Eesti uudised

Talumehe mure: maast jäin ilma, kuhu nüüd panna sada poolmetsikut hobust?  (56)

Arvo Uustalu, 7. juuni 2017, 17:45
VABAPIDAMISEL: Poolmetsikud hobused ei vaja lisasöötmist, kui talveks jääb hein piisavalt kõrge. Foto: Aldo Luud
Talunik nõustus kuus aastat tagasi poolmetsikutel hobustel silma peal hoidma. Nüüd on jama majas – karja jaoks vajalikud puisniidud anti rendile firmale, kus hobuseid nähagi ei taheta. Kõigele lisaks nõutakse tagasi talle välja makstud toetusrahasid. 

Enn Tomson (64) elab mõne kilomeetri kaugusel Läti piirist Lanksaare külas. Tema kodutalu asub pärapõrgus, kust tuleb veel pisut edasi sõita. Ei levi seal mobiili- ega internetilained, ei ole seal postkontorit, kauplust, arstipunkti ega mülkaperioodil ka teid. Küll aga luusivad rabade ja põlismetsade vahel ringi hundikarjad ja karuotid.

Koniku tõugu hobuste karjadeni juhatavad sõnnikuhunnikud, mis palistavad külla viivat kruusateed. Parasjagu on taluperemees sõitnud Valmierasse kanalisatsioonitorusid ostma. Ennule külla tulnud sõber Ivan puhastab trimmeriga kraaviperve. „Ligemale sajapealine kari sööb seal metsa ääres, aga üks hiljem toodud väiksem grupp on omaette. Nagu inimesed – keda võetakse omaks, keda mitte,“ filosofeerib Ivan.

Poole tunni pärast on taluperemees sõiduautosse ladustatud torudega tagasi. „Hobustega olen tegelenud lapsest saadik, olen isegi neid rautanud,“ räägib Enn, kelle nüüdne hobustesaaga sai alguse kuus aastat tagasi, kui tema talu lähistel seisis väike grupp inimesi. Sealhulgas keskkonnaameti töötaja ja Hollandi mittetulundusühingu esindaja, kes pakkus, et  Enn hoiaks silma peal poolmetsikutel hobustel, kelle kari saab lisasöötmist vajamata ise looduses hakkama.

Suksude arv neljakordistus

Löödi käed ja Lanksaarde toodigi 23 hobust. Veel 24 hobust toimetati Soomaale, kus suurem osa karjast hukkus. Läti piiri ääres paljunesid suksud nagu jänesed ning nende arv neljakordistus. Lõpuks jõudsid Läti piiri äärde ka Soomaa karja riismed. 

Ennuga räägiti asjad selgeks, kuid kuna ta on füüsiline isik, siis leping allkirjastati Tartu üliõpilaste looduskaitseringiga.  „Algul tegin puhast heategevust, aga siis sain PRIA-lt nii palju raha, et rent ja maamaks tasuda,“ räägib ta.

Kõik sujus, kuni 120 hektarit metsaga vahelduvat puisniitu läks Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) haldusalasse. Kui 2014. aastani saadi maavalitsusega tehtud kokkuleppe alusel konikute poollooduslikke alasid kasutada sümboolse raha eest, siis RMK korraldas maade väljarentimiseks valikpakkumise.

Enn ütleb, et loomad olid kaalukausil ja maadest lihtsalt ei saanud ilma jääda. Seepärast pakkus Eesti maaveise kaitse ühing, kuhu talunik kuulub, aastaseks rendihinnaks 53 eurot hektarilt. Enn võttis omast taskust 6000 eurot tagatisraha.

Kaks aastat jõuti nõutud raha kuidagi ära maksta, kuid siis jäädi sellega jänni. Pooleteise aasta pikkuse kemplemise järel lõpetas RMK ühepoolselt lepingu ning korraldas uue valikpakkumise. Tulemuseks oli see, et puisniitudelt, kus hobused varem ringi kappasid, ajas uus rentnik nood minema.

„Hobused on ajutiselt riigi tagavaramaal, aga sellest neile ei piisa. RMK väitis, et ei saanud mind kätte, et uuest enampakkumisest teada anda, aga kuidas siis mind kätte saadi, kui hobustele oli kohta vaja?“ küsib talunik.

RMK Pärnumaa metsaülem Heiki Ärm tõdeb, et riigitulundusasutus ei saa ka poollooduslikke maid kasutamiseks anda tasuta. „Valikpakkumise võitjaga on sõlmitud leping kümneks aastaks,“ märgib ta.

Mis saab hobustest edasi?

Praegu ei oska keegi öelda, mis hobustest edasi saab. Olukorra teeb keerulisemaks see, et hollandlastega sõlmitud lepingu kohaselt peavad konikud elama kaitsealal. Sajapealise karja majutamiseks sobivaid puisniite vähemalt läheduses ei ole. Kõnealust rendimaad on kokku küll 120 hektarit, kuid Ennu sõnul on 52 hektarit mets.

Ennu sõnul esitas PRIA talle toetusrahade tagasinõuded, sest sügisel polnud hein alla seitsme sentimeetri. „Jah, ma rullisin heina sügisel maha, et loomadel talvel midagi süüa oleks. Mul olnuks ju lihtsam see ära niita, aga hobused jääksid siis talvel nälga. Lahendus on väga lihtne, las PRIA mõõdab heina kõrguse kevadel, mitte sügisel,“ räägib ta.

PRIA pressiesindaja Maris Sarv-Kaasik kinnitab, et Ennu toetusi on küll vähendatud, kuid põhjus pole mitte heina kõrgus. Pressiesindaja sõnul olid Ennu majapidamises tuvastatud rikkumised nii ulatuslikud, et 2016. aastal Ennule ühtset pindalatoetust ei määratud ning kliimat ja keskkonda säästvate tavade toetust ja Natura toetust maksti osaliselt. „Ühtse pindalatoetuse määrus kehtestab rohumaa hooldamise tähtajana looduskaitsealustel maadel 20. augusti. Hooldamiseks sobib rohu niitmine või hekseldamine või rohumaal loomade karjatamine selliselt, et see annaks niitmisele sarnase tulemuse. Seal, kus seda karjatamisega ei saavutata, tuleb maa üle niita,“ selgitas pressiesindaja, kelle sõnul heina maha rullimine ei sobi toetuse saamiseks.

Hobustele taotles Enn loomade heaolu toetust seoses nende karjatamisega. Sarv-Kaasiku sõnul tuleb hobustel kontrollida kiipe, aga seda õnnestus teha vaid kahel loomal, kuigi taotlusele oli neid märgitud 38. Kuna Enn ei suutnud loomi kontrollimiseks kokku ajada, siis pressiesindaja sõnul polnud võimalik neid kiibi abil kindlaks teha ning seetõttu ka toetust välja maksta.

Talunik ei oska selgituse peale muud kui käsi laiutada. Ta tõdeb, et loomad on ju metsikud ja neid on oluliselt rohkem kui 38.

Jõudsalt laienenud karjast pool kuulub hollandlastele ja pool Tartu üliõpilaste looduskaitseringile. Selle juhatuse liige Kairi Kiik ütleb, et konikutele otsitakse aktiivselt maad. „Huvi korral võivad talunikud võtta ka väiksema grupi hobuseid ja kari tehakse mitmeks. Kui maa on olemas, siis saavad loomade hooldajad ka toetust taotleda,“ selgitab ta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee