvamus – oleme asjad endale kord läbi mõelnud, loonud eetiliste, esteetiliste ja füüsikalis-materialistlike tõekspidamiste maatriksi, mille järgi me siis elus ette tulevat hindame. Samamoodi tuleb valida, keda kuulata. Näiteks kui e-valimiste ebaturvalisusest rääkiva eksperdi nimi tuleb seitsmel juhul kümnest välja 9/11t sisetööks pidavatel ning arstide ja pankurite globaalse vandenõuga tegelevatel veebilehtedel.

Ja sellele, kes nimetab sellist vaimse ruumi kaitsmist eelarvamustega kitsarinnaliseks, tahaksin panna teele reha: „Sul pole tõe monopoli...”, laksaki! „Erinevad allikad väidavad erinevalt...”, laksaki! „Üksikjuhtumi põhjal ei saa otsustada...”, laksaki! „Inimlik lähenemine kaalub üles kitsa mehhanistliku...”, laksaki! „Anname talle veel ühe võimaluse...”, laksaki! Ma ei tea, kaua see kestma peaks, enne kui tuleks: „see on sinu ja reha alatu kokkumäng, et mõttevabadust diskrediteerida...”, laksaki! „Rassist! šovinist!”, laksaki!

Me ei ela tõejärgsel ajastul, vaid kesk akuutset infosõda. Elame ajastul, kus väga paljud on taibanud, et nendega üritatakse info abil manipuleerida, või mõistnud, kui suures ulatuses seda tehakse. Loomulikult hakkab iga normaalne, väärikas ja endast lugu pidav kodanik sellele vastu. Seega – rohkem künismi! Ja rohkem eelarvamusi! Tuleb leppida, et me ei saa alati teada tõde, kuid saame edukalt õppida valet ära tundma ja ehk saavutame kord ka rahvusliku mõtteruumi spämmifiltri – oskuse vaimne sõnnik surnuks vaikida.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee