Kommentaar

Annika Lepp | Kas Eesti vajab loomapolitseid? (1)

Annika Lepp, MTÜ Loomus, 6. juuni 2017, 16:05
Laialdast kajastamist leidnud koer Hallikese juhtum on üks neist tüüplugudest, mis keskmisest enam tähelepanu saab ja lahenduse leiab. Silmatorkava juhtumi kõrval jäävad teised samal ajal toimuvad lood varju, ehkki veterinaarameti loomakaitseinspektoritel ja loomakaitsjatel on käed tööd täis iga päev.

Mitte kõik rasked loomade väärkohtlemisjuhtumid ei jõua ühel või teisel põhjusel avalikkuse ette. Ilma avalikkuse toeta on aga Eestis üsna keeruline loomakaitse juhtumeid edukalt lahendada, üldist mentaliteeti muuta ja teadlikkust tõsta. Koer Hallikese-laadsete lugude valguses tõstatub taaskord küsimus: kuidas loomi kannatustest päästa?

Fakt on see, et väärkohtlemisi täiesti ära hoida on võimatu – sõltumata üleüldise loomapidamiskultuuri paranemisest või rikkumiste karistustest ei kao pahategijad ega niisama teadmatud päris ära. Küll aga on võimalik väärkohtlemisjuhtumeid vähendada ja neid senisest edukamalt lahendada.

Samal teemal

Lahenduseks on Eesti loomakaitsjad juba aastaid pakkunud kahte olulist sammu, mida pole keeruline ette võtta: tihedam ja strateegilisem koostöö ametkondade ja loomakaitseorganisatsioonide vahel ning esindusõiguse andmine loomakaitseorganisatsioonidele.

Võti on koostöös

Akadeemilised uurimused kinnitavad, et pahategude arvu ja toimepanekut ei vähenda mitte niivõrd karistuste suurendamine, kuivõrd tõenäosus karistatud saada, olgu selleks kas või tühisena näiv rahatrahv. Fookus tuleks suunata karistuste raskendamiselt pigem strateegiatele, mis suurendavad kehtestatud karistuste täideviimise tõenäosust.

Seega tasub alustada lihtsamast, mida saab juba tänaste vahendite, olemasolevate seaduste ja ametnike-omavalitsuste ning loomakaitsjate tasandil ära teha – tihendada koostööd ja luua usaldusväärne suhe. Loomakaitsjad on seda soovi väljendanud juba aastaid ja sel teemal ka mitmeid kordi ametkondadega ühise laua taha istunud. Koostöö on kindlasti aastate jooksul paranenud, kuid on arenemisruumi. Kindel on see, et loomade väärkohtlemiste puhul viiakse karistusi ellu väga pika hambaga.

Hiljuti sai kohtulikult karistada inimene, kes hülgas oma kassi. Selle eduka lahenduse leidnud juhtumi puhul jäi silma oluline nüanss: hülgamise tunnistajaks oli politseinik, kes oli varem tegutsenud loomakaitsjana.

Loomakaitsetöö praktikas tuleb sageli ette olukordi, kus ei ole võimalik alustada vägivaldselt koheldud looma puhul kriminaalmenetlust ainult sel põhjusel, et ametkonnad ei soovi või ei taha võtta vastutust. Menetlusõigus on aga ainult ametkondadel, loomakaitseorganisatsioonidel see puudub. Loomakaitsjate hulgas levib palju lugusid sellest, kuidas politsei või MUPO on suunanud väärkohtlemisjuhtumid lahendamiseks vabaühendustesse.

Mõte, et vabaühendustes tegutsevatel loomakaitsjatel oleks rohkem õigusi loomade päästmisel, pole sugugi uus. Laual on olnud isegi idee luua loomade päästeorgan, umbes selline nagu Inglismaal juba 1824. aastast tegutsev loomakaitseorganisatsioon RSPCA. Selles ühes maailma vanimas heategevusorganisatsioonis töötab ligi 400 inspektorit, nende häiretelefon on punane 24 tundi ja 7 päeva nädalas. Lisaks sellele, et Eestiski kuluks ära katkematult töötav üleriigiline loomakaitse infotelefon, on teiseks oluliseks teguriks loomakaitseühingute esindusõigus. Õigemini selle täielik puudumine.

Esindusõiguse puuduliku regulatsiooni tagajärjena jäävad loomapiinajad rikkumise korral enamasti kriminaalkorras karistamata. Loomakaitseorganisatsioonide käed jäävad siin lühikeseks, sest Eestis ei ole loomakaitsjatel õigust esindada loomi erinevates ametkondades – nii väärteo- kui ka kriminaalasjades. Siin saab ametnike otsuse peale kaebust esitada ainult looma omanik, kes peaks seisma looma huvide ja heaolu eest. Tavaliselt on looma väärkohtlejad loomaomanikud ise, loomapiinaja kohtu poole ju ei pöördu, loom enda kaitseks ammugi mitte.

Nii nagu koostöö edendamise sooviga, on loomakaitsjad ka selle seadusest tuleneva absurdsusega mitmeid kordi nii endise põllumajandusministeeriumi kui ka praeguse maaeluministeeriumi poole pöördunud. Et loomi edukamalt kaitsta, on kehtiva seadusandluse muutmine möödapääsmatu – aeg on selleks küps.

Hindamatu avalik huvi

Loomakaitsjad jäävad edaspidigi loomade väärkohtlemiste puhul pöörduma lisaks ametkondadele ka avalikkuse poole lootuses, et lugu laheneb edukamalt ning et selle avalikustamine tõstab üldist teadlikkust. Endise halvatud tsirkuseelevandi Medi traagiline juhtum käivitas avalikkuses debati loomatsirkuste vajalikkuse ja eetilisuse üle. Medi juhtumit kajastas laialdaselt ka välismeedia.

Tänu Medi ebaõiglasele lahkumisele ja 12 000 inimese allkirjale loomatsirkuste peatamiseks Eestis alustas toonane põllumajandusministeerium muudatuste sisseviimist loomakaitseseadusesse. Nüüdseks oleme jõudnud etappi, kus mitmed omavalitsused on teavitanud soovist oma territooriumile metsloomadega tsirkust enam mitte lubada ja maaeluministeeriumis on valminud loomakaitseseaduse muutmise eelnõu, mis keelab metsloomade kasutamise tsirkuses.

Ka karusloomafarmide keelustamise temaatika on jõudnud riigikokku tänu avalikkuse toele. Keelustamiskampaania hoogustus 2013. aastal, kui “Pealtnägija” avaldas šokeerivad kaadrid kohalikust rebase- ja naaritsafarmist. Organisatsioonid Loomus ja Loomade nimel kogusid üle 10 000 allkirja karusloomafarmide keelustamise poolt ja viisid need riigikokku.

Kuigi hiljuti lõpetas riigikogu eelnõu menetlemise, on plaanis eelnõu uuesti tutvustada juba järgmisele riigikogu koosseisule. Kahe viimase aasta jooksul on karusloomakasvanduste keelustamisele toetust avaldanud kõik Eestis tegutsevad loomakaitseorganisatsioonid ja koos nendega üle 70 ettevõtte. Rahvusvaheline petitsioon on kogunud juba ligi 45 000 allkirja. Keeldu toetavad avalikult tunnustatud näitlejad, muusikud, kirjanikud, arstid, ajakirjanikud, moekunstnikud, zooloogid. Arutelu on tervitanud paljud rahvusvahelised organisatsioonid ja kuulsused, sh maailma populaarseim loomakaitseorganisatsioon PETA, Queeni legendaarne kitarrist Brian May ja Hollywoodi näitleja Mena Suvari.

Loomakaitsjate eesmärgiks ei ole kindlasti üksikisikute kahjustamine. Vastupidi – eesmärk on muuta süsteemi ja suurt pilti sellest, kuidas me näeme loomi ehk kas meile kui vastutavale poolele lähevad korda ületoidetud koerad, ülearetatud ja pisikeses traatpuuris elavad rebased või halvatud tsirkuseelevandid. Meil ei ole vaja loomapolitseid, meil on vaja usaldusväärset koostööd ning jõudu ja julgust seista ühiselt inimese vastutusel olevate loomade heaolu eest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee