Kommentaar

Einar Ellermaa | Miks keskmine palk jääb kaugele ja palgatõus mööda kihutab? (33)

Einar Ellermaa, Elutark.ee toimetaja, 2. juuni 2017, 18:33
Väga paljudel rikub tuju neli korda aastas edastatav uudis keskmise palga katkematust kasvust. Läinud esmaspäeval võttis jälle tuju ära uudis, et 2017. aasta I kvartalis oli Eesti keskmine brutopalk 1153 eurot kuus ja eelmise aasta I kvartaliga võrreldes tõusis brutokuupalk 5,7%. Topelthoobi saavad iga kord need, kelle palk on alla keskmise ja pole tõusnud ka.

Keskmine brutokuupalk oli jaanuaris 1121 eurot, veebruaris 1117 eurot ja märtsis 1228 eurot. Aastate kolme esimest kuud on turvalisem võrrelda seetõttu, et seal ei ole suvede ega aastalõppude tavalisest suuremaid tasusid.

Ametniku kõrge palk

Reaalpalk, milles on arvesse võetud ka hindade tõus, kasvas võrreldes 2016. aasta I kvartaliga 2,6%. Kelle palk ei tõusnud, need jäid hindade tõusu võrra vaesemaks. Kelle palk ei ole viimased viis aastat tõusnud, need on jäänud ikka tuntavalt vaesemaks.

Inimene, kes teenis keskmist palka 2012. aastal, sai 847 eurot kuus, 2013. aastal 900 eurot kuus, 2014. aastal 966 eurot kuus, 2015. aastal 1010 eurot kuus, 2016. aastal 1091 eurot kuus ja tänavu siis 1153 eurot kuus. Võrdleme jälle esimesi kvartaleid.

Kui vaadata palgakasvu protsente, siis võtab lausa peast uimaseks. 2013 – kasv aastaga 6,3%, 2014 – kasv aastaga 7,3%, 2015 – kasv aastaga 4,5%, 2016 – kasv aastaga 8,1% ja 2017 – kasv aastaga 5,7%. Tuhanded küsivad: kus on minu kasvuprotsendid? Kus on minu 300 eurot kuus, mis viie aastaga juurde pidi tulema?

Tõepoolest, hakkad tuttavatelt küsima, kas palk tõusis, nemad vastavad, et ei tõusnud.

Need, kes teenivad alla keskmise palga ja kelle palk ka ei tõuse, saavad lohutada end üksnes teadmisega, et 65% töötajaid saab keskmist palka või alla selle ning vaid 35% üle keskmise.

Seega kui te saate keskmist palka, võite olla kindlad, et teenite rohkem kui enamik.

Keskmine palk on nagu üks silmamoonduse trikk, mis loob ühiskonnas positiivse fooni ja silub ära kuristiku sissetulekute vahel. Muidugi statistiliselt, mitte tegelikult.

Kuna mõni aeg enne keskmise palga avalikustamist selgusid Eesti kõige kõrgemapalgalised ametnikud, siis on sealt hea näiteid võtta. Mõnede ametite juhid teenivad üle 5000 euro kuus ja enam kui paarkümmend ministeeriumide asekantslerit 4000 euro ringis.

See on hästi robustne näide, mis majandusinimestele ei meeldi, aga statistiliselt veavad ainuüksi need ametnikud keskmise palgani üle saja 700 eurot kuus teeniva klienditeenindaja. Lisame kõrgepalgalise poliitilise eliidi ja ettevõtete mitme astme juhid ning ülemine kiht läheb veel laiemaks.

Keskmine palk on kerkinud oluliselt ka sellepärast, et maksuameti hea töö tulemusena on aina rohkem palgaraha n-ö põranda alt välja tulnud, samuti toob miinimumpalga kasv alumist joont ülespoole ja kergitab keskmist. Mitte ainult juhtide palgad ei vea juhitavate palku järele, vaid ka terved valdkonnad veavad teisi valdkondi.

Näiteks info ja side tegevusalal oli keskmine palk I kvartalis 2004 eurot, finants- ja kindlustustegevuses 1917 eurot. Praegu läheb hästi töötleval tööstusel ja kuna seal töötab ligikaudu neljandik palgatöötajatest, tõmbavad nemadki jõudsalt üles nii keskmist palka kui kasvuprotsenti. Nii see palgatõus tuhandetest töötegijatest mööda kihutabki. „Statistika – see on statistika, see ei ole elu,“ ütleb tuttav finantsist.

Alati võib öelda, et ära virise, kui ei meeldi, mine ära, otsi endale tasuvam töö. Tee midagi muud, ekspordi midagi, sest ekspordisektoril läheb praegu hästi.

Aga see keskmine palk on tõesti nagu klassi 1000 meetri jooksu aeg, mis saadakse koguaja jagamisel õpilaste arvuga. Kui viis õpilast hakkavad trennis käima ja jooksevad kogu aeg paremini, siis statistiliselt jooksevad aina paremini ka viis viimast, kuigi nende aeg on sama või jääb isegi viletsamaks. 

Statistika silmamoondus ongi see, et oleks justkui seltskond tublisid jooksjaid, aga tagumised tegelikult ei jookse. Ka tagumine ning suur osa palgasaajatest ei ela ära.

Palgad jagunevad tugevalt ebasümmeetriliselt ehk püramiidi alumine osa on madal ja lai. Sellepärast ongi täpsem rääkida mediaanpalgast. Mediaan jagab andmed täpselt pooleks ehk sellest suuremaid ja väiksemaid väljamakseid oli võrdselt. Nii selgub palkade mediaanväärtus ehk tegelik keskmine palk. Maksu- ja tolliameti andmetel oli möödunud aasta mediaan kõigest 716 eurot.

Lõpuks meenus mulle siiski üks lähedane inimene, kelle palk sel aastal tõusis. Firmajuht ütles aasta lõpus talle, et kuna sa oled olnud nii tubli, siis ma panen sulle 100 eurot palka juurde. Inimene oli väga liigutatud ja lubas veel paremini töötada. Tehke järele, armsad tööandjad!

Olgu selle keskmise palgaga kuidas on, aga madal palk teeb rahulolematuks. Rahulolematus tähendab tavaliselt nõrka motivatsiooni. Töötaja peab olema motiveeritud nii töökeskkonna kui palgaga, et ta oleks lojaalne ja heal juhul isegi firma patrioot. Meie meedias on hästi esitletud töötajasõbralikke kontoreid, kus inimesed saavad end puhkenurkades laadida.

Enamik ei tööta aga kontoris ega tee loomingulist tööd. Meil on pigem levinud niisugune hoiak, et kui lojaalsuse või veel vähem patriotismi eest maksta ei suudeta või ei taheta, siis hakatakse lojaalsust paluma sütitavate kõnedega või nõudma hirmutamise ja karistamisega.

Ühes ehitusfirmas töötas üks asjalik vene mees, kes oli muljetavaldavalt sirgjooneliselt otsustanud, et temale muretsemise eest palka ei maksta. Iga kord, kui ülemus õhutas töötajaid või ainult teda kaasa mõtlema, kuidas mingit probleemi lahendada, vastas mees külmalt: „Ülemusel suur pea, see hästi mõtleb!“

Väikesepalgaliste ja aastaid samal tasemel püsivate palkadega inimeste loomulik suhtumine ongi „Ülemusel suur pea, see hästi mõtleb“.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee