Kommentaar

Jüri Ginter | Miks riik ei taha toetada tervislikku eluviisi (8)

Jüri Ginter, sotsioloog, 7. juuni 2017 17:53
Vanemad inimesed ehk mäletavad nalja, mille moraal oli selles, et oma autot hooldatakse ja tangitakse täpselt ettenähtud kütust, sest remont on tasuline. Ise süüakse ja juuakse aga seda, mida juhtub ja millal juhtub, suitsetatakse ega viitsita liigutada, sest tervishoid on tasuta. Olen kogenud ka seda, et loomadele antakse süüa täpselt ette nähtud ajal ja pakutakse ka toidulisandeid. Aga ise?

Ebatervet eluviisi toetavad massilised reklaamikampaaniad, mitu suurhoonet, nn massispordiüritused jm (ei taha siinjuures konkreetseid firmasid reklaamida). Nende firmade esindajad võtavad aktiivselt kriitiliselt sõna, kui hakatakse tervislikke eluviise propageerima. Heidetakse ette valikuvabaduse piiramist jms.

Haiged maksu alla

Inimestele võiks jääda valikuvõimalus ennast haigeks ja surnuks süüa või juua, kuid miks peavad teised kinni maksma nende ravi ja tekitatud kahju. Kahju võib kaasneda passiivse suitsetamise ja sõltuvuses olevate inimeste kuritegevusega. Kuid kõige suuremat kahju tehakse lastele, kellest võõrutatakse liikumisharjumus, sest vanemad eelistavad sõita autoga, nad kujundavad sõltuvuse suhkrust ja muust ebatervislikust toidust. Kannatavad ka lapsed, kes vanemate süül õigel ajal magama ei heida.

Tegelikult peaks ebaterve eluviisiga inimestelt nõudma ka saamata kasu kompenseerimist ühiskonnale, sest ka nende inimeste kasvatamiseks ja koolitamiseks on kulutanud ühiskond ressursse, mis aga ebaterve eluviisi tõttu jäävad realiseerimata. Üldteada on probleem, et noormehed ei sobi armeeteenistusse, kuid vastavaid andmeid on ka teistes valdkondades.

Kuigi tuntakse tervislike eluviiside olemust, on avalik arvamus sageli neid tauniv või naeruvääristav. Kui hakkan rääkima oma eluviisist, siis esimese küsimusena tahetakse teada, mis mul viga oli. Miks peaks hakkama tervislikult toituma ja käituma alles siis, kui miski juba märku andma hakkab? Mind ajendas selleks hoopis terve eluviisi klubi.

Ametikohtumistele minnes pean toidu kaasa võtma, sest üldjuhul kohvikutest ja restoranidest tasakaalustatud toitu ei saa. Ka Eesti Koostöö Kogu korraldatud arutelul söödi kõigepealt ära redised (need olid tõepoolest maitsvad), järele jäi aga palju kooke ja saiakesi. Rediste kõrval olid ehk ainult õunad, mida oleks veel võinud soovitada. Võileivad olid liiga soolased jne. See näitab, et inimesed ehk oleksidki valmis tasakaalustatult sööma, kui seda neile vähegi võimaldada.

Ei ole siis ime, et Koostöö Kogu otsustas minu ettepanekut toetada tervislikku eluviisi mitte läbi lasta. Kas ettepanekust ei saadud aru? võinuks küsida. Selleks andsin ma ju oma kontaktandmed ja näitasin üles huvi oma ettepaneku saatuse vastu. Ma loodan, et siiski algab avalik diskussioon, mille Koostöö Kogu soovis maha matta.

Kulukas pikaealisus

Asja muudab keerukamaks praegu kehtiv süsteem, mistõttu inimeste pikaealisus pole riigile kasulik, vaid eelkõige kulukas, sest neile on vaja maksta pensioni. See, kas inimene on haige 50aastaselt, kui on elanud ebatervislikult, või 90aastaselt pärast tervislikult elatud elu, pole riigil suurt vahet. Kuid esimesel juhul vabaneb riik mitmekümne aasta jooksul pensioni maksmisest.

Mida saaks siis teha? Toidukaupadele on juba kehtestatud nõue, et seal peab olema fikseeritud nende koostis. Toitlustusasutustes peaks olema kättesaadav informatsioon vähemalt valgu, s.h taimse valgu, kiudainete ja kalorite sisalduse kohta pakutavates toitudes. See kehtib ka koolide ja lasteaedade kohta, sest ebaterved harjumused kujunevad välja juba lapseeas ning siin on vajalik kodu ja lasteasutuse koostöö.

Keerulisem on riigil reguleerida lapsevanemate ja “heatahtlike” sugulaste käitumist, kes lapsi kommidega ära ostavad, premeerivad või lihtsalt hellitavad, halva eeskuju näitamisest rääkimata. Pahatihti on tegemist ka laiskuse või teadmatusega, kui lapsed ei saa kodust kaasa tervislikke harjumusi. Lapsed soovivad toituda ja käituda tervislikult, julgen seda väita seitsme lapse vanaisana.

Oleks tore teada saada toitlustusasutustest, kus on vähemalt üks toit, mis vastaks füüsiliselt aktiivse mehe toitumisvajadustele – seal oleks vähemalt 30 grammi valku ja 5 grammi kiudaineid, kuni 40 grammi süsivesikuid ja 15 grammi rasva. Siis oskaks ise sinna minna ja ka teistele soovitada.

Loomulikult võiks olla vastavad toitumissoovitused ka naistele jms, kuid õnneks on naistel võimalik tellida pool suppi või praadi ning vähemalt mulle tundub, et tavamenüü pigem ahistab just üht tarbijatüüpi.

Tervislikult elavatele inimestele võiks teha mitmesuguseid soodustusi, näiteks regulaarseid tervisekontrolle. See tagaks ka kuritarvituste vältimise, s.t soodustusi saavad ainult need, kes seda väärivad. Sarnased soodustused võiksid kehtida inimestele, kes on oma eluviise parandanud ja kelle tervisenäitajad on tänu sellele paranenud või stabiliseerunud ja nad ei vaja enam ravi ega riigi toetatud retseptiravimeid.

Riik võiks seadusega lubada kindlustusfirmadel teha vabatahtliku elukindlustuse tingimused soodsamaks inimestele, kes järgivat tervet eluviisi: ei tarvita sõltuvusaineid, toituvad tasakaalustatult, liiguvad regulaarselt ning puhkavad piisavalt. 

Kindlasti on selliseid tervisliku eluviisi toetamise võimalusi veel. Selleks ongi vaja avalik arutelu, mis tõmbaks samal ajal tähelepanu tervisliku eluviisi hüvedele. Palun kõiki oma arvamus välja öelda kas avalikult meedias või mulle kirjutades jyri.ginter@gmail.com. Tänan oma lapsi ja sõpru, kes aitasid mind selle artikli sõnastamisel.