Eesti esimene oma isesõitja alustab juba tuleval suvel (2)

TTÜ centennium'iks
TTÜ rektor akadeemik Jaak Aaviksoo ütles koostööleppe sõlmimise puhul: „Tallinna Tehnikaülikool astub täna koos auto leiutaja Karl Benzi sümboolse Eesti esindaja Silberautoga sammu tulevikku ja asub ehitama isejuhtivat automobiili ehk iseautot. See on väärikas väljakutse alma mater'i 100 aasta juubeliks, mida teadlastel ja üliõpilastel on rõõm vastu võtta koos vilistlastest ettevõtjatega.“

Sel nädalal sõlmitud koostööleppega projekteeritakse ning ehitatakse ka valmis isesõitev ehk juhita buss, mis hakkab kurseerima tehnikaülikooli Mustamäel olevas linnakus. Kokku on marsruudi pikkus eeldatavasti kolm kuni neli kilomeetrit, sellesse jäävad lisaks tehnikaülikooli hoonetele innovatsiooni- ja ettevõtluskeskus Mektory ja edaspidi, võimalik, et ka sealt veelgi kaugemal olev Tallinna teaduspark Tehnopol.
Koos prototüüpbussiga ehitatakse valmis nn nutika linna testlahendus: peale iseliikuva sõiduki sisaldab see autonoomset laadimisjaama, mitut nutikat taristuobjekti ja ühtlasi avatud teenusteplatvormi, mille baasil saavad kõik huvilised uusi lahendusi edasi arendada. Eeldused projektiga aasta jooksul toime tulla on suured, kuna tehnikaülikooli tudengeil on autonoomne liikurplatvorm ja esmane tehnilise disaini variant juba valmis, nagu oli näha lepingu alla kirjutamise tseremoonial.

Isesõitvad autod pole enam suur uudis, uudis on see, et suurkorporatsioonide projektide kõrvale on tekkimas väikeste arendajate lahendused. Muide, üht isesõitvat bussi saab Tallinnas näha juba sel suvel, kui Eesti Euroopa Nõukogu eesistumisajaks pannakse Põhja puiesteel käima ilmselt Soomes toodetud isesõitja. „Ilmselt” sellepärast, et riigihange suvise külalistevedaja hankimiseks alles käib. Üldiselt: ka Eesti on mõneti isesõitjate tulekuks valmis, loodud on nende liikumiseks vajalikud seadusvõimalused, ala arendamisega tegeleb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi isejuhtivate sõidukite ekspertrühm.

Automobiil ehk isesõitja
Kui leiutati esimesed ilma veoloomata liikurvahendid, mis käisid vist auruga, nimetati uut sõidukit ladina keelest pärit nimetusega isesõitja ehk automobiil. Sellest tuli meie keelde lõpuks sõna auto. Nüüd siis on uue, inimeseta sõitva liikuri nimeks saanud kohmaka nime isejuhtiv sõiduk. Juba hulk aega pole see vaid üksikute unistajate fantaasia, tegelikult sõidavad juba ka meie tänavail osalise isejuhtimisvõimekusega autod. „Kas homne ongi Eestis juba täna kätte jõudnud?”, küsin kõnealuse värske ühisprojekti juhi Raivo Selli käest, kes on tehnikaülikooli inseneriteaduskonnas mehaanika ja tööstustehnika instituudi vanemteadur.

“Üks asi on toota suurtel kiirustel liikuda võivaid masstoodangus autosid, teine, hulga lihtsam, on luua üksiklahendus, mis sellegipoolest peab iseseisvalt liikuma, esialgu küll piiratud alal ja ohutuse mõttes ka väiksel kiirusel,” ütleb Sell, kelle juhtimisel on tudengid juba ühe sellise iseliikuja valmis ehitanud.
Suurprojekt nõuab palju raha, väiksemahulise teadusarenduse vilju on aga juba tehnikaülikoolis võimalik oma silmaga näha: liikurrobotid, mis on loodud väikese aiatraktori või ATV baasil. „See, mida nüüd arendama hakkame, on täismõõdus sõiduk, mis toimetab ülikooli linnakus,” ütleb Sell.

Suur muutus
Peamine argument isesõitjate arendamiseks kogu maailmas on – üllatav küll – majanduslik. Nimelt on auto automaatjuht liikluses kordades turvalisem kui inimjuht. Liiklusõnnetustest on masinarikete süü praegu vaid mõni protsent, pea kõik õnnetused on liikluses põhjustatud inimlikust eksimisest. Seega – rohkem masinaid tähendab ka vähem kahjusid. Inimeludest rääkimata.
Kui veelgi kaugemale probleemide taha vaadata, siis on ka seal selge majanduslik huvi, veondusala on igas arenenud riigis üks suuremaid ja palgamahukamaid sektoreid. Näiteks ootab lähiaastakümneil USAs isesõitjatega asendamist enam kui 26 miljonit kaugveoautojuhi ametikohta, ehk löögi alla satub tublisti rohkem kui kümnendik suurriigi töövõimelise elanikkonna töökohtadest. Nii võib öelda, et protsessi – inimjuhi asendamine programmjuhtimisega – pole võimalik peatada. Sellega on mõistlik õigel ajal liituda, leiavad autotootjad üle ilma, mõned neist muretsevad, et on juba hiljaks jäänud.

„Meie suund on luua odavamaid lahendusi. Meil on plaanis luua sõiduk, mis järgib etteantud marsruuti, nagu linnaliini buss, millel kindlad peatused,” märgib Sell. Ta lisab, et turvalisuses kokku ei hoita, sõiduvahend on varustatud kõikvõimalik radarite ja kaameratega: „Nagu bussi puhulgi, jääb meie sõiduk seisma, kui näiteks jalakäija teele ette astub. Muide, algoritmid lahendavad ootamatuid situatsioone ja näevad olude muutumisi ette paremini kui inimene.” Küsimise peale kostab Sell, et arendataval tootel puudub seni veel kõrvahakkav nimi.

Programmeerimisülesanne
Isesõitja loomisel on mehhaanikaosa ju ammu olemas, keerukus peitub tarkvaras, selle arendamises. „Tegu on riistvaralähedase programmeerimisega, meil on andurid, nende mõõdetud tulemuste põhjal annab programm korraldusi sõiduvahendile,” kirjeldab insener Raivo Sell keerukat probleemi üldarusaadavalt, tuues analoogi näiteks personaalarvutiga. Sel puhul muudab keskkonda inimene, kes vajutab klahvidele, liigutades hiirt. Algoritm teisendab selle ekraanil nähtavaks tulemuseks, isesõitja puhul juhivad andurid algoritmi vahendusel mootoreid ja näiteks ka pidureid, mis viivad edasi ja juhivad sõidukit. Selliseks programmeerimiseks on oma keel, mida pole eriti keeruline õppida, näitab Sell üht käsiraamatut, kus on nii fotosid kui ka programmeerimise algkursusest tuttavaid plokk-skeeme. „Kuigi kõik vajalikud plokid ja komponendid on olemas, siis kõik süsteemi osad koos tegutsema panna on päris tõsine ülesanne,” nendib Sell.

Inimlik usaldamatus
Väidet, et isejuhtiv auto on inimese juhitavast usaldusväärsem ja ohutum, on inimesel üsna raske omaks võtta, ehkki see põhineb vankumatutel statistilistel näitajatel. „Samas sõidavad miljonid inimesed lennukitega, mida juhivad suurema osa lennuajast autopiloodid, ja kartjaid ju eriti pole,” märgib Sell ja näitab mehhaanikamaja keldris asuvas laboris parasjagu „kergelt” osadeks võetud prototüüpi, mis ootab kerepaneelide värskendamist, et täies ilus projekti esitlusel särada. ATV suurte ratastega sõidukil on ninas silmahakkava mõõduga laserradar ning hulk muid andureid, mida muidu poleks kapoti alt eriti näha. Orienteerutakse nende ja GPSi abil, saan kuulda.
„Samas, nagu ka lennukis, me inimestest päriselt ei loobu. Paneme ikka reisisaatja bussiga kaasa, ehkki sõidukis pole ei käigukangi ega rooli, küll aga avariipidur. Igaks juhuks, psühholoogilises mõttes vajalik, muidu jookseksid inimesest linnakust minema, kui kuuleksid, et isepäi sõitev auto on liikvel,” räägib Raivo Sell.

„Projekt on ühtaegu promoüritus, teisest küljest aga ka õppeprojekt, et üliõpilased saaksid isejuhtivate sõidukite vallas probleeme lahendada,” märgib õppejõud, kes on ühtlasi ministeeriumi isesõitjate ekspertkomisjoni liige. „Meil on uue õppekava järgi lausa selline õppeaine – isejuhtivad sõidukid.” Ta viitab sellele, et rahvast tuleb tasapisi harjutada, sama eesmärki täidab ka suvine Mere puiestee projekt, kus kasutusel Soome päritolu sõiduk. „Ka seal on saatja peal,” lisab Sell.
„Inimesi on igasuguseid,” ütleb ta. „alati on neid, kes lähevad kosmoseturistiks ja ostavad pileti juba siis, kui laeva alles ehitatakse.“

Tegevuse ilu
Üha keerukamate ülesannete lahendamine pole sugugi see, mis peletaks tudengeid eemale. „Pigem vastupidi, kogu valdkond, mis on seotud robotite ja nende rakendamisega, aga ka tehnilise lahenduse ehitamisega, on üha populaarsem. Nagu näiteks tudengivormel, tegevus robotiklubis, Robotexi näitused ja võistlused...,” räägib õppejõud. „Eks mõni loobub ka, aga enamasti on tudengite silmis ikka sära, see robotitega seotud valdkond on vägagi populaarne. Ja üha populaarsemaks muutub,” valgustab Sell tehnikaaladel valitsevat vaimsust.
„Meie arendatav projekt toob lisana kaasa ka n-ö nutika linna lahendusi, mis seotud isejuhtijatega. Tudengeil on ülesanne mõelda välja uusi lahendusi, mis oleksid uutes oludes otstarbekad. Selge see, üldine suund on sinnapoole, et terves linnatranspordis võiksid olla isejuhtivad autod ning neist toetavad lahendused. Tulevik on juba homme kohal,” märgib Raivo Sell.