Nähakse vaid protsessi ühte tahku ja lüüakse häirekella. Aga nii see on juba kestnud kümneid aastamiljoneid. Et maha sadav lumi tiheneb Antarktise pinnal aastatega jääks ja jäämassiiv kasvab ookeanivete arvel. Et jäämassid liiguvad raskusjõu toimel kõrgemalt keskmaalt pikkamisi allapoole, rannikule. Et nad libisevad vette ja jäävad vette ujuma, ise ühte serva pidi mandrijääs kinni. Kuni lõpuks lahti murduvad ning jäämägedena ära ookeanile ujuvad, kus lõpuks taa veeks sulavad. Vee igavene ringkäik looduses. Katastroofi siin ei ole. Teeme arvutuse. Mis juhtuks, kui Antarktika küljest murduks libiseks merre erakordselt hiiglaslik, et noh nii Eesti suurune, 45 tuhande ruutkilomeetri suurune ning kilomeetri paksune jäämassiiv? Kui palju kerkiks sellest ookeani pind? Vaid 11 cm ringis mis pole veel kaugeltki ülemaailmne veeuputus. Samas aga saaks aga ka Antarktise mandrijää lumesadude arvel uut masi juurde. Mis ookeanide taset taas alandab.
Täpselt, alustame mandunud Euroopast. See tuleb siis täiesti lagedaks teha. Siis saab suure osa väga väärtuslikku geneetilist materjali sinna tühjale alale ümber paigutada.
KOMMENTAARID (7)